Kadunud riigid. Norman Davies

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ soovitust lugeda suvevaheajal läbi Edward Gibboni „Rooma impeeriumi allakäik ja hukk” („Decline and Fall of the Roman Empire”) ja samuti tema „Autobiograafia”. Õpetaja sõnul käsitles Gibboni peateema „arvatavasti kõige suurejoonelisemat ja kohutavamat episoodi inimkonna ajaloos”.4 Ma pole kunagi lugenud midagi, mis oleks sellest parem. Raamat näitab suurepärases jutustavas stiilis, et ka kõige vägevamate riikide eluiga on piiratud.

      Aastaid hiljem, juba elukutselise ajaloolasena, süüvisin Kesk- ja Ida-Euroopa ajalukku. Londoni ülikooli lektorina oli mu esimene ülesanne valmistada ette üheksakümnest loengust koosnev Poola ajaloo kursus. Kursuse keskmes oli Poola-Leedu unioon ehk Rzeczpospolita, mis 1569. aastal sündides oli Euroopa suurim riik (või vähemalt kuulus sellele meie maailmajao suurim asustatud ala). Sellegipoolest hävitati Poola-Leedu riik 18. sajandi lõpul pisut üle kahekümne aasta jooksul nii põhjalikult, et tänapäeval teavad selle olemasolust üksnes vähesed. Kusjuures tegu polnud ainsa niisuguse juhtumiga. Veneetsia vabariik lakkas olemast samal ajastul kui Saksa-Rooma riik.

      Suurema osa minu teadlasekarjääri ajast oli Nõukogude Liit mu peamisi uurimisobjekte ja üks maailma kahest üliriigist. Tegu oli pindalalt maailma suurima riigiga, millel oli tohutu tuuma- ja tavarelvade arsenal ning suur hulk kõikvõimalikke julgeolekuorganeid. Aga ei relvad ega julgeolekumehed suutnud seda päästa. Ühel 1991. aasta päeval kadus see igaveseks maailmakaardilt.

      Seetõttu pole üllatus, et kui asusin kirjutama raamatut „Saarte ajalugu” („The Isles: A History”),5 hakkasin paratamatult mõtisklema selle üle, kas ehk pole loetud ka selle riigi päevad, kus olen sündinud ja elan – pean silmas Ühendkuningriiki. Leidsin, et on küll. Range protestantlik kasvatus oli mind õpetanud suhtuma kahtlustavalt võimu välistesse tunnusmärkidesse. Mu peas helisevad veel praegugi laulu „St Clement” suursugused, aga tasakaalukad helid:

      Olgu nii, oo Issand, ei kao Su troon püha

      nagu ka uhked impeeriumid maal.

      Sinu kuningriik püsib ja laieneb üha

      kuni omaks Su võim kõikidele on saand.6

      Suurbritannia kuninganna ja India keisrinna Victoria soovis seda laulu kuulda ka oma teemantjuubeli pidustustel.

      Ajaloolased ja nende kirjastajad kulutavad liiga palju aega ja energiat niisuguste riikide ajaloole, mida nad peavad võimsateks, silmapaistvateks ja mõjukateks. Nii nad ujutavadki raamatukauplused ja lugejate mõtted üle lugudega suurtest riikidest, suurtest saavutustest, suurmeestest ja – naistest, võitudest, kangelastest ja sõdadest – iseäranis muidugi sõdadest, mille oleme võitnud „meie” – ja suurtest kurjusejõududest, millele me vastu astume. 2010. aastal ilmus üksnes Suurbritannias Kolmandast Reich’ist 380 raamatut.7 Nende kõigi moto võiks olla kui mitte „Jõud on õigus”, siis vähemalt „Miski pole edukam kui edu”.

      Tavapäraselt koondavad ajaloolased tähelepanu niisuguste riikide ajaloole, mis on olemas tänapäevalgi, kirjutades Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa, Ameerika, Hiina, India, Brasiilia ja teab veel mis riigi ajaloost sadu ning tuhandeid raamatuid. Kas teadlikult või mitte, aga nad kõik otsivad tänapäeva juuri, seades end ohtu, et ajalugu hakatakse lugema n-ö tagurpidi. Niipea kui esile tõuseb mõni suurriik, olgu siis Ameerika Ühendriigid 20. või Hiina 21. sajandil, kuuldub kohe üleskutseid tuua ohvreid Ameerika või Hiina ajaloole ning sireenide hääled asuvad laulma, et tänapäeva tähtsamad riigid on ühtlasi need, mille minevik väärib rohkem uurimist ja et ajalooliste teadmiste põhjalikuma spektri võib julgesti unarusse jätta. Niisuguses minevikku käsitleva infodžungli padrikus jäävad alati võitjaks suuremad kiskjad. Väiksematel või nõrgematel riikidel on raske teha oma hääl kuuldavaks, juba surnud riikidel aga ei leidu peaaegu üldse eestkõnelejaid.

      Meie vaimusilma ette kerkivad kaardid on seetõttu paratamatult moonutatud. Meie aju saab luua pildi üksnes nende andmete alusel, mis on parasjagu käibel, saadaval olevad andmed aga sõltuvad tänapäeval võimul olevatest jõududest, moest ja üldtunnustatud teadmistest. Kui me ignoreerime pidevalt teisi mineviku lõike, suurenevad valged laigud meie mõtteis veelgi ja nii kuhjatakse ikka rohkem ja rohkem teadmisi nendesse sahtlitesse, mis on juba niigi täis. Puudulikud teadmised muutuvad veelgi puudulikumaks ja nii hakkab rumalus ise ennast kasvatama.

      Olukorda pole parandanud ka professionaalide hulgas leviv tendents senisest veelgi põhjalikuma spetsialiseerumise poole. Tänapäeva maailmas, kus tooni annab internet, haarab infotsunami kõik endasse; ilmuvate ajakirjade ja uute allikate hulk suureneb geomeetrilises progressioonis ning palju noori ajaloolasi tunneb vajadust piirata oma uurimisala lühikese perioodi ja võimalikult napi territooriumiga. Nad kalduvad arutama oma tööasju vähestele mõistetavas akadeemilises žargoonis, mis on mõeldud üha vähenevale, endasarnastest tegelastest koosnevale kildkonnale, kusjuures ikkagi kostab sageli tõrjuvaid hüüdeid: „See pole minu periood!”. Seetõttu – sest akadeemilised vaidlused (ja õigupoolest ka teadmised ise) saavad areneda tänu uustulnukatele, kes seavad eelkäijate meetodid ja järeldused kahtluse alla – ongi igas vanuses ajaloolased üha rohkem raskustes nii tundmatul territooriumil kui ka püüdes maalida kõikehõlmavat laiaulatuslikku panoraami. Väheste eranditega – millest mõned on eriti väärtuslikud – kipuvad asjatundjad jääma hästi sisse töötatud rööbastele.

      Seetõttu olin meeldivalt üllatunud, kui avastasin, et üks minu noorusaja suurnimesid on juba ammu seda tendentsi märganud. Minu enda juhendaja Oxfordis, A. J. P. Taylor on käsitlenud ulatuslikult ja julgelt paljusid Suurbritannia ja Euroopa ajaloo tahke, olles sellega meile kõigile heaks eeskujuks.8 Aga ma ei teadnud kuni päris hiljutise ajani, et Taylori suur rivaal Hugh Trevor-Roper on esitanud probleemi talle iseloomulikus elegantses vormis.

      Tänapäeval „spetsialiseerub” enamik professionaalseid ajaloolasi. Nad valivad perioodi, mõnikord väga lühikese perioodi, ja üritavad aina kasvavate andmete tulvaga meeleheitlikult võideldes saada teada kõik faktid. Nii relvastatult suudavad nad kergesti alla tulistada iga amatööri, kes juhtub … nende raskelt kindlustatud alale ära eksima … Nende maailm on staatiline. Neil on oma eraldi ja endassesulgunud majandus, oma Maginot’ liin ja suured reservid … aga neil pole mingit filosoofiat. Sest ajaloo filosoofia ei sobi nii kitsaste piiridega kokku. See peaks olema rakendatav inimkonna kohta mistahes ajajärgul. Et seda proovile panna, peab ajaloolane julgema sõita välismaale, isegi vaenulikku riiki; et oma mõtteid väljendada, peab ta olema valmis kirjutama esseesid ka teemadel, mida ta ei tunne nii hästi, et kirjutada raamatuid.9

      Oleksin seda meelsasti lugenud juba varem. Ehkki Taylor nähtavasti imetles Trevor-Roperi teost „Esseed”,10 ei soovitanud ta neid siiski oma üliõpilastele.

      Ülaltoodud tähelepanekute üle tasub ehk edaspidigi mõtiskleda, kuigi n-ö peavoolu ajalooteadus huvitub endiselt ainult suurematest riikidest, lugudest tänapäeva juurte otsingutest ja ülimalt spetsiifilistest teemadest. Lõpptulemusena saadav minevikuelu pilt on seetõttu paratamatult puudulik. Tegelik elu on kaugelt keerukam, siin on nii läbikukkumisi, peaaegu ebaõnnestumisi ja julgeid üritamisi, aga ka triumfe ja edulugusid. Keskpärasust, kasutamata jäetud võimalusi ja valestarte tuleb ette igal sammul. Mineviku panoraampildi kujundavad muidugi tähtsad sündmused, aga lõplikult kujundavad selle väiksemad riigid, väiksemad inimesed ja väiksemad emotsioonid. Mis kõige tähtsam, ajalooüliõpilastele tuleb kogu aeg meelde tuletada võimu kaduvust, sest just kaduvus on üks nii inimeste kui ka poliitilise korra peamisi tunnusjooni. Varem või hiljem ootab kõike lõpp. Varem või hiljem ei suuda keskus olukorda kontrollida. Kõik riigid ja rahvad, ükskõik kui vägevad nad ka on, õitsevad oma aja ning asendatakse teistega.

      „Kadunud СКАЧАТЬ