Kadunud riigid. Norman Davies

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poolsaare. 471. aasta „Codex Euricianus” oli Rooma riigile järgnenud ajal esimene katse panna kokkuvõtlikult paberile germaanlaste tavaõigus.39 See aga oli poliitilise küpsuse märk. 476. aastal läks Eurichil korda veenda Lääne-Rooma riigi eelviimast keisrit Julius Nepost loobuma niigi ainult paberil olevast süseräänsusest läänegootide maa üle. Veel enne tema surma varises Lääne-Rooma riik täielikult kokku. Tolosa kuningriik jäi orvuks ja iseseisvus.

      Läänegootide kuningriigi arengut 5. sajandil on uuritud vägagi hoolikalt. Alguses ilmnes püüd jäljendada igati Rooma seadusandlust ja ladinakeelseid tiitleid. Keskmisel ajajärgul pidasid gootide riigi juhid end tavalistest lihtliitlastest juba mõnevõrra paremaks. Ja viimase staadiumi ajal, juba keisririigi pärijatena, pidasid nad end sama tähtsaks kui iga teinegi keiser. Samade kümnendite jooksul kaotasid läänegootide kõrgkihid ehk optimates järk-järgult aina rohkem mõjuvõimu. Germaani traditsioon oli alati rõhutanud kõikide sõdalaste võrdsust. Pärast Rooma riigi langust hakkas monarhia eriti rõhutama hierarhia ja kuningliku väärikuse tähtsust.40

      Frangi krooniku Tours’i Gregoriuse (534–594) mõjul sai Eurich külge katoliiklaste tagakiusaja sildi. See süüdistus on ebaõiglane. Mõned vähesed rahulolematud kirikutegelased, nagu näiteks Civitas Rutenorumi (Rodez) piiskop Quinctianus, saadeti tõepoolest maalt välja. Ei juhtunud aga midagi, mis oleks võrreldav nende metsikute repressioonidega, millega paistsid Põhja-Aafrikas silma ariaanidest vandaalid.41

      Varsti pärast Eurichi ja Rooma riigi viimase keisri Romulus Augustuluse surma võttis Flavius Theodericus ehk Theoderich Suur vastu Bütsantsi ettepaneku minna Itaaliasse sõjaretkele ja taastada keisririigi võim. Ta ületas 488. aastal suure väega Alpid, lõi Rooma riigi järeltulijate kaitsjad puruks ja tappis pärast kolm aastat kestnud Ravenna piiramist oma käega nende juhi Odoakeri. Kutsunud appi hõimlastest läänegoodid, vallutas ta Apenniini poolsaare otsast lõpuni ja teenis ära asekeisri nimetuse. Bütsantsi sõjalise ja kultuurilise mõjuvõimu toel ja tänu oma laevastiku tugevale potentsiaalile ähvardas Theoderichi idagootide riik pealinnaga Ravennas varsti jätta varju kõik naabrid ja rivaalid. Peale läänegootide Tolosa kuningriigi oli sellel ka piir (teise) burgundlaste riigiga, mis oli äsja rajatud Rhône’i orgu (vt lk 119–124).42

      Eurichi poeg Alarich II, kes asus troonile poisikesena 484. aastal, oli kuningate reas kaheksas. Ta kulutas palju energiat, et rahustada nii naabreid kui ka alamaid. Tema suurim saavutus oli kuulsa „Breviarium Alarici” ehk väga põhjaliku Rooma õiguse koodeksi koostamine. Selle töö, milles esitati seaduste tõlgendusi ja anti nende kokkuvõtte, kiitis enne väljakuulutamist 506. aastal heaks ülikutest ja kirikutegelastest moodustatud erikomisjon. Sellest sai Gallias pärast Rooma riiki kuni 11. sajandini normatiivne seadustekogu.43 Alarich ripsutas tiiba ka idagootidega. Ta abiellus Theoderichi tütrega, kes sünnitas talle poja, mistõttu silmapiirile kerkis väljavaade moodustada hiiglaslik gootide föderatsioon.

      Alarichi allakäigu põhjustajaks sai germaani frankide kuningas Chlodovech, kes võttis 480. aastatel nõuks laiendada oma valdusi Gallias alates Reinimaast ja oli juba asunud alistama burgunde. Hiljuti katoliku usku läinud Chlodovech oli äärmiselt suurte ambitsioonidega valitseja, kes väga tõenäoliselt pidi end gootide liidust ohustatuna tundma.44 Aastal 497 oli ta liitunud bretoonidega, et alustada pealetungi piki Akvitaania läänerannikut, kus mõneks ajaks hõivatigi Burdigala (Bordeaux) sadam. Varsti pärast seda saavutas ta hävitava võidu oma idanaabrite alemannide üle ja tundis nüüd, et saab pöörata rohkem tähelepanu lõunasuunale. Vaistlikult tahtis Alarich konfrontatsiooni vältida. Ta oli kunagi saatnud tagasi frangi põgeniku Syagriuse, kes oli julgenud Chlodovechile vastu hakata. Tours’i Gregorius kirjeldab, kuidas läänegoot läks Ambaciensisesse (Amboise), kus ta kutsus Chlodovechi kohtuma ühel Loire’i jõesaarel.

      Igitur Alacrius rex Gothorum cum viderit, Chlodovechum regem gentes assiduae debellare, legatus ad eum dirigit, dicens: „Si frater meus vellit, insederat animo, ut nos Deo propitio pariter videremus.” …

      Kui gootide kuningas Alarich nägi Chlocovechi vallutusi, saatis ta tema juurde saadikud, kes ütlesid: „Kui mu vend on nõus, siis teen ettepaneku, et võiksime omavahel jumala abiga aru pidada.” Ja kui Chlodovech ei vastanud, läks Alarich ikkagi temaga kohtuma ning nad ajasid juttu ja sõid ja jõid ning läksid rahus laiali.45

      Nagu selgus, polnud Chlodovechi siiski nii lihtne lepitada. Ta oli hiljuti sõlminud liidu nii burgundlastega (abielu kaudu) kui ka Bütsantsi keisriga, kes andis talle keiserliku konsuli tiitli, ja kavatses rivaalidest ette jõuda. Lepiti kokku ühises sõjaretkes läänegootide riigi vastu. Bütsantslaste ülesanne oli võtta oma hoolde lõunarannik. Frangid pidid ründama põhjast. Idagootide valitseja Theoderichi ettepanek alustada läbirääkimisi lükati põlglikult tagasi. Käes oli 507. aasta kevad ja öötaevast valgustas „leegitsev meteoor”.

      Igitur Chlodovechus rex ait suis: „Valde molestum fero, quod hi Arriani partem teneant Galliarum …

      Seepärast ütles kuningas Chlodovech oma sõdalastele: „Mind vaevab, et nii suur osa Galliast on nende ariaanide käes. Mingem jumala abiga sõjaretkele ja allutagem nad meie võimule …” Nii suunduski armee [Tours’ist] Poitiers’ peale … Jõudnud vihma tõttu üle kallaste tõusnud Vigenna [Vienne] jõe äärde, ei teadnud frangid, kuidas sellest üle pääseda, kuni tuli hiigelsuur emahirv ja näitas, kust seda ületada saab … Seades Poitiers’ lähistel künkal üles oma telki, nägi kuningas, et Hilariuse kirikust tõuseb suitsu, ja ta pidas seda märgiks, et saavutab ketserite üle võidu.

      Saatuslikuks lahingu näitelava oli valmis.

      Nii läksidki Chlodovech ja gootide kuningas Alarich kokku Vouillé väljal [campo Vogladense] kolme kolmikpenikoorma kaugusel linnast. Nagu neil kombeks, teesklesid goodid põgenemist. Aga Chlodovech tappis Alarichi oma käega, pääsedes ise [varitsusest] tänu tugevale rinnaturvisele ja kiirele hobusele.46

      Lõpptulemus oli seega vaieldamatu. Läänegootide võim Gallias sai mõne tunniga murtud. Frangid aga tungisid edasi. Osa neist liikus üle keskmägede, et hõivata Burgundia piiri äärsed alad. Chlodovech läks Burdigalasse talvitama, enne kui rüüstas järgmisel kevadel Tolosa. Alarichi vägede riismed koondusid Narbonne’i, suurem osa neist taganes aga Püreneede joonele. Nende riigi keskosa Gallias tuli maha jätta. Pärast seda jäi läänegootidele valitseda üksnes Pürenee poolsaar ja nad säilitasid seal oma võimu kuni mauride saabumiseni kaks sajandit hiljem.

      Frankide võitu on seletatud väga erineval viisil. Võitjate versioon, mille edastab Tours’i Gregorius, rõhutab katoliikliku jumala osa, sest just tema olevat abistanud katoliiklastest sõdalasi. Isegi Edward Gibbon toonitab religiooni tähtsust, omistades Gallia-Rooma ülikkonnale katoliikliku viienda kolonni rolli. Tema hinnangutele on nüüd leitud tugevaid vastuväiteid.47 Kindlamal pinnal liigub Gibbon siis, kui kirjutab muutlikust sõjaõnnest. „Fortuna võimuvallas (kui me ikka tohime varjata oma võhiklikkust selle populaarse nimetuse taha),” kirjutab Gibbon kõrgelennuliselt, „on peaaegu ühtviisi raske näha ette sõjasündmusi ja seletada nende tagajärgi.”48

      Kümme või rohkemgi aastat ajas idagootide kuningas Theoderich taga oma unistust allutada kõik goodid. Ta määrati oma lapselapse, Alarich II noore pärija Amalrichi eestkostjaks ja väidetavalt tekkiva, Alpidest Atlandi ookeanini ulatuva impeeriumi süserääniks. Paraku olid tema võimu alussambad hakanud murenema. Ta ei suutnud tagada korda Itaalias, rääkimata СКАЧАТЬ