Raudne eesriie. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ 1944. aastal. Kuna nende kodumaa oli olnud lääne kristliku maailma eelpost võitluses Osmanite impeeriumi vastu, leidsid ungarlased, et nad võiks olla selles rollis ka kahekümnendal sajandil. „Lääneriigid ei saa enesele lubada Venemaa tooniandvat mõju [Ungari] geograafiliselt olulises piirkonnas,” kuulutas üks Ungari diplomaat enesekindlalt. Poolakad, kelle poliitiline tulevik oli tõepoolest olnud liitlaste juhtide tuliste vaidluste teema, olid samavõrd veendunud, et britid ei jäta omapead riiki, mille pärast nad kuulutasid Saksamaale sõja, ja ameeriklased ei tee seda põhjusel, et Poola-Ameerika lobi takistab seda: varem või hiljem puhkeb Kolmas maailmasõda. Veelgi hiljem ei suutnud idasakslased kuidagi jääda uskuma, et lääneriigid nõustuvad Saksamaa-Saksamaa piiri kindlustamisega. Kas lääneriigid ikka tõesti ei võinud lubada endale lõhestatud Saksamaad?

      Tegelikult võisid nad endale seda lubada ja võisid sellega leppida just nii, nagu lääneriigid leppisid lõhestatud Euroopaga. Ehkki mitte keegi läänes – ei Washingtonis, Londonis ega Pariisis – ei osanud ette näha neid füüsilisi, psühholoogilisi ja poliitilisi muutusi, mis Punaarmee tõi kõikidesse okupeeritud riikidesse, tehti ära väga vähe, et neid muutusi takistada.

      2. PEATÜKK

      VÕITJAD

      Viimastel natside võimu all elatud kuudel olime peaaegu kõik venemeelsed. Ootasime idast valgust. Aga see põletas liiga paljusid. Liiga palju juhtus asju, mida oli võimatu mõista. Pimedatel tänavatel kaiguvad igal ööl ahistatud naiste läbilõikavad karjed.

Ruth Andreas-Friedrich102

      Venelased … lõid kohaliku elanikkonna puhtaks viisil, millele ei leidu võrdset Aasiast tulnud hordide ajast.

George Kennan103

      Budapestis nägi John Lukacs „meretäit rohekashallis mundris venelasi, kes kõik olid tulnud idast”.104 Berliini idapoolses eeslinnas nägi Lutz Rackow „tanke, tanke, tanke, tanke” ja samas liikuvaid sõdureid, kelle hulgas leidus „blondide patsidega amatsoone”.105 See oligi Punaarmee: näljased, tigedad, kurnatud, lahingutes karastunud mehed ja naised, kellest osa kandis sedasama mundrit, mida nad olid kandnud Stalingradis või Kurski all kaks aastat varem, kõik nad olid näinud kohutavat vägivalda, kõik olid nüüd nähtust, kuuldust ja juhtunust kalestunud.

      Nõukogulaste viimane rünnak algas jaanuaris 1945, kui Punaarmee ületas Wisła, mis voolab läbi Poola keskosa. Läbinud kiiresti laastatud Lääne-Poola ja Balti riigid, olid „vankad” pärast ränka piiramist vallutanud veebruaris Budapesti ja märtsis Sileesia. Tormijooks Königsbergile Ida-Preisimaal lõppes aprillis. Selleks ajaks olid kaks suurt väekoondist, 1. Valgevene rinne ja 1. Ukraina rinne juba Berliini eeslinnade lähistel ja valmistusid lõplikuks rünnakuks. Hitler sooritas enesetapu 30. aprillil. Nädal hiljem, 7. mail, alistus kindral Alfred Jodl Wehrmachti ülemjuhatuse nimel tingimusteta liitlastele.

      Isegi praegu pole kerge hoomata, mis sõja viimase viie kuu jooksul Ida-Euroopas juhtus, sest kaugeltki mitte kõik ei mäleta nende veriste kuude sündmusi ühtmoodi. Nõukogude ajalooteaduses kujutatakse sõja viimast faasi alati ühemõtteliselt kui üksteisele järgnenud vabastamisi. Standardse skeemi kohaselt vabastati Varssavi, Budapest, Praha, Viin ja Berliin natsliku Saksamaa ikke alt, triumf järgnes triumfile, fašistid löödi puruks, rahvas rõõmustas ja vabadus taastati.

      Teised jutustavad sama lugu teisiti. Kümneid aastaid ei rääkinud sakslased ja eriti berliinlased mais 1945 ja selle järel juhtunust kuigi palju. Tänapäeval mäletavad nad aga väga hästi rüüstamisi, meelevaldset vägivalda ja eelkõige massilisi vägistamisi, mis nõukogulaste sissetungile järgnesid. Igal pool mujalgi Ida-Euroopas mäletatakse Punaarmee rünnakuid kohalike partisanide vastu, kuigi need olid võidelnud sakslastega, aga ei juhtunud olema kommunistid, samuti mäletatakse järgnenud juhusliku või kindla eesmärgiga vägivallalaineid. Poolas, Ungaris, Saksamaal, Tšehhoslovakkias, Rumeenias ja Bulgaarias räägitakse Punaarmee tulekust harva kui puhtakujulisest vabastamisest. Seda mäletatakse hoopis kui uue okupatsiooni jõhkrat algust.

      Siiski ei paku kumbki nendest vastandlikest vaatenurkadest paljudele täielikku pilti. Sest Punaarmee saabumine kuulutas vabanemist tõepoolest miljonitele inimestele. Nõukogude sõdurid avasid Auschwitz-Birkenau, Majdaneki, Stuthofi, Sachsenhauseni ja Ravensbrücki laagrite väravad. Nad tühjendasid ka gestaapo vanglad. Tänu nendele võisid juudid tulla välja oma peidukohtadest küünides ja keldrites ning pöörduda pikkamööda tagasi tavalist elu meenutava olukorra juurde. Vabastatud juut Genia Zonabend lahkus väikesest töölaagrist Ida-Saksamaal ja astus sisse esimesse leitud sakslaste majja ja küsis süüa. Talle öeldi ära – kuni möödunud venelane taipas tema olukorda ja hoolitses selle eest, et ta sai süüa, ja nagu naine meenutab, „isegi sooja vett, et end pesta”.106

      Ja nõukogulaste abi ei piirdunud juutidega. Koos Punaarmee saabumisega võisid Poola lääneosa poolakad jälle rääkida poola keeles, sest see oli aastaid avalikkuses keelatud. Sildid Nur für Deutsche (Ainult sakslastele) kadusid saksapärased nimed saanud linnade kauplustelt, trammidelt ja restoranidelt. Saksamaal tundsid Nõukogude sõdurite saabumisest rõõmu Hitleri vastased, nagu ka miljonid tšehhid ja ungarlased. „Jooksin välja ja kallistasin esimest Nõukogude sõdurit, keda nägin,” rääkis mulle üks ungarlanna ja ta polnud kaugeltki ainus.107 Teine tema kaasmaalane kirjeldas, mida Punaarmee saabumine talle ja tema naisele tähendas:

      Tundsime, et oleme vabastatud. Ma tean, et see on klišee ja et nendel sõnadel pole enam mingit tegelikku tähendust, aga ükskõik kui palju ma ka selle üle ei arutle, ei oska ma meid vallanud tunnet paremini kirjeldada kui öeldes, et meid vabastati. Ja niisugune tunne polnud üksnes meil, kes me istusime keldris, nutsime ja hoidsime teineteisel käest kinni: kõigil oli sama tunne, et maailm on viimaks ometi teistsugune ja et oli tõepoolest mõtet siia ilma sündida.108

      Keegi poolakas rääkis mulle sedasama: „Meil polnud nende vastu mingeid segaseid tundeid. Nemad vabastasid meid.”109 Siiski ei eitanud ka kõige valjemini juubeldanud, et Punaarmee kiiluvette jäi järele erakordne häving. Juhtunut kirjeldades rääkisid paljud „uuest mongolite sissetungist” ja kasutasid enneolematu ulatusega vägivalda kirjeldades ksenofoobsetest väljenditest kubisevaid lauseid. George Kennanile meenusid „asiaatide hordid”.110 Ungari kirjanik Sándor Márai mäletamist mööda olid nad „otsekui täiesti teistsugusest inimrassist, kelle refleksid ja reageeringud pole üldse mõistusepärased”.111 John Lukacs meenutab „tõmmusid, ümaraid, pilusilmadega ükskõikseid ja vaenulikke mongoloidseid nägusid”.112

      Osalt tundusid Nõukogude sõdurid idaeurooplastele nii võõrad seepärast, et nad näisid suhtuvat idaeurooplastesse umbusklikult, ja ka seetõttu, et nad tundusid olevat jahmunud Ida-Euroopa jõukusest. Revolutsioonist saadik oli venelastele räägitud kapitalismi ajal valitsevast vaesusest, tööpuudusest ja viletsusest ning nende endi süsteemi üleolekust. Aga isegi Poola idaosas, mis toona oli üks Euroopa vaesemaid piirkondi, nägid nad tavalisi talupidajaid, kellel oli hulk kanu, paar lehma ja rohkem kui üks komplekt riideid. Nad nägid väikesi maalinnu, kus olid kivikirikud, sillutatud tänavad ja inimesed sõitsid ringi jalgratastega, mis Venemaal olid enamasti veel täiesti tundmatud. Nad nägid, et taludel on tugevad aidad ja taimed on istutatud sirgetesse ridadesse. Need pildid rääkisid Venemaa maapiirkondade lohutu vaesuse, mudaste teede ja väikeste puitosmikutega võrreldes külluslikust elust.

      Kui СКАЧАТЬ