Raudne eesriie. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sõdurid on näinud eeslinnas kahekordseid maju, kus on elekter, gaas, vannitoad ja korralikult hooldatud aed. Meie mehed on näinud rikaste kodanlaste villasid Berliinis, losside, mõisate ja härrastemajade uskumatut luksust. Ja tuhanded sõdurid aina kordavad Saksamaal ringi vaadates vihaselt neid küsimusi: Miks nad veel meie maale tikkusid? Mida oli neile vaja?”113

      Sõdurid hakkasid vastuseid otsima. Üks politruk kirjutas Moskvasse ja selgitab, et „siin on tegu töö ekspluateerimisel rajaneva kulakliku põllumajandusega. Seepärast näibki kõik kena ja rikkalik. Ja kui meie Punaarmee sõdur, eriti kui ta pole poliitiliselt eriti küps ning ei tunne väikekodanliku omandi olemust, võrdleb tahtmatult kolhoosi Saksamaa taluga, hakkab ta kiitma Saksa talu. Meil on isegi ohvitsere, kes imetlevad Saksamaa elukorraldust …”114 Või siis arvati, et see kõik on varastatud: „Kõigest on ilmselge, et kõik, mida näeme, on Hitler oma veriste kätega fritsude meeleheaks kogu Euroopast kokku röövinud,” kirjutab üks sõdur koju. „Nende lambad on parimat vene meriino tõugu ja nende poed on täis kõikjalt Euroopa kauplustest ja vabrikutest toodud kaupu. Juba lähitulevikus tulevad need kaubad kui meie sõjasaak müügile Venemaa kauplustes.”115

      Ja nii hakatigi tagasi varastama. Alkoholi ja naiste pesu, mööblit ja keraamikat, jalgrattaid ja linast riiet haarati nii Poolast, Ungarist, Tšehhoslovakkiast, Balti riikidest ja Balkanilt kui ka Saksamaalt. Käekelladel tundus Nõukogude sõduritele olevat lausa müstiline tähendus, mõni võis ringi käia isegi pool tosinat kella käel, kui see vaid võimalik oli. Ikooni staatusse tõusnud fotot Berliinis riigipäevahoonele Nõukogude lippu heiskavast vene sõdurist tuli retušeerida, et kõrvaldada käekellad noore kangelase randmelt.116 Budapestis ongi huvi käekellade vastu jäänud kohaliku folkloori osaks ja võis kujundada kohalike arusaama Punaarmeest. Paar kuud pärast sõda näidati Budapesti kinos ringvaadet Jalta konverentsist. Kui president Roosevelt tõstis Staliniga rääkides käe, hüüatas mitu vaatajat: „Pea oma kella silmas!”117 Samasugune oli lugu Poolas, kus lapsed Nõukogude sõdureid mängides veel aastaid hiljem hüüdsid: „Davai tšasõ!” – „Anna kell siia!”118 1960. aastate Poola laste armastatud teleseriaalis on stseen, kus Vene ja Poola sõdurid leiavad sõja ajal peavarju sakslaste maha jäetud hoones ning neil on tohutu hulk varastatud käekellasid.119

      Paljudele kuulutasid niisugused vargused ette kibedat pettumust, mis sai osaks neile, kes olid Nõukogude vägede tulekut pikisilmi oodanud. Márai räägib vanemast mehest, „auväärsest ja patriarhaalsest kujust”, kes oma esimest Nõukogude külalist pidulikult vastu võttes paljastas talle, et on juut:

      Vene sõduri näole ilmus naeratus, ta võttis kaelas rippuva automaadi, läks vanamehe juurde ja suudles teda vastavalt vene kombele õrnalt paremale ja vasakule põsele. Ja ütles, et tema on samuti juut. Tükk aega surus ta vaikides südamlikult vanamehe kätt.

      Siis riputas ta automaadi endale jälle kaela ja käsutas mehe koos perega ruumi nurka, käed üleval ja nägu seina poole … Seejärel röövis venelane nad rahulikult ja ruttamata paljaks.120

      Mõningate Nõukogude sõdurite meelest oli see samuti äärmiselt häiriv. Aastaid hiljem rääkis kirjanik Vassili Grossman tütrele, et Punaarmee „muutus halvemuse poole” pärast Nõukogude piiri ületamist. Grossman meenutas, et ühel ööl magas ta koos mitme teise Vene sõduriga sakslastele kuulunud majas. Nende hulgas oli ka „tõeliselt veneliku näoga väärikas” polkovnik, kes oli nii väsinud, et näis kohe kokku varisevat. „Öö läbi kostis väsinud polkovniku toast mingeid hääli. Mees lahkus hommikul, ütlemata head aegagi. Läksime tema tuppa: seal valitses kaos, polkovnik oli tõelise rüüstaja kombel kõik kapid tühjaks teinud.”121

      Mida ei varastatud, see peksti sageli puruks. Tänavalahingud Berliinis ja Budapestis põhjustasid palju sõjaga kaasnevaid kahjusid, nagu neid tänapäeval nimetatakse, aga Punaarmee tekitas ka hoolimatusest väga palju purustusi. Gnieznos, mis on kristluse häll Poolas, hävitasid Nõukogude tankid tuhandeaastase katedraali, millel polnud mitte mingisugust sõjalist tähtsust. Toona tehtud fotodel (mida varjati seitsekümmend aastat) on näha linnaväljakul seisvaid tanke, mis igasuguse põhjuseta iidset ehitist tulistavad.122 Vallutanud Breslau, süütasid Nõukogude sõdurid iidse kesklinna, põletades maani maha hindamatu väärtusega ülikooli raamatukogu, samuti linnamuuseumi ja mitu kirikut.123

      Nii röövimised kui ka laamendamised jätkusid veel palju kuid ja aja jooksul üha komplitseeritumal kujul ning omandasid lõpuks ametliku „reparatsioonide” vormi. Aga ka mitteametlik röövimine jätkus paljude kuude jooksul. Juba 1946. aastal kurtsid Ida-Saksamaa ametivõimud, et Nõukogude ohvitserid Saksimaal on asunud elama erakorteritesse ja tellivad sinna kohalikest lossidest Saksimaa riiklikesse kogudesse kuuluvat mööblit, maale ja portselani: „Siit lahkudes võtavad nad need aga kaasa.” Reichenbachi lähedal paikneva Frieseni lossi omanik kurtis, et on jäänud ilma 4000 riigimarka (sõjaeelses rahas) väärt lauast, kolmest vaibast väärtusega 11 500 marka, rokokookummutist väärtusega 18 000 marka ja mahagonlauast väärtusega 5000 marka. Pole mingeid andmeid, et midagi nendest oleks tagasi toodud.124

      Veelgi hirmsamad ja palju suurema poliitilise tähtsusega olid kallaletungid tsiviilisikutele, mis algasid ammu enne seda, kui Punaarmee jõudis Berliini. Need algasid siis, kui punavägi liikus edasi Poolas, said rohkem hoogu Ungaris ja saavutasid vapustava taseme, kui Nõukogude väed jõudsid Saksamaale. Nende meelest, kes niisuguste asjadega kokku puutusid, näisid jõhkrad ja vihased punaarmeelased rahuldavat oma kättemaksuiha. Mehed olid raevus sõprade, abikaasade ja laste surma pärast, raevus mahapõletatud külade ja sakslastest Venemaale maha jäänud massihaudade pärast. Kord nägi Grossman sadu Saksamaalt vangist lahkuvaid Nõukogude lapsi, kes liikusid mööda teed ida poole. Nõukogude sõdurid ja ohvitserid seisid vaikselt tee ääres, „tunnistades pingeliselt nende nägusid”. Mehed olid isad, kes otsisid oma kadunud poegi ja tütreid, kes olid küüditatud Saksamaale: „Üks polkovnik oli seisnud seal juba mitu tundi, sirge, tõsine, tõmmu sünge näoga. Juba hämaras läks ta oma autosse tagasi: ta polnud oma poega leidnud.”125 Punaarmeelasi võisid ärritada ka oma komandörid, nende hoolimatu taktika ja see, et nad kasutasid kogu aeg ähvardusi ja poliitilisi koputajaid, aga samuti ka neile osaks saanud kaotused. Sadu veterane küsitlenud ajaloolane Catherine Merridale usub, et sageli ilmnes nende puhul poliitiline viha: „Teadlikult või mitte … aga Punaarmee sõdurid võisid anda voli ka vihale, mis oli kogunenud riigi kümneid aastaid kestnud surveabinõude ja vägivalla tõttu.”126

      Äsja okupeeritud alade naised said seda raevu iseäranis tunda. Igasuguses vanuses naised langesid tervete jõukude vägistamisohvriks ja nii mõnigi kord nad lõpuks tapeti. Kõige kuulsamaks Gulagi kroonikuks saanud vene kirjanik Aleksandr Solženitsõn jõudis 1945. aastal koos Punaarmeega Ida-Preisimaale, kus ta nägi ja pani hiljem värssidesse – mis tõlkis inglise keelde Robert Conquest – tõelisi õuduspilte:

      Poolsummutatud oiged kivimüüri ääres.

      On ema haavatud, kuid elus veel,

      ta kõrval madratsil on väike tütar

      surnud. Kui paljud on tast üle käinud,

      kas terve rühm, võib-olla terve rood.

      Siin tüdrukust on tehtud naine

      ja naisest kähku tehtud laip.

      Kõik СКАЧАТЬ