Raudne eesriie. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Samas oleks ebaõige eeldada, et Nõukogude Liidu juhid polnud kunagi varem kavandanud sõjalist sissetungi kõnealusesse piirkonda või et nad suhtusid avanenud võimalusse ükskõikselt. Vastupidi, nad olid juba üritanud kukutada Ida-Euroopas senist poliitilist korda ja seda rohkem kui korra.

      Kui Punaarmee sõdurid olid Ida-Euroopa suhtelisest jõukusest rabatud, siis Nõukogude Liidu juhte poleks see üldsegi üllatanud, sest nad tundsid seda kanti väga hästi. Lenin oli elanud mitu kuud Krakówis ja Poola maapiirkondades.159 Trotski elas aastaid Viinis. Kõik nad jälgisid tähelepanelikult Saksamaa poliitikat ja kõik nad pidasid Saksamaa ja Ida-Euroopa poliitikat oma poliitika kujundamisel eluliselt tähtsaks.

      Põhjusi teades on kergem mõista bolševike filosoofiat ja mõndagi ka ajaloost, sest nad käsitlesid Lenini ja Marxi teoseid mitte nii, nagu neid käsitletakse tänapäeval, nimelt kui ülikoolikursuste tekste või ühena paljudest ajalooteooriatest, vaid kui teaduslikku tõsiasja. Lenini teostes peituv mõte (mille tegi teoks Trotski) kujutas enesest väga selget – ja samas „teaduslikku” – rahvusvaheliste suhete teooriat, mille sisu oli umbes niisugune: Vene revolutsioon oli esimene paljudest kommunistlikest revolutsioonidest, mis peagi Ida-Euroopas, Saksamaal, Lääne-Euroopas ja seejärel mujal maailmas järgnevad; kuni ükskord kogu maailmas on võimul kommunistlikud režiimid, saavutatakse ka kommunistlik utoopia.

      Niisuguses roosilises tulevikus kindel Lenin rääkis tulevastest pööretest täie veendumusega ja isegi mõnevõrra hooletult. „Zinovjev, Buhharin ja ka mina arvame, et revolutsiooni Itaalias tuleb asuda kohe tagant tõukama,” kirjutab ta Stalinile juulis 1920 saadetud kirjas. „Minu isiklik arvamus on, et seejärel tuleb kehtestada nõukogude võim Ungaris, võib-olla ka Tšehhis ja Rumeenias. Peame kõik hoolega läbi mõtlema.”160 Aasta varem oli ta rääkinud „kodanliku demokraatia ja kodanliku parlamentarismi kokkuvarisemisest kogu maailmas”, nii nagu oleks see kohe ukse ees.161

      Bolševikud ei kavatsenud istuda ja oodata, kuni need revolutsioonid puhkevad. Revolutsioonilise avangardina lootsid nad algavatele rahutustele aidata kaasa propaganda, ettekäänete ja isegi sõjaliste vahenditega.162 1919. aastal asutasid nad Kommunistliku Internatsionaali, mida lühendatult nimetati Kominterniks, ja mille ametlik eesmärk oli kukutada kapitalistlikud režiimid, nagu nägi ette niisugustes raamatutes nagu „Mis teha?” (1902. aastal ilmunud teos, kus Lenin mõistab tigedalt hukka sotsiaaldemokraatia ja vasakpluralismi) kirjeldatud Lenini skeem.163 Tegelikkuses, nagu kirjutab Richard Pipes, propageeris Komintern „sõja kuulutamist kõikidele olemasolevatele valitsustele”.164

      Euroopas Esimesele maailmasõjale järgnenud kaoses ei tundunud variant, et kõik senised valitsused kokku varisevad, sugugi mitte võimatu. Esimestel eriti ebakindlust täis aastatel jäi koguni mulje, et Marxi ennustused võivad teoks saada kõigepealt just tema kodumaal. Versailles’ rahu ja selle karmid sanktsioonid põhjustasid Saksamaal otsekohe pahameeletormi. Saksa seltsimehed, kes moodustasid toona maailma suurima ja kogenuima kommunistliku partei, püüdsid olukorda kohe oma kasuks pöörata. 1919. aastal korraldasid saksa kommunistid mitu ülestõusu Berliinis. Mõni nädal hiljem aitasid kaks Vene revolutsiooni veterani korraldada Münchenis ülestõusu, mis kuulutas välja mõnda aega püsinud Baieri sotsialistliku vabariigi. Lenin tervitas neid sündmusi vaimustusega. Baieri töölisnõukogu juurde saadeti nõukogulaste ametlikud saadikud, kes jõudsid kohale just enne sotsialistliku vabariigi kokkuvarisemist.

      Kõnealused ülestõusud Saksamaal polnud juhuslikud. Esimese maailmasõja kaootiline lõpp tõi Ungaris – teine riik, mida sõjajärgsete lepingutega samuti rängalt karistati ja mis viimaks kaotas kaks kolmandikku oma territooriumist – võimule samuti lühikese elueaga kommunistliku režiimi. Nii nagu Saksamaa ülestõusudel, olid ka Ungari lühiajalisel marksistlikul revolutsioonil tihedad seosed Venemaaga. Selle juht Béla Kun, kes oli osalenud aktiivselt ka Vene revolutsioonis ja moodustanud esimese välisdelegatsiooni Nõukogude kommunistliku partei juurde, oli jõudnud sõlmida lähedased suhted Lenini ja tema perega. Moskva palvel sõitis Kun 1919. aastal Budapesti. Tema korraldatud lühikeseks jäänud, aga märkimisväärselt verine mäss imiteeris mitmeti bolševistlikku revolutsiooni. Kõige muu hulgas tõusid 133 päeva kestnud Ungari nõukogude vabariigi ajal esile nahkpintsakutes kõrilõikajad, kes nimetasid end Lenini poegadeks, politsei muudeti nn punakaardiks ning natsionaliseeriti koolid ja tehased. Kun aga osutus saamatuks poliitiliseks liidriks, nii nagu ta oli olnud saamatu vandeseltslane (kord Viinis unustas ta salajasi parteidokumente täis portfelli taksosse). Ungari nõukogude vabariik lõppes kuulsusetult Rumeenia sissetungiga, misjärel kehtestati autoritaarne režiim eesotsas admiral Miklós Horthyga.165

      Aga tagasi Moskvasse, kus bolševikud võtsid neid tagasilööke kui ajutisi. Muidugi, asusid nad kohe selgitama, hakkavad reaktsionäärid töölisklassi kasvavat jõudu silmas pidades oma jõude koondama. Muidugi hakkavad imperialistid ja kapitalistid võitlema küünte ja hammastega, et hävingust pääseda. Imeliselt paindliku marksistlik-leninliku teooria kohaselt peegeldas kontrrevolutsiooni kasvav jõud lihtsalt revolutsiooni tõusulaine jõudu. Mida suurem on vastuseis, seda tõenäolisem on, et kapitalism variseb lõpuks kokku. Nii pidi juhtuma, sest Marx oli nii öelnud. Kominterni esimene juht Zinovjev oli revolutsioonilise murrangu puhkemises nii kindel, et kuulutas 1919. aastal: „Juba aasta pärast oleme unustanud, et Euroopa sõdis kommunismi vastu, sest aasta pärast on kogu Euroopa kommunistlik.”166

      Lenin oli selles samuti kindel. Jaanuaris 1920, kui kodusõda Venemaal oli lõppemas, kiitis ta heaks kava rünnata „kodanlikku” ja „kapitalistlikku” Poolat. Ehkki konfliktiks oli nii poliitilisi, ajaloolisi kui ka imperialistlikke põhjusi – uus Poola-Vene piir jättis omaaegsed tsaaririigi alad Poolale ja Poola väed sõdisid juba eesmärgiga hõivata veelgi suuremat osa Ukrainast –, siis sõja tegelik ajend oli ideoloogias. Lenin uskus, et sõda toob kaasa kommunistliku revolutsiooni Poolas ning edaspidi kommunistlikud revolutsioonid Saksamaal, Itaalias ja mujalgi, ning nii ta andiski käsu moodustada Poola revolutsioonikomitee (PolRevKom), mis pidi olema valmis asuma nõukogude Poolas võimule. Kominterni teise kongressi saadikud Moskvas tervitasid sellel suvel tuliselt igapäevaseid teateid bolševike võitudest, mis märgiti kukutatud Romanovite trooni kõrval seinale riputatud kaardile.167 Londonis tuli toonane noor valitsuskabineti minister Winston Churchill välja sünge ennustusega, et „Poola riik võib kujuneda nõukogude võimu kommunistlikuks ripatsiks”.168

      Kõikide määratuks üllatuseks lõppes sõda bolševike täieliku lüüasaamisega. Pöördepunkt saabus augustis 1920 Varssavi lahingus, mida poolakad tänapäevani meenutavad kui „imet Wisłal”. Poolakad ei löönud Punaarmeed üksnes tagasi, vaid võtsid vangi ka umbes 95 000 Punaarmee sõdurit. Ülejäänud taandusid ida poole, taandumine aga muutus kiiresti täielikuks põgenemiseks. Noor Stalin etendas selles läbikukkunud ettevõtmises oma väikest rolli: Edelarinde komissarina oli ta poolakate vasturünnaku ajal jätnud kommunikatsioonid hooletusse. Kõikide allikate andmetel suhtus ta elu lõpuni põlgusega nii „Poola isandatesse” kui ka „valgetesse aristokraatidesse”, kes andsid Punaarmeele nii valusa hoobi.169

      Alles pärast seda alandavat lüüasaamist jõudsid bolševikud järeldusele, et aeg revolutsiooniks pole veel päris küps. Poola töölised ja talupojad, tõdes Lenin kibedalt, ei tõusnud oma ekspluateerijate vastu üles, vaid jätsid hoopis „meie vaprad punasoldatid nälga, korraldasid neile varitsusi ja tapsid neid”.170 Lenini järeltulija Stalini ülesandeks jäi selgitada seda lüüasaamist marksistliku teooria uue tõlgenduse alusel. 1924. aastal kuulutas ta valjuhäälselt, СКАЧАТЬ