Raudne eesriie. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ standardseid loenguid – marksism, dialektiline ja ajalooline materialism –, lisarõhuga vastavalt igaühe kodumaa kommunistliku partei ajalool ja Kominterni ajalool. Nad said lugeda ka salajasi ettekandeid ja dokumente, mis teistele Nõukogude Liidus polnud kättesaadavad. Nende tulevaste ülesannete tähtsuse tõttu anti kursuslastele lugeda niisugust natslikku ja fašistlikku kirjandust, mida nad polnud kunagi näinud ega millest nad polnud kuulnudki. See pidi võimaldama neil paremini oma vaenlasi mõista, meenutab Leonhard: „Sageli pidi keegi meist selgitama rühma ees mitmesuguseid natsiideoloogia doktriine, teised aga said ülesande rünnata natside argumente ja need ümber lükata. See kursuslane, kes esitas natside seisukohti, oli kohustatud esitama neid nii hästi, arusaadavalt ja veenvalt kui ta oskas, ning tema esitust hinnati seda kõrgemalt, mida paremini ta natside seisukohti oskas edastada.”211

      Aga ehkki kursuslastel lubati lugeda natslikku kirjandust, hoiti nad täiesti eemal dissidentlike või Stalini-vastaste kommunistide kirjatöödest: „Kui kõik teised seminarid saavutasid üldiselt korraliku diskussiooni taseme, piirdus trotskismi käsitlev seminar vihase erakondliku hukkamõistuga.”212

      Niisuguseid sõjaaegseid koole oli terve hulk ja mitte üksnes kommunistidele, vaid samuti Poola ohvitseridele, kes olid värvatud Kościuszko diviisi nime kandvasse Punaarmee poolakeelsesse üksusse, aga ka nendele vangi langenud Saksa ohvitseridele, keda püüti ümber kasvatada. Tähelepanuväärne hulk poliitikuid, kes hiljem etendasid oma kodumaa poliitikas pärast sõda silmapaistvat osa, õppisid nendes koolides – või saatsid nad sinna õppima oma lapsi. Leonhardi üks kaaslasi oli näiteks Tito poeg Zarko, nagu ka Hispaania kommunisti, rohkem hüüdnime La Pasionaria järgi tuntud Hispaania kodusõja aegse kuulsa kõnepidaja Dolores Ibárruri tütar Amaya Ibárruri.

      Mõnelgi niisuguse kooli õppejõul oli ees samavõrra hiilgav karjäär. Hilisem Poola julgeoleku-, ideoloogia- ja propagandajuht Jakub Berman õpetas Ufas 1942. aastast saadik Poola kommuniste. Nii toona kui ka hiljem nägi Berman palju vaeva, et toetada partei liini. Kõikide teiste hulgas puutus ta toona sageli kokku kurikuulsa Nõukogude salapolitsei rajaja Feliks Dzeržinski (kes oli ka poolakas) poolatarist abikaasa Zofia Dzeržinskajaga. Viimast võib pidada otsekui mingiks Poola kommunistide ristiemaks Nõukogude Liidus, kellele saadetud kirjade koopiaid Berman hoolega säilitas. Kuigi need on kohmakalt sõnastatud ja ei sisalda eriti palju teavet, heidavad kirjad siiski mõningat valgust sellele, missugune elu sõjaaegses Ufas võis olla. Berman kirjutab Dzeržinskajale, et käis sageli teiste lektorite – kelle hulgas olid Pieck Saksamaalt, Togliatti Itaaliast ja La Pasionaria Hispaaniast – loenguid kuulamas. Berman jälgis hoolega sündmusi Varssavis („jälgime suure innuga uudiseid kangelaslikust võitlusest kodumaal”). NSV Liidu kahekümne viienda aastapäeva puhul teatab ta Dzeržinskajale pidulikult, et Nõukogude Liit on „meile parim näide, kuidas korraldada tulevikus samasugust elu meie maal”.213

      Berman kirjutab Dzeržinskajale samuti, et õpetab kursustel „Poola ajalugu, Poola töölisliikumise ajalugu ja tutvustab noortele poola kommunistidele tänapäeva poliitikat. Need polnud sugugi kerged teemad, kui pidada silmas, et Stalin saatis Poola kommunistliku partei 1938. aastal laiali ja tappis palju selle juhte. (Hiljem seletati partei ametlikus ajaloos, et Poola kommunistlik partei „loodi marksistlik-leninlikul alusel, aga ei suutnud jagu saada lõhestavatest tendentsidest”.)214 Asemele tekkinud uus, Gomułka Poola töölispartei oli ikka veel väga väike, sest oli asutatud alles 1942. aastal. Teistes kirjades oma kaaslasele Leon Kasmanile kirjutab Berman avameelsemalt raskustest, mida need tõsiasjad tähendasid igaühele, kes püüdis õpetada Poola kommunismi ajalugu. Ilmselt oli vaja käsitleda teemat väga ettevaatlikult, kui kõne all olid 1930. aastad, sest oli võimatu mitte puudutada Stalini osa partei laialisaatmisel ja veelgi võimatum oli mainida tema vaenulikku suhtumist Poolasse.215

      Miski eelöeldust ei takistanud siiski Bermani nii hästi kui ta oskas noortele poolakatele ajupesu tegemast ja õpetamast, kuidas kaitsta Nõukogude Liitu. Mingil hetkel teatas ta Dzeržinskajale koguni, et ta palus oma õpilastel kuulata natsivastase ja kommunismivastase Poola vastupanuliikumise Armia Krajowa raadiosaateid, et olla võimeline andma nende väidetele vastulööki. Kui saksa kommuniste nagu Wolf ja Leonhard õpetati vastu vaidlema natside propagandale, siis poola kommuniste valmistati ette ideoloogiliseks võitluseks Poola vastupanuliikumise peasuuna vastu. Ühes kirjas Dzeržinskajale arutleb Berman, kas oleks võimalik leida „terveid elemente” – st tulevasi kollaborante – talurahva juhtide ja võib-olla koguni parempoolsete rahvuslike demokraatide hulgast. „Sel põhjusel,” kirjutab ta Dzeržinskajale, „on minu meelest hädavajalik jätkata ühisrinde taktikat.” Poola kommunistlik partei ei pidavat ilmutama oma tõelist värvi liiga vara. Kõigepealt oli vaja leida liitlasi ja kaastöölisi ning alles hiljem hakata rääkima Nõukogude stiilis reformidest.

      Berman polnud ainus, kes tegi sellesuunalisi plaane. Umbes samal ajal valmistusid Nõukogude liidrid jällegi propageerima nn ühisrindeid ehk koalitsioonivalitsusi, mis võiksid asuda otsekohe pärast vabastamist Ida-Euroopat valitsema. Oma pikas märgukirjas Molotovile 1944. aastast arutleb Nõukogude välisasjade rahvakomissari asetäitja Ivan Maiski, et proletaarsed revolutsioonid võiks toimuda umbes kolmekümne või neljakümne aasta jooksul. Seniks aga soovitas ta hoida Poola ja Ungari nõrgana ning Saksamaa lõhestatuna – „pikemas perspektiivis aitab see Saksamaad nõrgestada” –, ja viimaks, ehkki mitte viimases järjekorras hoolitseda selle eest, et kohalikud kommunistid tegutseks koos teistega. „On NSV Liidu huvides,” võtab Maiski kokku, et sõjajärgsed valitsused „rajaneks laia demokraatia põhimõttel ja rahvusrinnete vaimul”.216

      Sõna demokraatia tuleb siinkohal loomulikult võtta vägagi umbusklikult, sest Maiski teeb samas selgeks, et need „rahvusrinnete vaimus” rajatud valitsused ei tohi mingil juhul lubada niisuguste parteide olemasolu, mis on ükskõik missugusel moel sotsialismile vaenulikud. Tegelikkuses tähendas see, et mõningates riikides (Maiski mainib Saksamaad, Ungarit ja Poolat) tuleks rakendada „mitmesuguseid välise mõjutamise” meetodeid, et hoida ära niisuguste parteide tõus võimule. Ta ei täpsusta, missugused need meetodid võiks olla.

      Nii idas kui ka läänes taga kiusatud igat masti Euroopa kommunistid kujundasid välja omapärase konspiratsiooni, salastamise ja eksklusiivsuse kultuuri. Kodumaal tegutsesid nad rakukestena, nad tundsid üksteist varjunimede järgi ja suhtlesid kasutades paroole ning jättes kirju salajastesse peidukohtadesse. NSV Liidus hoidsid nad oma mõtted endale, hoidusid parteid kritiseerimast ja otsisid oma elukohast peidetud mikrofone.217 Ükskõik kus nad ka viibisid, ikka järgisid nad „paindumatut etiketti”, mida on suurepäraselt kirjeldanud kirjanik Arthur Koestler nii oma romaanides kui ka mälestustes. Koestler, kelle ilukirjandusliku ja mitteilukirjandusliku loomingu suurem osa kirjeldab tema suhteid kommunismiga, värvati Saksa parteisse 1930. aastatel ja mitte just viimases järjekorras tänu tema enda huvile salatsemise, konspiratsiooni ja intriigide vastu: „Isegi pealiskaudne kokkupuude jätab süütule kõrvalseisjale mulje, et partei liikmed elavad ühiskonnast eraldi, müstilises ja ohtlikus keskkonnas ning toovad alatasa ohvreid. Kokkupuuted niisuguse salajase maailmaga tekitavad põnevustunde isegi täiesti täiskasvanuliku ja muidu romantikavaba meelelaadiga inimestes. Veelgi tugevamat mõju avaldab meelitav tunne, et sind on peetud mingil määral usaldusväärseks, et sul võimaldatakse osutada mõni väiksem teene lakkamatus ohus elavale inimesele.”218

      Niisuguse erilise elu ahvatlus koos privileegide ja juurdepääsuga erilisele informatsioonile jäi tähtsaks teguriks sellest tõmbejõust, mis oli kommunismiideele omane aastakümneid. Kominterni erikoolis sai Wolfgang Leonhard esimest korda lugeda partei kõrgema taseme bossidele mõeldud telegramme ja sai aru, kui palju rohkem need sisaldavad võrreldes masside toitmiseks mõeldud propagandaga: „Mäletan väga hästi tunnet, mis СКАЧАТЬ