Raudne eesriie. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ asjaolu, mis lõpuks võimaldas Nõukogude Liidul kergemini asuda Saksamaa kohale.

      Samasugustel põhjustel tekitas Saksamaa kokkuvarisemine ka omandikriisi. Sõja lõpus Saksamaa ettevõtjad, ettevõtete juhid ja investorid kas põgenesid või said surma. Palju vabrikuid jäeti lihtsalt maha ja jäid omanikuta. Mõnikord võtsid need üle töölisnõukogud. Mõnikord haaras kontrolli ettevõtete üle kohalik võim. Enamus niisugusest mahajäetud varast lõppude lõpuks natsionaliseeriti – kui need polnud juba demonteeritud ja kogu kupatus Nõukogude Liitu viidud, mida nimetati seaduslikuks sõjakahjude hüvitamiseks –, kusjuures vastupanu sellele oli üllatavalt väike.69 1945. aastal oli põhimõte, et võimud võivad eraomandi ilma igasugust hüvitist maksmata lihtsalt konfiskeerida, Ida-Euroopas täiesti levinud. Kui algas ulatuslik natsionaliseerimine, ei olnud see kellelegi eriline üllatus.

      Kõikidest Teise maailmasõja tekitatud erinevatest kahjudest kõige raskem on hinnata psühholoogilist ja emotsionaalset kahju. Esimest maailmasõda iseloomustanud jõhkrus sünnitas fašismimeelsete liidrite, idealistidest intellektuaalide ja ekspressionistidest kunstnike põlvkonna, kes andis inimlikule olemusele ebainimliku vormi ja värvi, püüdes niiviisi edasi anda seda vallanud segadust. Kuna aga Teise maailmasõjaga kaasnesid okupatsioon, küüditamised ja tsiviilelanike massilised ümberasustamised, puudutas see igapäevaelu veelgi sügavamalt. Lakkamatu igapäevane vägivald kujundas inimpsüühikat äraarvamata paljudel viisidel, kusjuures kaugeltki kõiki neid pole sugugi lihtne sõnades väljendada.

      Seegi erines läänes, iseäranis anglosaksi maades toimunust. Üritades selgitada sõjajärgse Euroopa ja sõjajärgse Ameerika vaimseid erinevusi, kirjeldab Poola luuletaja Czesław Miłosz, kuidas sõda rikub inimese arusaama asjade loomulikust käigust: „Kui ta omal ajal oleks tänaval sattunud laibale, oleks ta kutsunud politsei. Sinna oleks kogunenud suur rahvahulk, see oleks põhjustanud palju jutte ja kommentaare. Nüüd ta juba teab, et targem on vältida rentslis lebavat kogu ja hoiduda esitamast asjatuid küsimusi …”

      Okupatsiooni ajal lakkasid korralikud kodanikud pidamast banditismi kuriteoks, kirjutab Miłosz, või vähemalt siis, kui see oli põrandaaluste teenistuses. Lugupeetud ja seadusekuulekast keskklassist pärit noortest poistest said paadunud kurjategijad: „Tappa inimest ei tähenda neile kuigi suurt moraalset probleemi.” Okupatsiooni ajal kujunes täiesti normaalseks vahetada nime ja elukutset, reisida võltsdokumentidega, õppida pähe väljamõeldud elulugu, samuti näha, kuidas kellegi raha kaotab üleöö oma väärtuse, või kuidas inimesed aetakse tänaval kuhugi nurka kokku nagu kariloomad.70

      Omandi kohta kehtinud tabud kadusid ja vargusest sai rutiinne, isegi patriootlik tegevus. Üks varastas selleks, et oma partisanisalk ellu jääks või et toita vastupanuliikujaid või siis oma lapsi. Üks jälgis pahaselt, kuidas teised – natsid, kurjategijad, partisanid – varastavad. Sõja lõpu lähenedes varastamisepideemia aina süvenes. Sándor Márai romaanis „Abieluportreed” imestab üks tegelasi purukspommitatud majade varemeid läbi kammivate varaste ettevõtlikkust: „Nende meelest oli aega veel küll, kui teha kiiresti, siis jõuab päästa veel kõik, mida polnud juba ära varastanud natsid, meie kohalikud fašistid, venelased või välismaalt juba tagasi koju jõudnud kommunistid. Nad pidasid oma patriootiliseks kohuseks panna käsi külge kõigele, millele oli veel võimalik kätt külge panna, ja nii nad oma „päästetööd” alustasidki.”71

      Poolas, nagu kirjutab Marcin Zaremba, iseloomustasid natsidest okupantide taganemise ja Punaarmee vahele jäävat aega rüüstamislained Lublinis, Radomis, Krakówis ja Rzeszówis, mille käigus poolakad murdsid sisse sakslaste tühjaks jäänud majadesse ja kauplustesse, ning nagu keegi selgitas, „siis isegi mitte selleks, et leida midagi või midagi kätte saada, vaid lihtsalt et röövida sakslasi endid, võtta ära nende vara pärast seda, kui nemad olid meilt kõik ära võtnud”.72

      Sõja lõpule järgnenud kuude jooksul käis organiseeritud rüüstamislaine üle varem Saksamaa võimu all olnud alade Sileesias ja Ida-Preisimaal, mis nüüd läksid Poola koosseisu. Autode, veoautode ja muude sõidukitega rüüstajate jõugud traalisid pooltühje linnu, otsides mööblit, riideid, masinaid ja muud väärtuslikku. „Spetsialiseerunud” rüüstajad otsisid Varssavi restoranide ja kohvikute ülesandel Wrocławis ja Gdańskis espressomasinaid ja köögiseadmeid. „Esialgu ei taibanud röövijad otsida haruldasi raamatuid,” meenutab üks memuaaride autor, „aga peagi ilmusid välja ka selle ala asjatundjad.” Varem juutidele kuulunud varad üle kogu riigi langesid samuti röövijate saagiks, kusjuures see kehtis ka juutide kalmistute kohta, kust talumehed lootsid leida peidetud aardeid või kuldhambaid. Enamik rüüstajaid ei valinud aga sihtmärke üldse, otsides matti ühtviisi nii juutide kui ka mittejuutide varast. Pärast Varssavi ülestõusu läks purustatud Poola pealinnas lahti üleüldine rüüstamine, kui kõik – „naabrid, möödujad, sõdurid” – asusid pärast poolakate viimase vastupanu traagilist lõppu poolenisti hävitatud elamukvartaleid ja tühje kauplusi riisuma. Aareteotsijad kaevasid 1946. aastal üles kogu Treblinka ümbruse, sama aasta septembris aga ründasid pealtnägijad Łódźi lähedal rongiõnnetuses surmasaanuid mitte eesmärgiga neid aidata, vaid sooviga leida midagi väärtuslikku.73

      Ehkki rüüstamispalavik Poolas ja mujalgi lõppude lõpuks vaibus, võis see aidata kujundada sallivat suhtumist korruptsiooni ja riigi vara vargustesse, mis kujunesid hiljem üleüldiseks. Vägivaldki kujunes tavaliseks ja jäi selleks paljudeks aastateks. Juhtumid, mis oleks kõigest mõni kuu varem kutsunud esile suure nördimuse, ei häirinud nüüd enam mitte kedagi. Rohkem kui seitsekümmend aastat hiljem rääkis üks ungarlane mulle talle meelde jäänud kohutava stseeni Budapesti tänavalt: nagu välk selgest taevast arreteeriti mees otse tema kahe väikese lapse kõrvalt. „Isa vedas väikese käruga lapsi mööda tänavat, aga Nõukogude sõdurid sellest ei hoolinud, võtsid isa kinni ja jätsid lapsed keset tänavat.” Keegi möödakäijaist ei näinud selles juhtumis midagi kummalist.74 Kui vaenutegevuse ametlikule lõpule järgnes uus vägivallalaine – sakslaste ja teiste jõhker väljakihutamine, kallaletungid koju tagasi pöörduvatele juutidele, Hitleri vastu võidelnud meeste ja naiste arreteerimine, jätkuv partisanisõda Poolas ja Balti riikides –, ei näinud keegi selles midagi imelikku.

      Kaugeltki mitte kogu vägivald polnud etnilise või poliitilise taustaga. „Mitte ükski ettevõtmine külas ei lõpe ilma tülita,” meenutab üks poola kooliõpetaja.75 Relvad olid ikka veel kättesaadavad, tapmisi tuli ette palju. Mitmel pool Ida-Euroopas liikusid maal ringi relvastatud jõugud – kes mõnigi kord nimetasid end vastupanuvõitlejateks, ehkki neil polnud ühegi organiseeritud vastupanuliikumisega mingeid sidemeid –, elatadeski end varguste ja tapmistega. Õigelt teelt kõrvale kaldunud endiste sõdurite jõugud tegutsesid kõikides Ida-Euroopa linnades ja kuritegelik vägivald põimus nii ulatuslikult poliitilise vägivallaga, et avalikust statistikast ei selgu kaugeltki alati, mis on mis. 1945. aasta hilissuve kahe nädala jooksul registreeris politsei ühesainsas Poola maakonnas 20 mõrva, 86 röövimist, 1084 sissemurdmise või sissetungi juhtumit, 440 „poliitilist kuritegu” (täpsema selgituseta), aga ka 125 „vastuhakku võimudele”, 29 „muud” kuritegu võimude vastu, 92 süütamist ja 45 seksuaalkuritegu. „Rahva peamine probleem on turvalisus,” selgitatakse politsei ettekandes, „oleks palju parem, kui olukord oleks rahulik ja poleks kallaletunge ega vargusi.”76

      Institutsioonide kokkuvarisemisega kaasnes moraali kokkuvarisemine. Poola poliitilised ja sotsiaalsed institutsioonid olid lakanud tegutsemast 1939. aastal. Ungaris juhtus sama 1944. ja Saksamaal 1945. aastal. See katastroof tekitas inimestes täiesti küünilise suhtumise nii ühiskonda, kus nad olid üles kasvanud, kui ka väärtustesse, mille vaimus oli neid haritud, ja seda ei tulegi imeks panna, sest ühiskond oli nõrk СКАЧАТЬ