Raudne eesriie. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hoolikalt toimetatud autobiograafias kirjutab isegi Markus Wolf, et tema vanemad olid arreteerimistest ahastuses: „Kui ühel õhtul helises ootamatult uksekell, kargas minu harilikult rahulik isa püsti ja tõi kuuldavale vihase vandesõna. Kui selgus, et külaline on kõigest naaber, kes soovis midagi laenata, sai isa oma välise kindluse tagasi, aga ta käed värisesid veel tublisti pool tundi.”195 Hotellides ja ühiselamutes, kus elasid välismaalased, toimusid arreteerimised lainetena – oli „Poola öö”, „Saksa öö” , „Itaalia öö” ja nii edasi. Selle tagajärjel sigines hotelli Ljuks koridoridesse saksa kommunisti Margarete Buber-Neumanni sõnul „lämmatav” õhkkond. „Varasemast ajast poliitilised sõbrad ei julgenud enam üksteist külastada. Keegi ei pääsenud hotelli ega saanud sealt lahkuda ilma spetsiaalse loata, kusjuures iga tulija või mineja nimi ja andmed pandi hoolega kirja. Kõiki hotelli telefone oli [salapolitseil] võimalik keskjaamast pealt kuulata ja nii võiski sageli kuulda paljuütlevat klõpsatust, kui kontrollija liinile lülitus …”196 Buber-Neumann ise arreteeriti ja saadeti Gulagi 1938. aastal, vaevalt aasta pärast seda, kui arreteeriti ja hukati tema abikaasa.

      Kuigi tõsimeelsete kommunistide elu oli NSV Liidus juhusest sõltuv, polnud neil 1930. aastatel kodumaal tingimata sugugi turvalisem. Kogu sõjaeelse aja suhtusid kohalikud võimud Euroopa kommunistidesse kui välisriigi agentidesse (mida muidugi nii mõnigi neist ka oli). Pärast bolševike kallaletungi Poolale 1920. aastal keelati Poola kommunistliku partei tegevus ja palju Poola kommuniste pidi pikka aega mööda saatma Poola vanglates, mis oli nende õnn, ehkki nad seda toona ei teadnud, sest seal olid nad Stalini eest kindlas kohas. Sama lugu oli ka Ungaris, kus kahe sõja vahel võimul olnud autoritaarne valitsus eesotsas admiral Miklós Horthyga kiusas kommunistlikku parteid sidemete tõttu Nõukogude agentidega taga, sest 1918. aasta kommunistlikku riigipööret ja sellele järgnenud katastroofiga lõppenud Béla Kuni lühikest diktatuuri polnud unustatud. Põranda alla läinud Ungari kommunistid peitsid end igati ja kujundasid ühe veterani sõnul „range korraga tugeva hierarhilise organisatsiooni”, mis ei tunnistanud kuigivõrd sisemist demokraatiat või eriarvamusi. Enamgi veel, „niisugust organisatsiooni idealiseeriti ja imetleti”.197

      Seevastu Saksa kommunistlik partei oli Saksamaal pärast 1918. aastat legaalne ja mõjuvõimas jõud, mida oma mõju haripunktis pooldas umbes 10 protsenti riigi valijatest. Kui Hitler tuli 1933. aastal võimule, hakati ka Saksamaal kommuniste arreteerima, neilt vara ära võtma ja neid taga kiusama, nagu seda tehti mujalgi. Paljud saatsid sõja mööda koonduslaagrites ja suur osa neist ei elanud seda üle. Partei karismaatiline juht Ernst Thälmann arreteeriti 1933. aastal ja lasti augustis 1944 Buchenwaldi laagris maha. Kui ta oleks ellu jäänud, oleks niinimetatud Moskva kommunistidki suhtunud temasse kahtlustavalt. 1941. aastal ütles Stalin Dimitrovile, et „Thälmann töötab igas suunas … tema kirjadest ilmneb fašistliku ideoloogia mõju” – arvamus, millest hoolimata sai Thälmannist Ida-Saksamaal pärast sõda kangelane ja märter.198

      Hoolimata kirjeldatud takistustest arenes rahvusvaheline kommunistlik liikumine 1930. aastatel suuremas osas Euroopast edukalt edasi, ja just siis oli aeg, mil Ida-Euroopa intellektuaalid hakkasid hulgakaupa parteisse astuma, seda peamiselt põhjusel, et muid valikuvõimalusi oli väga vähe. Kaugeltki mitte igale idaeurooplasele ei tundunud Lääne-Euroopa ahvatlevana. Paljusid hirmutas Hitleri ja Mussolini esiletõus ning nende endi riigijuhtide võimetus viimastele vastu hakata. Neid peletas eemale nõrkus ja väiklus, mis levisid Inglismaal ja Prantsusmaal, mõlemas riigis oli majandussurutis ning mõlemat juhtisid mehed, kes eelistasid otsida fašistidega lepitust. Pärast 1933. aastat asus ka Komintern soovitama legaalsetel kommunistlikel parteidel liituda rahvarindega, kus kommunistid, sotsiaaldemokraadid ja teised vasakpoolsed võisid ühineda parempoolsete liikumiste vastu, olid ju viimased tõusnud mitmel pool Euroopas võimule ja näisid üldse tegutsevat edukalt. Rahvarinde koalitsioon oli Prantsusmaal võimul 1936. aastast 1938. aastani ja teine rahvarinne osales 1936. aastal Hispaania valimistel. Mõlemad nimetatud koalitsioonid, nagu ka teised nendesugused, said toetust NSV Liidust.

      Samas oli palju pettunuid oma riigi poliitikas, rahvuslikes traditsioonides ja rahvuslikus kirjanduses. Ajaloolane Marci Shore on uurinud mitme Poola luuletaja vaadete arengut avangardismist vasakpoolsuseni – või pigem tõdemustest, et „jumal on surnud” ja „realism lõppenud” usuni, et Nõukogude kommunism võib täita tekkinud tühiku. 1929. aastal pettus luuletaja Julian Tuwim – patriootilise tsentristlik-vasakpoolse liikumise endine liige – sügavalt selles, kuidas patriotismi kasutati ära valitseva eliidi huvides. Nii ta manitseski oma kaasmaalasi:

      Kuulipilduja sillutisele pilla!

      Nafta on nende, veri on sinu.

      Ühest pealinnast teise te

      karjuge …

      „Suursugused härrad, meid petta ei õnnestu teil!”

      Siin pole tegu marksistliku südamest tuleva karjega – Tuwim oli kavandanud oma luuletuse patsifismi avaldusena. See läks aga teise suunda ja aitab selgitada, mispärast tegi Tuwim pärast sõda mingil määral koostööd kommunistliku režiimiga.199 Üks Poola kommunistide sõjaaegseid juhte Wanda Wasilewska tegi umbes samal ajal läbi samasuguse arengu. Tema isa oli olnud kahe maailmasõja vahel ühe Poola valitsuse minister ning Wasilewska osales juba väga noore naisena aktiivselt sotsialistliku peavoolu rühmitiste töös. Alles hiljem, kui Poola habras demokraatia varises kokku ja asendus lühiajalise diktatuuriga, sai temast tõeline radikaal. Tsentristlikus demokraatlikus poliitikas pettunud Wasilewska liitus innukalt õpetajate streigiga, kaotas töökoha ja ühines liikumisega.200

      Shore keskendub toonast miljööd kirjeldades Poolale, aga samasugust arengut võis näha paljudes teistes Euroopa riikides nii idas kui ka läänes. Pettumus kapitalismi ja demokraatia läbikukkumistes tõukas 1930. aastatel palju eurooplasi äärmusvasakpoolsetele seisukohtadele. Paljudele tundus, et nende valikud piirduvad Hitleriga ühelt ja marksismiga teiselt poolt, kusjuures niisugusele jagunemisele aitasid kaasa mõlema poole tegelased. Kommunism omandas nihilismi või eksistentsialismi kalduvate või muidu võõrandunud intellektuaalide hulgas koguni teatud avangardistliku maine. Teiste kohal toona kõrgunud Jean-Paul Sartre oli entusiastlik kaasajooksik. Sellegipoolest ei suutnud ta kunagi sundida end kohanema Nõukogude režiimi brutaalsusega. „Nagu teie, nii ka minu meelest on need laagrid talumatud,” ütles ta Nõukogude Gulagist rääkides Albert Camus’le. „Aga minu arvates on niisama talumatu ka kodanliku ajakirjanduse komme nendest iga päev rääkida.”201

      Kuni 1939. aastani võisid kõikvõimalikud vähegi vasakpoolsed või antifašistid pikemalt asja üle järele mõtlemata Nõukogude Liitu toetada. Nimetatud aastal aga muutus Nõukogude poliitika jällegi – ja dramaatiliselt –, mistõttu oli palju raskem olla lihtsalt kaasajooksik. Augustis sõlmis Stalin Hitleriga mittekallaletungi pakti. Nagu öeldud käesoleva raamatu sissejuhatuses, jagati Ida-Euroopa pakti salajaste lisaprotokollidega kahe diktaatori vahel ära. Stalin sai Balti riigid ja Poola idaosa, aga ka Rumeenia põhjaosa (Bessaraabia ja Bukoviina). Hitlerile jäid Poola lääneosa ja õigus laiendada oma mõju Ungarile, Rumeeniale ja Austriale, ilma et nõukogulased protestiks. Vastavalt pakti tingimustele tungis Hitler 1. septembril 1939 Poolasse ning Inglismaa ja Prantsusmaa kuulutasid Saksamaale sõja. Vähem kui kolm nädalat hiljem, nimelt 17. septembril, tungis ka Stalin Poolasse. Wehrmacht ja Punaarmee kohtusid uuel piiril, surusid kätt ja lubasid elada rahus edasi. Üleöö said kogu maailma kommunistlikud parteid käsu leevendada fašismi kriitikat. Hitler polnud küll päris liitlane, aga mitte ka vaenlane. Selle asemel pidid seltsimehed kirjeldama sõda kui „kapitalistlike riikide rühmitiste omavahelist konflikti”, kus kõik „sõdivad oma imperialistlikest huvidest lähtudes”. Rahvarinded, mis olid kõigest „aidanud leevendada orjade olukorda kapitalistide võimu all”, tuli täiesti unustada.

      See СКАЧАТЬ