Kadunud riigid. Norman Davies

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ href="#n49" type="note">49 Ülejäänud 6. sajandi jooksul, kui Alarichi järeltulijad tugevdasid positsioone Ibeerias, jäid keisri väed Itaaliasse, frankide kuninga Chlodovechi järeltulijad aga panid õla alla pikaajalisele ülesandele, kuidas kujundada Gallia Frankiaks ja Frankia Prantsusmaaks.

III

      Kuigi läänegootide Tolosa riik pidas suurel maa-alal vastu 89 aastat, leidub väga vähe füüsilisi tõendeid selle olemasolu kohta. Arheoloogilised väljakaevamised pole andnud peaaegu mingeid tulemusi.50 Ehkki on säilinud üks kuldne solidus Alarich II kujutisega, on enamiku läänegootide Tolosast leitud münte välja andnud keisrivõim. Mitmesajal tollest ajast pärineval marmorsarkofaagil pole tunnuseid, mille abil määrata nende täpsem päritolu. Peaaegu kõik, mis on teada, pärineb fragmentaarsetest kirjalikest allikatest. Isegi Chlodovechiga peetud lahingu paik pole päris kindel. Üks rühm uurijaid seostab Gregoriuse sõnad campus Vogladensis Vouilléga, teine rühm paigutab lahingu naabruses oleva Vouloni küla lähistele.51 Toulouse’is ja Akvitaanias toimunuga seoses läänegoote peaaegu ei mainitagi.52 Alles päris hiljaaegu koostati põhjalik bibliograafia, et aidata teadlastel mosaiikmõistatuse tükke kokku panna.53

      Toulouse’i Jumalaema kirik – Notre-Dame de la Daurade –, mille päritolu on seotud läänegootidega, lammutati 1761. aastal maani maha, et teha ruumi kaldapealse rajamiseks. Kirik oli andnud peavarju Musta Madonna altarile. Originaalne pühapilt varastati 15. sajandil ja selle esimene asendus põles 1799. aastal revolutsioonikeerises ära. Säilinud gravüüridel on jäädvustatud varakeskaegne marmorsammaste ja kuldsete mosaiikidega kaunistatud kaheksakandiline kabel. Praegune basiilika, nagu ka püha Saturninuse peakirik, on täiesti tänapäevane ehitis.54

      Õnneks pole kaardid ja muuseumid siiski päris tühjad. Hulk kohanimesid järelliitega -ens, näiteks Douzens, Pezens ja Sauzens, kõik de l’Aude’i departemangus, arvatakse reetvat läänegoodi päritolu. Küla nimi Dieupentale (Tarn-et-Garonne) on aga ainus puhtalt läänegoodi päritolu nimi: diup tähendab „sügav” ja dal on „org”. Mõningaid tagasihoidlikke pronksesemeid, näiteks kotkakujulist rinnanõela ja klaasesemeid, on klassifitseeritud samal moel, tuginedes samasugustele leidudele Rooma Doonau-äärsetes provintsides. Ja Narbonne’ist Carcassonne’i viival maanteel möödume imposantsest vaala meenutavast Alarichi nime kandvast mäest. Kohalikud allikad viitavad seda nime selgitades Ataulfi ajal rajatud kindlustustele ja laialt levinud müüdile, mis puudutab Tolosa riigi viimase kuninga viimast puhkepaika. Mäe varjus seisavad keskaegse püha Pierre d’Alarici abikloostri varemed ja samas, selle põhjanõlval, laiub tunnustatud viinamarjakasvatusala, kus toodetakse Corbières’i margiveine.55

      Tänapäeval leiame kõige kindlamaid viiteid läänegootide minevikule Lõuna-Prantsusmaal ootamatul kombel pöörastest legendidest, ajaloolise sisuga kirjandusest ja iseäranis ühest väikesest külast Püreneede jalamil. Pays de Razès’s asuv Rennes-le-Château on müüriga ümbritsetud küla mäe tipus, kus leidub umbes kakskümmend maja, kirik ja keskaegne kastell. Siit avanevad nõiduslikud vaated Val des Couleurs’i orule ja samas kõrgub ka püha mägi Bugarach, kust algas Jules Verne’i kangelaste teekond maakera sügavusse. Seda peetakse iidseks Rhedae linnaks ja 19. sajandil sai küla kuulsaks kui läänegootide vallutamatu kindlus pärast nende minemakihutamist mitte kuigi kaugel asuvast Tolosast. Kohaliku kiriku kivisambad olevat läänegooti päritolu ja laialt on levinud muinasjutulised kuuldused sinna maetud aardest.56

      1885. aastal võttis siinse koguduse üle erakordne, et mitte öelda kurikuulus vikaar Bérenger Saunière (1852–1917). Koostöös naabri ja ametivenna abee Boudet’ga, kes töötas läheduses Rennes-les-Bainsis ja oli vanu keldi keeli käsitleva kummalise teose autor,57 asus isa Saunière asja tundmata nii ajaloo kui ka salateaduste kallale. Enda sõnul avastanud ta oma kirikut korrastades kolm läänegootide ajast pärinevasse sambasse peidetud pärgamenti, millel olevat kirjas kodeeritud sõnumid. Varsti pärast seda jäi mehest mulje, nagu oleks ta seletamatul kombel rikkaks saanud; hunnitu villa ja keskaegses stiilis maja, mis ta ehitas, on praegugi alles. Kui Saunière oli suremas, vapustas tema surivoodil tehtud pihtimus pihiisa niivõrd, et vikaar keeldus tegemast viimset võidmist. Saunière’i armastatuim moto olevat olnud tsitaat Balzacilt: „Il y a deux histoires: l’histoire officielle, menteuse, et l’histoire secrète, où sont les véritables causes des événments” („On kahesugust ajalugu: valelik ametlik ajalugu ja salajane ajalugu, kust võib leida toimuva tõelised põhjused.”).58

      Ausalt öeldes kujutab läänegootide lugu enesest ainult üht paljudest fantastiliste lugude segapudrust, mis läksid pärast isa Saunière’i surma liikvele. Nendes lugudes on taas elustunud katarid, templirüütlid, roosiristlased, salapärane Siioni prioraat ja koguni Püha Graal ise. Dan Browni „Da Vinci kood” on kõigest üks kümmekonnast raamatust, mille aines on ammutatud nendest müstilistest lugudest.59 Nii kuidas kellegi maitsele on sobinud, on Rhédae aaret kirjeldatud kas „läänegootide juveelidena”, mis on toodud ära Roomast või Tolosast, või siis kui „Jeruusalemma varandust”, mille läänegoodid said kätte Bütsantsist. Seos niinimetatud Kristuse sugupuuga on rajatud veelgi rohkem otsitud oletustele, nimelt olevat Maarja Magdaleena rännanud välja Lõuna-Galliasse ja tema järeltulijad olevat abiellunud kohalike läänegootide peredesse.

      Ja ometi ei suhtu tänapäeva prantslased Vouillé ja Rennes-le-Château (mitte segi ajada Rennes-les-Bainsiga) elanike pingutustest hoolimata läänegootidesse kuigi soojalt. Nende jälg on tunduvalt märgatavam Hispaanias kui maal, kus pandi nende riigile alus. See on ootuspärane. Tõmbunud Akvitaaniast välja, haarasid läänegoodid Pürenee poolsaarel tooniandva positsiooni. Nende teine riik, Toledo kuningriik, pidas vastu kaks korda kauem kui Tolosa ja on sööbinud sügavale tänapäeva hispaanlaste teadvusse.60 Läänegootide kuningatele, nende hulgas ka Tolosa valitsejatele, on püstitatud ausambaid küll Madridis,61 aga mitte Toulouse’is.

      Seepärast tulekski välja töötada mõni vägagi leidlik meetod, et rääkida läänegootide kadunud kultuurist Akvitaania ajajärgul. Küll aga võib olla võimalik teha seda näiteks tuginedes materjalile, mis teadaolevalt kuulus Hispaania läänegootidele. Lõppude lõpuks olid usu ja kunstiga seotud kombetalitused, mille läänegoodid võisid Akvitaaniast kaasa võtta, mitmel pool Pürenee poolsaarel laialdaselt kasutusel kuni 6. sajandi lõpuni; gooti keel, mida Sidonius kuulis Tolosas, säilitas Toledos oma positsiooni kuni 7. sajandini; ja läänegootide poliitiline kultuur, nagu selle esimesena sõnastas Eurich, pidas vastu 8. sajandini. Muidugi peab alati olema väga ettevaatlik. Kaugeltki mitte kõik, mis kannab läänegootide silti, nagu näiteks nn läänegootide laul või läänegootide käsikiri, ei ole läänegoodi algupära. Ja ehkki Rooma kultuurist oli tugevasti mõjutatud ka Pürenee poolsaare kultuuripinnas, kuhu läänegootide kombed istutati, ei olnud see samasugune kui Akvitaanias.

      Aga ikkagi on mitu juhtlõnga, mille kallal edasi töötada. Kui võtta kirikuarhitektuur, siis Zamoras asuva läänegootide San Pedro de la Nava kiriku peenele lihtsusele leidub paralleele ka Rooma-järgsest Galliast. Selle säilinud hobuserauakujulised võlvid ja võlvistikuga galerii on ilmselgelt inspireeritud mõnest varasemast ehitisest. Läänegootide kirikliku kunsti sümbolismil ja stiilil on Bütsantsi juured, aga see on käinud läbi ka Tolosast. Gooti keele mõju sealsetele elanikele oli küll piiratud, aga seda on täheldatud mõlemal pool Püreneesid. Niisugused sõnad nagu suppa (supp) või bank (pink) kuuluvad sellesse germanismide pikka nimekirja, mis on jõudnud uusladina tekstidesse.62 Ja kuna lapsepõlves СКАЧАТЬ