Raudne eesriie. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ saadik on paljud püüdnud kirjeldada, missugused tunded tekivad, kui tuleb üle elada kogu senise tsivilisatsiooni häving, näha oma lapsepõlve hooneid ja maastikke kokku varisemas, mõista, et sinu vanemate ja õpetajate moraalset maailma pole enam olemas ja et sinu lugupeetud riigijuhid on läbi kukkunud. Ja ikkagi pole neil, kes ei ole ise kõike eelkirjeldatut kogenud, seda sugugi kerge mõista. Sõnad vaakum või tühjus kasutatuna niisuguse rahvusliku katastroofi kohta nagu võõrvõimu okupatsioon, jäävad lihtsalt lahjaks: need ei peegelda rahva pahameelt oma sõjaeelsete ja sõjaaegsete juhtide üle, nende läbikukkunud poliitilise süsteemi pärast, nende endi „naiivse” patriotismi pärast ning nende vanemate ja õpetajate soovmõtlemise pärast. Üleüldine häving – kaotati kodu, perekond, kool – mõistis miljonid inimesed omamoodi täielikku üksindusse. Niisugust kollapsit said tunda Ida-Euroopa eri osad eri aegadel, kusjuures ka kogetu polnud kõikjal ühesugune. Aga ükskõik kus ja ükskõik millal see juhtus, tõi riigi kokkuvarisemine kaasa ränki tagajärgi ja seda eriti noortele, kellest paljud jõudsid lihtsalt järeldusele, et kõik, mida nad kunagi pidasid õigeks, on osutunud valeks. Pealegi oli sõda jätnud nad ilma sotsiaalse keskkonna ja taustata. Paljud neist sarnanevad Hannah Arendti „totalitarismiaja isiksusega”, selle „täielikus isolatsioonis oleva inimolendiga, kellel pole mingeid sotsiaalseid sidemeid perekonna, sõprade, seltsimeeste või vähemalt tuttavatega, ja kes tajub oma kuulumist siia maailma ainult kuuluvuse kaudu liikumisse, partei liikmeksoleku kaudu”.77

      Nii juhtus näiteks poola kirjaniku Tadeusz Konwickiga, kes saatis sõja mööda partisanina. Toonases Ida-Poolas Vilniuse lähedal isamaaliselt häälestatud peres üles kasvanud Konwicki liitus sõja ajal innukalt Poola vastupanuliikumise relvastatud haruga Armia Krajowa. Esmalt sõdis ta natside vastu. Seejärel võitles tema üksus mõnda aega Punaarmeega. Teatud hetkel võttis see võitlus aga relvastatud röövide ja põhjuseta vägivalla ilme ning Konwicki pidi endalt küsima, mille nimel ta ikka veel võitleb. Viimaks tuli ta metsast välja ja läks Poolasse, riiki, mille piiridesse tema perekonna kodukoht enam ei kuulunud. Üheksateistkümneaastasena moodustasid kogu tema vara mantel, väike seljakott ja käputäis valedokumente. Tal polnud perekonda, sõpru ega mingit kõrgemat haridust. Niisugune olukord oli üldlevinud. Białystoki lähistel võidelnud noor Armia Krajowa partisan Lucjan Grabowski riputas relvad varna umbes samal ajal ja nägi siis, et temalgi pole mingit vara: „Mul polnud ülikondagi, sõjaeelsest ajast pärinevad olid väikeseks jäänud … minu rahakott oli tühi, mul oli ainult kelleltki saadud ühedollariline ja paar tuhat zlotti, mille isa oli laenanud meie naabrilt. Ja see oligi kõik, mis mul oli ette näidata pärast neli aastat kestnud võitlust okupantide vastu.”78

      Konwicki oli samuti kaotanud usu peaaegu kõigesse, mida ta oli pidanud õigeks minevikus. „Sõja ajal,” rääkis ta mulle, „nägin palju tapmist. Nägin kogu ideaalide, inimlikkuse ja moraali maailma kokku varisemas. Olin sellel laastatud maal üksi. Mida pidin ma tegema? Kuhu pidin ma minema?”79 Konwicki ujus kuude kaupa vooluga kaasa, kavatses ka põgeneda läände, üritas töölisena töötades taasavastada oma proletaarseid juuri. Lõpuks sattus ta peaaegu juhuslikult kommunistlikku kirjandusilma ja kommunistlikku parteisse – mida ta poleks enne 1939. aastat pidanud iialgi võimalikuks. Väga lühikeseks ajaks sai temast isegi niinimetatud stalinistlik kirjanik, kes võttis omaks partei dikteeritud stiili ja maneerlikkuse.

      Tema saatus oli dramaatiline, aga sugugi mitte ebaharilik. Poola sotsioloog Hanna Świda-Ziemba on samuti üritanud taastada oma põlvkonna – 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate alguses sündinud inimeste – sõjaeelset kõlbelisust ja ta maalib vägagi samasuguse pildi. Świda-Ziemba põlvkond kasvas üles täielikus usus Poola riiki, veendumuses selle erilisse saatusse. Juba üksnes mõiste Poola, kirjutab ta, oli tema põlvkonnale iseäranis tähtis, sest nüüdisaja Poola riik oli sündinud alles 1918. aastal, ja see põlvkond oli esimene, kes sai uues Poolas hariduse. Nad õppisid riiki kõrgelt hindama, seda teenima, mõistma seda seoses teiste kategooriatega nagu näiteks usk ja reetmine. Kui riik kokku varises, ei jäänud neile midagi.80 Paljud suunasid oma pettumuse teraviku sõjaeelsete poliitikute, autoritaarsete seaduste ja kindralite vastu, kes olid Poola sõjaks ettevalmistamisel katastroofiliselt läbi kukkunud. Teine Poola kirjanik, Tadeusz Borowski, pilab sõjaeelsete poliitikute sahhariinitatud patriotismi nii: „Teie isamaa: rahulik nurgake ja kuulekalt lõkkes põlev puuhalg. Minu isamaa: mahapõletatud maja ja kutsed NKVD-sse.”81

      Noortele natsidele tähendas kaotus veelgi suuremat apokalüpsist, sest olid nad ju üles kasvatatud mitte lihtsalt patriotismi vaimus, vaid usus sakslaste füüsilisse ja vaimsesse üleolekusse. Hans Modrow – hiljem Ida-Saksamaa juhtivaid kommuniste – oli umbes sama vana kui Konwicki 1946. aastal ja samasuguses segaduses. Hitlerjugendi ustava liikmena oli ta liitunud Volkssturmi rahvaväega, millel rajanes vastupanu Punaarmeele sõja viimastel päevadel. Toona vihkas ta kogu südamest bolševikke, kes olid tema meelest teise sordi inimesed, nii füüsiliselt kui vaimselt sakslastest alamad. Mais 1945 langes ta aga Punaarmee kätte vangi ja sai kohe ränga pettumuse osaliseks. Modrow koos rühma Saksa sõjavangidega pandi veoautosse ja viidi tallu tööle:

      Olin noor mees ja tahtsin aidata. Seisin veoauto kastis ja andsin alla teiste seljakotte, siis ulatasin oma seljakoti kellelegi, et saaksin ise autokastist alla hüpata. Selleks ajaks kui jõudsin maapinnale, oli see juba varastatud. Ma ei saanud seda kunagi tagasi. Kusjuures seda ei teinud Nõukogude sõdur, vaid üks meie hulgast, sakslane. Järgmisel päeval tegi Punaarmee meist kõigist võrdsed: kõik meie seljakotid korjati ära – mitte kellelegi ei jäetud ühtki – ning anti vastu lusikas ja kauss. Selle vahejuhtumi tõttu hakkasin nägema sakslaste niinimetatud kamraadlikkust teistsuguses valguses.82

      Paar päeva hiljem määrati Modrow autojuhiks Nõukogude kaptenile, kes esitas talle küsimuse saksa luuletaja Heinrich Heine kohta. Modrow polnud Heinest midagi kuulnud ja tal oli piinlik, et inimesed, keda ta pidas alamateks, näivad teadvat saksa kultuurist rohkem kui tema ise. Viimaks toimetati Modrow Moskva lähedale sõjavangide laagrisse, kus ta saadeti antifašitlikku kooli ja talle hakati õpetama marksismi-leninismi, mida ta tolleks hetkeks oli juba rohkem kui valmis innukalt omandama. Tema pettumus Saksamaa lüüasaamise pärast oli nii sügav, et ta võttis väga kiiresti vastu ideoloogia, mida teda oli kogu lapsepõlve jooksul õpetatud vihkama. Aja jooksul haaras teda isegi midagi tänulikkuse taolist. Kommunistlik partei pakkus talle võimaluse teha heaks mineviku vead – nii Saksamaa kui ka tema enda vead. Häbi, mida ta tundis, et oli olnud tulihingeline nats, sai viimaks kustutatud.

      Mälestusi sõjast polnud aga võimalik kustutada. Nagu polnud võimalik lihtsalt seletada minevikku kõrvalseisjatele, kes polnud kogenud samasugusel tasemel hävingut ja kes polnud näinud, kui ükskõiksed võivad inimesed olla teiste omasuguste kannatuste vastu. „Inimene idast ei saa võtta ameeriklasi [või teisi läänest] tõsiselt,” on kirjutanud Miłosz. Sest nad polnud kogenud midagi niisugust, „nende kujutlusvõime puudulikkus on kohutav”.83 Miłosz jätab lisamata, et tõele vastas ka vastupidine: idaeurooplaste ootused seoses oma läänepoolsete naabritega olid samuti täiesti ebarealistlikud.

      Lääneeurooplased ja ameeriklased ei suhtunud Nõukogude kommunismi kunagi ükskõikselt, ei enne ega pärast sõda. Ägedad vaidlused uue bolševistliku režiimi olemuse üle ja kommunismi üle üldiselt olid toimunud lääneriikide pealinnades juba ammu enne 1945. aastat. Ameerika ajalehed olid kirjutanud punasest hädaohust juba 1918. aastast alates. Washingtonis, Londonis ja Pariisis 1920. ja 1930. aastatel peetud vaidlustes räägitigi kõige rohkem ohust, mida kommunism tähendab liberaalsele demokraatiale.

      Isegi sõjaaegse koostöö päevil Staliniga oli enamikul otseselt Venemaaga asju ajanud Briti ja Ameerika riigitegelastel palju kahtlusi seoses Stalini kavatsustega ja väga selge arusaam tema režiimist. „Paraku vastavad sakslaste СКАЧАТЬ