Название: Raudne eesriie
Автор: Anne Applebaum
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная публицистика
isbn: 9789985328644
isbn:
Kursuslaste kokkupuudetel terroriga – massiliste arreteerimiste ja repressioonidega, millega kaasnesid kiired taktikalised muutused – oli suur mõju ka Euroopa kommunistidele. Kominterni koolis Ufas sai Leonhardile osaks alandav kogemus, kui ta oli sunnitud tegema avalikult naeruväärse enesekriitilise avalduse. Saadud kogemust ja mõningate kaaslaste – iseäranis äratas tähelepanu üks sakslanna nimega Emmi, kellest hiljem sai proua Markus Wolf – ennastimetlevat käitumist analüüsides tabas ta end korraga mõttelt: „Kas meie omavahelised suhted siin koolis on ikka niisugused, nagu need parteilaste vahel peaks olema? Samas meenusid teisedki kriitilised mõtted, mis olid mulle varem pähe tulnud seoses repressioonidega. Meenusid kriitilise sisuga jutuajamised ja mulle tuli iseenda pärast hirm peale. Kui olin juba väljendanud niisuguseid kriitilisi mõtteid, mis saab lõppude lõpuks? Otsustasin edaspidi olla oma väljendustes palju ettevaatlikum ja piirduda kõige hädavajalikumaga.”220
Sedalaadi kogemused veensid Leonhardi Ida-Saksamaalt põgenema ja lõpuks ka parteist välja astuma. Teised aga, ehkki nendele said osaks samasugused alandused, ei põgenenud ega astunud parteist välja. Ei muutunud nad ka kogetu mõjul leebemaks või kaastundlikumaks. Parteisse jäänud kommunistid ei lasknud end mõjutada ka sõjaaegsetest kannatustest Hitleri laagrites või lääneriikide vanglates, pigem pühendusid nad partei üritusele veelgi rohkem.221
Paljud nendest, kes elasid NSV Liidus toimunud puhastuse füüsiliselt üle – ja kelle vaim pidas vastu ka muutustele poliitikas –, ilmutasid pärast sõda mitte üksnes veelgi suuremat parteitruudust, vaid ka tunnetasid eriti teravalt sõltuvust Nõukogude Liidust. Ja nendest, kes olid jäänud truuks parteisõduriks hoolimata arreteerimistest, järskudest taktikamuutustest ja 1930. aastate segadustest, kujunesid tõelised fanaatikud: nad olid Stalinile täielikult ustavad ja valmis järgnema nõukogulastele igale poole, nad kuuletusid kõikidele korraldustele, kui see tuli vaid ühisele üritusele kasuks.222
4. PEATÜKK
POLITSEI
Riikliku julgeoleku ministeeriumi töötajatel kujunes välja enam-vähem järgmine hoiak: meid on eriti põhjalikult kontrollitud. Me oleme eriti head seltsimehed. Oleme niiöelda esmaklassilised seltsimehed.
Kui sõda lähenes juba verisele lõpule, andis Stalin oma Ida-Euroopa soosikutele viimaks võimaluse ennast proovile panna. Üksteise järel, vastavalt nende riigi vabastamisele, saatis ta Moskva kommunistid koos Punaarmeega tagasi kodumaale. Kõik nad andsid enesele aru sellest, kui vähe neid on, ja kõik kuulutasid avalikult kavatsust moodustada koos teiste mittekommunistlike parteidega koalitsioonivalitsus või liituda sellega. Bolesław Bierut saabus Varssavisse detsembris 1943 just õigel ajal, et saada uue rahvaraada (Krajowa Rada Narodowa ehk KRN) esimeheks. Järgnenud esimene katse moodustada rahvarinne ebaõnnestus, sest sellega ei liitunud keegi peale ikka veel väikese Poola töölispartei, mille eesotsas oli Władysław Gomułka, ja mõne vastupanuliikumise peavooluga mitte ühinenud sotsiaaldemokraadi. Mõni kuu hiljem aitas aga rahvaraada luua suurema rühmitise, Poola rahvusliku vabastamise komitee (Polski Komitet Wyzwolenia Narodowego ehk PKWN), mille Stalini isikliku heakskiidu saanud nimi sarnanes teadlikult De Gaulle’i Prantsusmaa rahvusliku vabastamise komitee nimega.224 Kuigi komitee asus Lublinis ja kuigi sinna kuulusid nüüd ka mõned tõeliselt mittekommunistidest poliitikud, ei olnud mingit kahtlust selles, kes on Poola rahvusliku vabastamise komitee selja taga. Komitee 22. juulil avaldatud manifest kõlas väga liberaalsena, lubades, et „kõikidele kodanikele sõltumata nende rassist, usutunnistusest ja rahvusest taastatakse kõik demokraatlikud vabadused: vabadus moodustada poliitilisi ja erialaseid ühendusi, ajakirjanduse ja informatsioonivabadus, südametunnistuse vabadus”.225 See dokument avaldati aga Moskvas, mitte Poolas, ja selle edastas kohe Nõukogude raadio.
Rahvusliku vabastamise komitee moodustamine seadis Londonis tegutseva, Poolat sõja ajal välismaal esindanud ja ikka veel Armia Krajowa ning Poola vastupanuliikumisega tihedates suhetes oleva pagulasvalitsuse kohe dilemma ette. Pagulasvalitsus võitles küll ägedalt, et jääda Poolat rahvusvaheliselt esindavaks hääleks, aga jäi selles lahingus kaotajaks. Aja jooksul sai rahvusliku vabastamise komiteest rahvusliku ühtsuse ajutine valitsus (rühmitis, mis sai tuntuks Lublini poolakate nime all), mille kõik liitlased tunnistasid Londoni pagulasvalitsuse (nn Londoni poolakad) asemel lõpuks Poola legitiimseks valitsuseks. Ajutine valitsus juhtis riiki 1945. aasta algusest ja pidi korraldama valimised, mille tulemusena kavatseti moodustada alatine valitsus. Kuna Stalin oli huvitatud ajutise valitsuse legitiimseks tunnistamisest, oli ta nõus, et Edward Osóbka-Morawski, kes tegelikult oli sotsialistliku ja mitte kommunistliku partei liige, saab ajutise valitsuse esimeseks sõjajärgseks peaministriks (Bierutist sai ametlikult valitsusjuht alles 1947. aastal). Mis veelgi olulisem, Stalin lubas pagulasvalitsuse peaministril Stanisław Mikołajczykil kodumaale tagasi pöörduda ja liituda ajutise valitsusega põllumajandusministri ja asepeaministrina. Lühikest aega võimaldati Mikołajczyki Poola Talurahvaparteil (Polskie Stronnictwo Ludowe ehk PSL) tegutseda tõelise kommunismivastase opositsioonina. Ametlikult ei olnud Poolas mingit Nõukogude või liitlaste võimuorganit. Tegelikkuses oli uue valitsuse ja Poola uute julgeolekujõudude juures kõrge nõuandjana tegev NKVD kindral Ivan Serov. Peagi sai selgeks, et tema mõjuvõim on vägagi suur.226
Üsna varsti pärast Bieruti saabumist Poolasse hakkasid sündmused kiiresti arenema ja Ungariski tuli võimule uus valitsus. 1944. aasta novembri alguses toodi kolm juhtivat Ungari Moskva kommunisti, Mihály Farkas, Ernő Gerő ja Imre Nagy Nõukogude lennukitega vabastatud Szegedisse Ungari idaosas. Nad kutsusid kohe kokku massimiitingu, et tähistada bolševistliku revolutsiooni aastapäeva, kus Gerő kutsus üles töötama „Ungari taassünni” nimel.227 Mátyás Rákosi saabus, samuti lennukiga Moskvast, Debreceni pärast seda, kui linn jaanuaris vabastati. Ta oli saanud korralduse moodustada seal Ungari ajutine valitsus ja oodata, kui Punaarmee vallutab Budapesti. Rákosi tegigi seda koostöös teiste Ungari poliitikutega, kes ilmusid nüüd oma peidukohtadest välja või tulid tagasi välismaalt. Koos pidasid nad kõnelusi, kuidas moodustada ajutine rahvuskogu, mis valis ajutise valitsuse. Nagu Poolas, pidi viimane riiki valitsema, kuni korraldatakse valimised.
Samuti nagu Poolas, oli Ungari ajutine valitsus koalitsioonivalitsus. Selle moodustasid neli seaduslikku parteid: kommunistid (Magyar Kommunista Párt ehk MKP), sotsiaaldemokraadid (Szociáldemokrata Párt ehk SZDP), talurahvapartei ja väikeomanike partei. Viimane, enne sõda tekkinud väikeärimehi ja talupidajaid ühendav partei kujunes kiiresti kommunismivastaseks opositsiooniparteiks ja sai varsti laialdase poolehoiu osaliseks. Sellest hoolimata ei olnud see tooniandval kohal ei ajutises rahvakogus ega ajutises valitsuses. Hoolimata sellest, et Ungari kommunistlikul parteil oli toona kõigest paarsada liiget, said kommunistid rohkem kui kolmandiku ajutise rahvakogu kohtadest ja mitu võtmetähtsusega ministrikohta valitsuskabinetis, kaasa arvatud siseministri koht. Isegi Gerő tunnistas ebavõrdsust: „Kommunistidest liikmete hulk oli mõnevõrra liiga suur. Osaliselt tulenes see kiirustamisest, osaliselt kohalike seltsimeeste üliagarusest.”228 Moskvas jaanuaris 1945 sõlmitud Ungari vaherahukokkuleppe tingimuste kohaselt allus Ungari valitsus sellel vaheperioodil liitlaste kontrollkomisjonile, kuhu ametlikult kuulusid küll ka nii Ameerika kui Suurbritannia esindajad, mida aga tegelikult juhtis Punaarmee marssal Kliment Vorošilov, kes reeglipäraselt teiste liitlastega millegi üle nõu ei pidanud.229
Viimaks, СКАЧАТЬ
219
Leonhard,
220
Samas, lk 241–251.
221
Jo Langer,
222
Catherine Epstein,
223
Jens Gieseke,
224
Andrzej Friszke,
225
226
Krystyna Kersten,
227
Martin Mevius,
228
Krisztián Ungváry, ‘Magyarország szovjetizálásának kérdései’, väljaandes
229
László Borhi,