Raudne eesriie. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vägivallateod olid tihti apoliitilised ja polnud tingimata suunatud sakslaste või natside poolehoidjate vastu. Grossman märgib: „Laagritest vabanenud Nõukogude naistele saab nüüd osaks palju kannatusi. Täna otsisid mõned varju meie kirjasaatjate toast. Öösel ärkasime karjete peale: üks kirjasaatjatest ei suutnud kiusatusele vastu panna.” Oma mälestustes kirjeldab toonane Punaarmee politruk Lev Kopelev ühe Saksamaal sunnitööl olnud, aga eksikombel vaenlaseks peetud vene naise saatust. Ta oli „imekaunis, noor, heatujuline, juuksed langesid kuldse voona seljale. Mõned tänaval olnud, minu meelest purjus sõdurid märkasid teda – „Hei, fritsuplika! Igavene lits!” – ja andsid talle automaadivalangu selga. Ta ei elanud tundigi. Küsis nuttes: „Mille eest?” Ta oli just saatnud emale kirja, et tuleb koju.”128

      Mõnigi kord osutusid ohvriks poolakatest sunnitöölised, kellel oli halb õnn sattuda Punaarmee teele: „Just siis kuulsime meeleheitlikku kisa ja laohoonesse tormas naine, pikad patsi punutud juuksed sassis, kleit rinna kohalt puruks rebitud ja karjus läbilõikavalt: „Ma olen poolakas! Jeesus Maria, ma olen poolakas!” Tema kannul jooksis kaks tankisti. Mõlemal oli peas tankisti must kiiver. Üks neist oli lootusetult purjus.”129 Kui Kopelev püüdis sekkuda – teoreetiliselt karistati vägistamise eest kohapeal mahalaskmisega –, hakkasid kaaslased teda hurjutama, õiendades: „On ikka komandöre … Nad on valmis oma mehi Saksa litsi pärast maha laskma.” Samasugused süüdistused said talle osaks, kui ta polnud rahul, kui sõdurid lasid spiooni pähe maha vanema nõdrameelse naise: „Kas sa pöörad tõepoolest omade vastu mingi viletsa saksa vanaeide pärast?”130

      Nii vägistamised kui ka muu vägivald häirisid väga kohalikke kommuniste, kes taipasid otsekohe, missugune on nende tegude poliitiline mõju. Avalikult omistati vägistamised „Nõukogude mundrit kandvatele provokaatoritele”. Eraviisiliselt palusid kohalikud kommunistid võimudelt abi, et olukord kontrolli alla saada. Üks Poola julgeolekuohvitser saatis veebruaris 1945 Poola armee propagandaülemale kirja, milles kurdab, et Punaarmee sõdurid „käituvad poolakatega viisil, mis kahjustab Poola-Nõukogude sõprussuhteid ja nõrgendab tänutunnet, mida Poznańi elanikud vabastajate vastu tunnevad … Naisi vägistatakse väga sageli, mõnikord toimub see vanemate või abikaasa juuresolekul. Veelgi sagedasemad on olukorrad, kus sõjaväelased, harilikult nooremad ohvitserid, sunnivad naisi tulema oma elukohta (vahel ettekäändel, et nad aitaks hooldada haavatuid) ja ründavad neid seal.”131

      Teised püüdsid toimuvat eitada. Üks noor ungarlane, toonane kommunist, kinnitab, et ta ei teadnud vägistamistest midagi: „Meie pere ringis öeldi, et „see on natside jamajutt” … ja tookord olime veel veendunud, et nad [nõukogulased] on uued inimesed.” Aja jooksul aga leidsid nemadki, et „uued inimesed” pole täpselt niisugused nagu oodati. Mingil hetkel seati mees juhtima rühma noori venelasi: „Öösiti käisid [nad] akna kaudu regulaarselt väljas ja läksid kuhugi jooma või tõid kaasa mõne hoora või veel kellegi, mis tekitas meile palju piinlikkust. Nende pärast oli väga piinlik. Me ei hakanud neid hurjutama, aga kõik oli meile teada …”132

      Nii mõndagi inimest puudutas asi isiklikult. Kui Robert Bialek, üks väheseid tookord Saksamaale kuulunud Breslaus aktiivselt põranda all tegutsenud kommuniste, jõudis pärast esimest pidulikku kohtumist linna hõivanud Nõukogude komandantidega – kommunistina tahtis ta pakkuda neile oma abi – koju, avastas ta, et tema naine on vägistatud. See oli Bialeki lõpu algus: „Kahe tavalise Vene sõduri jõhkrate instinktide mõjul varises minu maailm kokku, ehkki seda polnud suutnud ei natside piinamised ega veenmised.” Mees kirjutab, et ta oleks soovinud „pigem olla maetud linna rusude alla, nagu juhtus paljude minu sõpradega.”133

      Sageli on põhjendatult avaldatud arvamust, et niisugune seksuaalse vägivalla laine polnud ei Saksamaal ega mujalgi ette planeeritud ja pole ka ühtki dokumenti, kus oleks niisugusteks rünnakuteks käsk antud.134 Paraku on tõde ka see, et niisuguste ohvitseride nagu Kopelev ja Solženitsõn tähelepanekute kohaselt polnud sõdurite otsesed ülemused eriti huvitatud nende takistamisest ja nii vägistamiste kui ka juhuslike tapmiste peale pigistati ilmselt silm kinni, seda vähemalt okupatsiooni esimestel nädalatel. Ehkki otsustamisõigus oli kohalikel komandöridel, võis niisugust sallivat suhtumist tunda ka kõrgeimalt tasemelt. Kui Jugoslaavia kommunist Milovan Djilas kaebas Punaarmee käitumise üle Stalinile, küsis Nõukogude juht ülbelt, kuidas tema, kirjanik, ei „saa aru, et tuhandeid kilomeetreid läbinud ja verd, tuld ning surma näinud sõdurid tahavad naistega vallatleda või nalja teha?”135

      Niisugust „arusaama” sakslastest ja Saksamaast võimendas ka Nõukogude propaganda, mis kujunes iseäranis verejanuliseks viimase pealetungi ajal Berliinile ja sai veelgi hoogu soovist alandada saksa mehi. „Ärge lugege päevi, ärge lugege kilomeetreid. Lugege ainult, mitu sakslast olete tapnud,” kirjutab üks sõjakirjasaatja artiklis, mida pärast veebruari 1945 korduvalt loeti ja uuesti avaldati. „Tapke sakslasi – seda paluvad teie emad. Tapke sakslasi – see on venelaste südamest tulev karje.”136

      Isegi kui rüüstamine, vägivald ja vägistamised polnud osa poliitilisest plaanist, oli neil tegelikkuses suur ja pikaajaline poliitiline mõju kõikidele Punaarmee okupatsiooni alla jäänud aladele. Ühelt poolt tegi vägivald inimesed Nõukogude võimu vastu umbusklikuks ning pani nad sügavalt kahtlema kommunistlikus propagandas ja marksistlikus ideoloogias. Samal ajal tekitas vägivald, ja eriti seksuaalne vägivald, nii meestes kui ka naistes suurt hirmu. Punaarmee käitus jõhkralt, ta oli tugev ja teda polnud võimalik takistada. Mehed ei saanud naisi kaitsta, naised ei saanud iseennast kaitsta, kumbki neist ei saanud kaitsta oma lapsi või oma vara. Nii tekkinud hirmust polnud võimalik avalikult rääkida ja pealegi olid ametlikud vastused tavaliselt põiklevad. Ungaris peatas Budapesti rahvuskomitee veebruaris 1945 abortide keelu, aga ei selgitanud, mispärast seda tehti. Jaanuaris 1946 avaldas Ungari sotsiaalhoolekande minister põiklevalt sõnastatud käskkirja: „Rinde läheduse ja sellest tuleneva kaose tõttu on sündinud hulk lapsi, kelle eest perekond ei taha hoolitseda … Seetõttu palun orbudekodude bürood … lugeda kõik 9 kuni 18 kuud pärast vabastamist sündinud lapsed mahajäetuteks.”137

      Isegi vastused konkreetsetele inimestele olid sageli puiselt ja pealiskaudselt sõnastatud, sest mida oligi võimalik öelda? Palju aastaid hiljem hakkas muidu sõnaosav Ida-Saksamaa kirikuõpetaja, kes oli nõukogulaste sissetungi ajal olnud laps, ikkagi sõnu otsima ja kokutama, kui püüdis kirjeldada, mida ta tollest ajast mäletab: „Venelased tulid ja siis algasid vägistamised, mis oli uskumatu. Seda lihtsalt ei saa unustada. Olin 15-aastane … osa naisi oli peitu läinud, teised saadi kätte, ka minu ema … see oli väga raske … Olukord oli kohutav, aga samal ajal tundsime ka kergendust, et pääsesime eluga. Tundsin sisimas kummalist pinget.”138

      Ainult korra tulid massilised vägistamised nõukogulaste okupeeritud Euroopas avalikult kõne alla. Novembris 1948 korraldasid Ida-Saksamaa võimud selleteemalise avaliku arutluse Berliini niinimetatud Nõukogude kultuurimajas. Kokkutuleku algataja oli ajakirjanik Rudolf Herrnstadt – toona Berliini linnalehe Berliner Zeitung toimetaja ja hiljem partei ametliku häälekandja Neues Deutschland toimetaja –, kes oli kirjutanud provokatiivse artikli pealkirjaga „Venelastest ja meist”. Arutelu meelitas kohale tohutu rahvamurru, mistõttu Neues Deutschland kurtis hiljem, et saal oli „liiga väike, et niisugust teemat tõsiselt käsitleda”.

      Diskussiooni avas Herrnstadt ise, korrates provotseerivalt paar päeva varem ajalehes Neues Deutschland ilmunud artikli teese. Ta kuulutas, et Saksamaa „ei suuda praegusi raskusi ilma NSV Liidu piiramatu abita ületada” ja vaikis maha СКАЧАТЬ