Raudne eesriie. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ href="#n52" type="note">52 Ameerika kindrali ettevaatlikkus jäi aga peale ning ameeriklased ja britid liikusid edasi itta pikkamööda – kindral George C. Marshall oli kunagi kuulutanud, et talle „ei meeldi seada ameeriklaste elu ohtu puhtalt poliitilistel eesmärkidel”, ja feldmarssal Sir Alan Brooke väitnud, et „edasitungi ulatus peaks tegelikult langema kokku sellega, kuhu tulevad meie piirid”.53 Samal ajal rühkis Punaarmee otsejoones Saksamaa pealinna suunas ja jättis endast maha üksnes hävingu.

      Kui arvud kokku lüüa, on tulemus muljetavaldav. Suurbritannias nõudis sõda 360 000, Prantsusmaal 590 000 inimese elu. Need on kohutavad kaotused, aga moodustavad siiski vähem kui 1,5 protsenti kõnealuste riikide rahvaarvust. Seevastu Poola rahvusliku mälu instituudi hinnangul kaotas Poolas sõja ajal elu umbes 5,5 miljonit inimest, kellest 3 miljonit olid juudid. Kokku ei elanud sõda üle ligikaudu 20 protsenti Poola elanikest, seega iga viies inimene. Isegi riikides, kus sõda polnud nii verine, oli hukkunute suhtarv ikkagi suurem kui läänes. Jugoslaavia kaotas 1,5 miljonit inimest ehk 10 protsenti rahvastikust. Elu kaotas ka umbes 6,2 protsenti ungarlastest ja 3,7 protsenti sõjaeelse Tšehhoslovakkia asukatest.54 Saksamaal jäid inimkaotused 6 ja 9 miljoni vahele – sõltuvalt sellest, keda kõiki piiride muutusi silmas pidades lugeda sakslaseks –, mis teeb kuni 10 protsenti rahvaarvust.55 Ida-Euroopas oli 1945. aastal raske leida peret, keda polnud tabanud raske kaotus.

      Kui tolm hajus, sai samuti selgeks, et isegi need, kes olid ellu jäänud, elavad tihtipeale kusagil mujal. 1945. aastal oli paljude kõnealuse piirkonna riikide demograafiline olukord, rahvastiku jaotus ja rahvuslik koosseis tegelikult hoopis teistsugune kui 1938. aastal. Läänes pole ikka veel täielikult mõistetud, kui ulatuslikke muutusi rahvastikus natside okupatsioon Ida-Euroopas küüditamiste ja ümberasustamiste tagajärjel põhjustas. Saksa „asunikud” toodi okupeeritud Poolasse ja Tšehhoslovakkiasse teadliku eesmärgiga muuta teatud piirkondade rahvuslikku koosseisu, kusjuures kohalikud elanikud kihutati minema või mõrvati. Nii poolakad kui ka juudid aeti oma kodudest Łódźi paremates kvartalites juba 1939. aasta detsembris välja, et teha ruumi sakslastest administraatoritele. Järgmistel aastatel saadeti umbes 200 000 linna poolakat sunnitööle Saksamaale, juudid aga koondati Łódźi getosse, kus suurem osa nendest suri.56 Saksa okupatsioonivõimud tõid nende asemele sakslasi, sealhulgas sakslasi Balti riikidest ja Rumeeniast, kellest nii mõnigi uskus, et nende käsutusse anti mahajäetud vara.57

      Pärast sõda muudeti palju nendest muutustest uuesti tagasi või läks käiku kättemaks. Aastad 1945, 1946 ja 1947 olid sõjapõgenike aastad: sakslased liikusid läände, poolakad ja tšehhid pöördusid sunnitöö- ja koonduslaagritest Saksamaalt tagasi ida poole, küüditatud tulid tagasi Nõukogude Liidust, kõikvõimalikud sõdurid pöördusid koju sõjatandrilt, põgenikud tulid tagasi Suurbritanniast, Prantsusmaalt või Marokost. Nii mõnigi nendest põgenikest jõudis küll tagasi kodumaale, aga avastanud, et kodu pole enam niisugune nagu see oli varem, asuti teele uut elukohta otsima. Jan Gross kinnitab, et aastail 1939–1943 asustati ümber või küüditati umbes 30 miljonit eurooplast. Ajavahemikul 1943–1948 paigutati aga ümber veel 20 miljonit inimest.58 Krystyna Kersten märgib, et 1939. kuni 1950. aastani vahetas elukohta iga neljas poolakas.59

      Rõhuv enamus nendest inimestest saabus koju paljakäsi. Nad olid kohe sunnitud otsima abi teistelt – kirikult, heategevusorganisatsioonidelt või riigilt –, ükskõik, missuguses vormis see abi ka polnud. Enne sõda täiesti iseseisvalt hakkama saanud perekonnad seisid nüüd riigiasutustes järjekorras, et saada maja või korterit. Inimesed, kellel oli kunagi oma töö ja palk, palusid nüüd endale toidukaarte ja lootsid saada tööd riigi bürokraatiaaparaadis. Väevõimuga kodunt välja kihutatud põgeniku mentaliteet on hoopis teistsugune kui õnne otsima suundunud väljarändajal: pealesunnitud sõltuvus ja abitusetunne olid talle varajasest ajast tõenäoliselt täiesti tundmatud.

      Asja tegi veelgi hullemaks see, et Ida-Euroopale osaks saanud erakordselt ulatuslikule füüsilisele hävitustööle lisandus veel samavõrd erakordselt ulatuslik häving majanduses. Kaugeltki mitte kõik Ida-Euroopa riigid polnud enne sõda jõukad, aga siiski polnud ükski nendest 1939. aastal Euroopa lääneosast nii kaugele maha jäänud kui 1945. aastal. Ehkki mõned inimrühmad lõikasid sõja ajal suurest nõudlusest relvade ja tankide järele kasu – mõned majandusajaloolased on kommenteerinud tööstustööliste klassi kasvu noil aastail eriti Böömi- ja Määrimaal just nii –, siis sõja teine pool tähendas katastroofi peaaegu kõigile.60 1945. ja 1946. aastal oli Ungari rahvamajanduse kogutoodang kõigest pool sellest mis 1939. aastal. Ühe kalkulatsiooni kohaselt olid sõja viimased kuud hävitanud ligikaudu 40 protsenti riigi majanduse infrastruktuurist.61 Pealinnas Budapestis sai kannatada kolmveerand hoonetest, nendest 4 protsenti hävis täielikult ja 22 protsenti olid elamiskõlbmatud. Linna elanike arv oli vähenenud kolmandiku võrra.62 Ungarist lahkudes viisid sakslased kaasa suure osa raudtee veeremist, sõjahüvitiste sildi all võttis Nõukogude armee suurema osa ülejäänust.63

      Üldistest kahjudest rääkides nimetatakse Poolas neljakümnele lähenevat protsendinumbrit, aga mitu valdkonda kannatasid veelgi põhjalikumalt. Riigi transpordisüsteem sai eriti ränga hoobi osaliseks: enam kui pool riigi sildadest oli kadunud, sama kehtib sadamate, laevade ja kahe viiendiku raudteest kohta. Suur osa Poola suurematest linnadest oli kandnud raskeid kaotusi, mis tähendab, et hävinud oli palju kortereid ja maju, iidseid arhitektuurimälestisi, kunstiteoseid, ülikoole ja koole. Varssavi kesklinnas oli ligemale 90 protsenti hoonetest osaliselt või täielikult hävinud, sest taganevad sakslased lasid selle süstemaatiliselt õhku.64

      Saksamaa linnad olid samuti rängalt purustatud, seda nii liitlaste pommirünnakute tõttu, mille tagajärjel puhkesid hiiglaslikud tuletormid, kui ka Hitleri nõude tõttu, et tema sõdurid võidelgu lõpuni, tänavalt tänavale. Isegi Tšehhoslovakkias, Bulgaarias ja Rumeenias, kus häving polnud nii ulatuslik ja kus polnud pommirünnakuid, olid purustused ikkagi suured. Rumeenia kaotas näiteks oma naftaväljad, mis andsid enne 1938. aastat kolmandiku rahvatulust.65

      Sõda muutis piirkonna majandust ka niisugusel moel, mida on raskem määratleda. Kahes õigustatult kõrgelt hinnatud kirjutises viitavad Jan Gross ja Bradley Abrams sellele, et suures osas jutuksolevast piirkonnast – igal juhul Ungaris, Tšehhoslovakkias, Poolas ja Rumeenias, aga ka Saksamaal endal – algas eraomandi eksproprieerimine suures ulatuses tegelikult sõja ajal, kui võimul olid natsid ja fašistid, mitte aga pärastpoole kommunistide võimu all. Okupatsiooni ajal alanud Kesk-Euroopa juutide varade ja ettevõtete massilisele konfiskeerimisele olgu siis riigi või Saksa okupantide poolt järgnes okupatsiooni järgmistel aastatel veelgi ulatuslikum germaniseerimine. Mõnigi kord tehti seda vargsi: Tšehhi aladel olid Tšehhi pangad Saksa pankade kontrolli all ja nii võisid viimased „tihtipeale määrata, kas Tšehhi pank või firma on maksejõuline või mitte, kusjuures maksejõuetuse korral asusid neid päästma Saksa pangad või firmad, misläbi viimased saavutasid nende üle kontrolli”.66 Mõnikord teostati kontrolli täiesti avalikult. Poolas juhtus sageli nii, et sakslastest juhatajad ja direktorid pandi niisuguste vabrikute ja ettevõtete juhtideks, mis tehniliselt kuulusid ikka veel poolakatele.

      Okupatsioon kujundas ümber ka eri alade majanduse. Ajavahemikus 1939–1945 kahekordistus ja kolmekordistus eksport Saksamaale, nagu ka Saksa investeeringud kohalikku tööstusse. Kuni 1930. aastate alguseni olid Saksa majandustegelased rääkinud majanduslike kolooniate rajamisest Ida-Euroopas, okupatsiooni ajal asusid Saksa ettevõtted neid rajama, СКАЧАТЬ