Raudne eesriie. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ George Kennan, kes paljuski kujundas Ameerika sõjajärgset poliitikat NSV Liidu suhtes, viibis sõja ajal aastaid Moskvas, kust ta „pommitas Washingtoni bürokraatia alamaid tasemeid analüüsidega kommunistliku pahe kohta”.85 Toonane aseriigisekretär Dean Acheson võrdles läbirääkimisi Nõukogude esindajatega 1944. aasta suvel „suhtlemisega vanamoodsa, müntidega töötava mänguautomaadiga … Vahel oli võimalik seda raputades protsessi kiirendada, aga polnud mingit mõtet sellega rääkida.”86

      Mis ei tähenda, et sellelgi oleks olnud tegelikke tulemusi. Oma mälestustes võttis Acheson oma tähelepanekud nende läbirääkimiste kohta kokku, märkides, et „meil Ühendriikides unustati see ebameeldiv vahejuhtum teiste suuremate pakiliste sündmuste tõttu peagi”.87 Tegelikult oli sõjaaegsel Washingtonil ja sõjaaegsel Londonil kuni 1945. aastani peaaegu alati suuremaid sündmusi, mille pärast muret tunda. Kuni sõja lõpuni jäi venelaste käitumine Ida-Euroopas alati teisejärguliseks probleemiks.

      Mitte kusagil ei tõuse see selgemini esile kui ametlikes ja mitteametlikes ülevaadetes Teherani ning Jalta konverentsidest novembris 1943 ja veebruaris 1945, kus Stalin, Roosevelt ja Churchill langetasid peaaegu kogu Euroopa saatust puudutavaid otsuseid hämmastava hoolimatusega. Kui Poola piiride küsimus suure kolmiku esimesel kohtumisel Teheranis päevakorda kerkis, ütles Churchill Stalinile, et too võib põhilise osa 1939. aastal alla neelatud Poolast endale jätta ja et Poola võiks „nihkuda läände, nii nagu sõdurid astuvad paar sammu vasakule”, et rivi tihendada. Seejärel „demonstreeris ta kolme tuletiku abil oma mõtet, kuidas Poola võiks lääne poole liikuda”. See, märgitakse protokollis, „meeldis marssal Stalinile”.88 Jaltas soovitas Roosevelt areldi, et ka Lwów ja seda ümbritsevad naftaväljad võiks jääda Poola idapiirist sissepoole. Stalin näis olevat sellega nõus, aga keegi ei käinud ka peale ja nii jäi see mõte sinnapaika. Niiviisi määrati sadade tuhandete inimeste riiklik kuuluvus.

      Miski eelöeldus ei peegelda halba suhtumist kõnealusesse piirkonda, lihtsalt prioriteedid olid muud. Roosevelti peamine mure Jaltas oli uus Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, milles ta nägi võimalust, kuidas ära hoida tulevased sõjad, ja tal oli selle uue rahvusvahelise süsteemi ülesehitamisel vaja nõukogulaste abi. Samuti soovis ta nõukogulaste abi sissetungil Mandžuuriasse ja kasutada Kaug-Idas paiknevaid venelaste baase. Need asjaolud olid talle lihtsalt tähtsamad kui Poola või Tšehhoslovakkia saatus, pealegi oli kaalukausil teisigi probleeme Itaalia monarhia saatusest kuni Lähis-Ida naftani. Ida-Euroopa oli küll Stalini sõjajärgsetes plaanides kesksel kohal, Ameerika presidendile pakkus see aga kõigest teisejärgulist huvi.89

      Samal ajal andis Churchill endale väga selgelt aru, missugused on Suurbritannia nõrkused. Kuna Punaarmee oli juba kord hõivanud Poola, Ungari ja Tšehhoslovakkia, polnud tal mingeid illusioone, et Suurbritannia suudaks punaväed sealt lahkuma sundida. Oma mälestustes meenutab Churchill, kuidas ta ütles Rooseveltile vahetult enne Jalta tippkohtumist, et „peame okupeerima nii palju Austriast kui võimalik, kuna pole „soovitav, et rohkem Lääne-Euroopast kui vähegi vajalik, langeks venelaste okupatsiooni alla””. Pole arusaadav, missuguste kriteeriumide kohaselt kuulus Austria rohkem Lääne-Euroopasse kui Ungari või Tšehhoslovakkia. Igatahes on Churchilli fatalismi põhjus vägagi selge: kui Punaarmee oli kord juba kusagil kohal, ei kavatsenud see enam kuhugi minna.90

      Mõlemad riigijuhid teadsid ka, et kui sõda lõpeb, tahavad nende valijad näha oma mehi, vendi ja poegi koju tagasi pöördumas. Olnuks äärmiselt raske „müüa” uut konflikti NSV Liiduga. Sõjaaegne propaganda oli kujutanud Stalinit kui joviaalset „onu Joed”, jämedakoelist tööinimese sõpra, ning nii Churchill kui ka Roosevelt olid teda oma avalikes esinemistes kiitnud. Londonis olid poolehoidjad korraldanud rahakogumiskontserte Nõukogude Liidu toetuseks ja püstitanud Lenini kuju ühe bolševike juhi kunagise katusekambris asunud elupaiga ette.91 USA-s ootasid Ameerika ärimehed uuest sõprusest juba võimalikku tulu: „Venemaast saab kui mitte meie suurim, siis vähemalt meie kõige innukam tarbija, kui sõda lõpeb,” kuulutas USA kaubanduskoja president.92 Teha kannapööre ja öelda sõjast väsinud brittidele ning ameeriklastele, et neil tuleb jääda Euroopasse Nõukogude Liiduga sõdima, oleks olnud poliitiliselt raske, kui mitte võimatu.

      Logistikaalased raskused olid veelgi suuremad. Churchill, kellele Vene okupatsioon Berliinis sugugi ei meeldinud, andis 1945. aasta kevadel oma sõjaliste operatsioonide planeerijatele käsu uurida liitlaste võimalusi rünnata Kesk-Euroopas viibivaid Nõukogude vägesid, kasutades selleks võimalusel Poola ja isegi Saksa sõdureid. Selle tulemusel valminud operatsioonist Unthinkable („Mõeldamatu”) loobuti otsekohe kui ebapraktilisest. Selle autorid hoiatasid Briti peaministrit, et Punaarmee ja Briti vägede jõudude vahekord on kolm ühele ja et tagajärjeks võib olla „pikk ja kulukas” sõjakäik, või isegi „täielik sõda”. Churchill ise kirjutas visandi servale, et rünnak Punaarmee vastu on äärmiselt ebatõenäoline, ehkki operatsiooni „Mõeldamatu” mõningaid elemente kasutati hiljem, planeerides nõukogulaste võimalikku rünnakut Suurbritanniale.93

      Läänes võis täheldada ka teatud naiivsust, nagu kurdab Miłosz: iseäranis elu lõpupoole rääkis Roosevelt sageli, et usub Stalini häid kavatsusi. „Ärge muretsege,” ütles ta Poola pagulaste liidrile Stanisław Mikołajczykile 1944. aastal, „Stalin ei kavatse Poolalt vabadust võtta. Ta ei julge seda teha, sest teab, et Ühendriigid on kindlalt teie selja taga.”94 Umbes aasta hiljem nõustusid Ameerika ja Briti läbirääkijad andma liitlaste kontrollkomisjoni Budapestis – mis oli moodustatud Ungari haldamiseks pärast sõda – juhtimise üle Nõukogude Liidule selle kindla tingimusega, et NSV Liit konsulteerib teiste liitlastega, enne kui annab Ungari valitsusele mingeid instruktsioone. Tegelikult ei tehtud isegi nägu, et seda püütakse teha.95

      Mõnevõrra hiljem ilmnes, et kommunistide poolehoidjad Ameerika valitsuses ja Nõukogude-meelsed elemendid Washingtonis on samuti mõjutanud Ameerika poliitikat pärast sõda.96 Aga ehkki tõenäoliselt kurikuulsaim Nõukogude agent Alger Hiss viibis USA läbirääkijate meeskonna koosseisus Jaltas, võis tema mõju – kui seda üldse oli – olla isegi üleliigne. Üleskirjutused näitavad, et Churchillil ja Rooseveltil olid väga kindlapiirilised huvid ja Nõukogude Liidu väljasurumine Ida-Euroopast nende hulka ei kuulunud.97 Kohalviibijad olid kõik pragmaatikud. „Kõik, mida Jalta tegi, oli tunnistada elu tõsiasju nii nagu nad on ja kuidas neid esitati,” meenutab üks Ameerika kindral, „minul ei olnud seal mingit valikuvõimalust.”98

      Arusaamatul kombel jäi see samamoodi kogu külma sõja ajaks. Isegi kui lääne retoorika võttis väga agressiivselt nõukogudevastase tooni, hoolitseti alati selle eest, et mitte alustada uut konflikti Euroopas. Ei USA ega Suurbritannia soovinud sõda Nõukogude Liiduga, seda nii toona kui ka hiljem. 1953. aastal pärast Stalini surma, kui Ida-Berliinis algasid streigid ja puhkesid rahutused, jäid liitlasvõimud Lääne-Berliinis väga vaoshoituks ja isegi keelitasid läänesakslasi mitte minema üle piiri streikijaid toetama.99 Ungari 1956. aasta ülestõusu ajal asus tunnustatud külma sõja apologeet, USA riigisekretär John Foster Dulles kohe eitama ameeriklaste osalust sündmustes ja seletama Nõukogude Liidule, et „me ei pea neid riike potentsiaalseteks sõjalisteks liitlasteks”.100

      Tõtt öeldes olid idaeurooplased tihtipeale veelgi naiivsemad kui lääneeurooplased. Ungaris uskusid britimeelsed СКАЧАТЬ