Kadunud riigid. Norman Davies

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ muidugi uus. See on isegi vanem kui kreeklased, kes selle sõna laialt kasutusele võtsid ja kes oma hiilgeajal avastasid juba pooleldi kõrbeliiva mattunud Egiptuse vaaraode raidkujud.

      Mu nimi Ozymandias, ma ülemkuningas.

      Te vaadake mu kätetööd ja – heitke meelt!

      Ei jää sest midagi. Suur varemeteväli siin

      vaid jääb ja kaugel ümber veel

      on laugelt laiumas vaid üksnes liiv.17

*

      Käesoleva raamatu idee sünnist saadik koondasin tähelepanu kahele prioriteedile: juhtida tähelepanu praegusaja ning möödunud aegade kontrastile ja uurida, kuidas toimib ajalooline mälu. Sellise lähtekoha tõttu peavad kõik teemakäsitlused koosnema kolmest osast. Seetõttu maalibki iga peatüki esimene osa põgusa pildi mingist paigast Euroopas niisugusena, nagu see on tänapäeval. Teine osa jutustab loo kunagi samas piirkonnas olnud kadunud riigist. Kolmandas osas vaadeldakse, kuivõrd seda kadunud riiki kas mäletatakse või on see unustatud; harilikult mäletatakse halvasti või on see pooleldi või täiesti unustatud.

      Samuti püüdsin tuua nii rohkelt näiteid kadunud riikidest võimalikult paljudest perioodidest ja piirkondadest, kui raamatu maht võimaldab. Näiteks Tolosa on Lääne-Euroopas, Leedu ja Galiitsia Ida-Euroopas. Alt Clud ja Éire asuvad Briti saartel, Borussia Läänemere ääres, Crna Gora Balkanil ning Aragoonia18 Pürenee poolsaarel ja Vahemere ääres. Peatükk „Burgundia – viis, kuus või seitse riiki” räägib keskajal hargnenud loo, mis ulatub tänapäeva Prantsusmaale ja Saksamaale; Sabaudia puhul on kõne all uuem aeg, mis puudutab Prantsusmaad, Šveitsi ja Itaaliat; Rosenaud ja NSV Liitu käsitlevad peatükid piirduvad aga 19. ja 20. sajandiga.

      Ei ole vist mõtet täpsustada, et kadunud riikide teema ei ammendu siinkohal esitatud piiratud arvu näidetega. Peaaegu unustatud Euroopa ajalugu on tunduvalt ulatuslikum kui mistahes valik suudab kajastada. Hulk varem pähe tulnud kandidaate tuli kõrvale jätta kas või üksnes ruumipuudusel. Üks uurimus pealkirjaga „Kerno” oleks võinud vaadelda kuningas Marki riiki Cornwallis pärast Rooma aega ja jutuks tulevate teemade hulgas võinuks olla kultuuriline genotsiid ning leiduda katkendeid korni luuletaja Norman Daviese teostest. Veel üks uurimus, „De Grote Appel – lühikese elulooga Hollandi koloonia”, võinuks rääkida Uus-Amsterdami loo enne seda, kui sellest sai New York. Kolmas, „Carnaro – esimese duce valitsus”, jutustanuks erakordse loo Gabriele d’Annunzio tegevusest Fiumes 1919. aastal ja oleks lõppenud tema suurepärase luuletusega „La pioggia nel pineto” („Vihm männimetsas”).

      Siinsetes katsetes olen pidanud paratamatult toetuma teiste töödele. Ühelgi teadlasel ei saa olla põhjalikke teadmisi Euroopa kõikide paikade ja perioodide ajaloost, pealegi naudivad kõik gurmaanid heal meelel rooga, mille on serveerinud tema teistsuguste teadmistega sõber. Igaüks, kes võtab ette teekonna tundmatul territooriumil, peab end varustama kaartide ja teejuhtidega ning seal varem käinutelt pärinevate ülevaadetega. Uurimistöö alguses olid mulle väga suureks abiks nõuanded niisugustelt kolleegidelt nagu kadunud Rees Davies Britannia Vana-Põhjala asjus, David Abulafia Aragoonia asjus ja Michał Giedroyć Leedu asjus, kusjuures peaaegu iga peatükk on võitnud palju asjatundjate uurimustest ja konsultatsioonidest. Ühe sõnaga: rajasin küll hoone, aga kõik selle osad on ehitatud kellegi teise valmistatud tellistest, kividest ja joonistustest.

      Mulle on alati meeldinud Platoni metafoor riigilaevast. Mõte suurest laevast, mis oma roolimehe, meeskonna ja reisijatega künnab ajaookeani laineid, tundub vastupandamatu. Sama lugu on seda ülistavate luuletustega:

      O navis, referent in mare te novi

      fluctus! O quid agis? Fortiter occupa

      portum! Nonne vides ut

      nudum remigio latus. 19

      Või siis:

      Sa seilad edasi, oo Riigilaev!

      Sa seila, Ühendriik kui hiigellaev!

      Kõik inimkond täis hirme, ootust

      täis helge tuleviku lootust

      hing kinni sinu saatust vaeb.20

      Need Longfellow värsiread saatis president Roosevelt 20. jaanuaril 1941 Winston Churchillile. Väike saatesõna ütleb: „Minu arvates kehtivad need värsid teie rahva kohta niisama nagu meiegi kohta.”21

      Samasugused mõtted tulevad pähe, kui ragistatakse ajusid, et uurida riike, mis on juba kadunud. Sest riigilaevadki ei seila igavesti. Mõnigi kord saavad nad tormist jagu, aga mõnikord lähevad ka põhja. Teinekord veavad nad end vaevu sadamasse remonti, kusjuures vahel, kui vigastused on liiga suured, need lammutatakse. Vahel jälle nad upuvad ja vajuvad põhja nuivähkide ja kalade juurde varjulisse igavesse puhkepaika.

      Mõtteis tekib veel teinegi kujutluspilt, kus ajaloolasest saab rannas uitav aardekütt, kes otsib sinna uhutud kraami, või sukelduja, kes otsib merepõhjas seda, mis on ammu kadunud. Käesolevat raamatut võib vabalt pidada ajaloo päästeoperatsiooniks. See aitab leida uppunud riigilaevade jälgi ja kutsub lugejat – ehkki küll ainult paberil – olema tunnistajaks, kuidas lüüa saanud galeoon ajab mastid uuesti sirgu, hiivab ankru, heiskab purjed tuulde ja asub jälle teele üle ookeani.

Norman DaviesPeterhouse’is ja St Antony kolledžisaprill 2011

      1.

      TOLOSA

      Läänegootide üürike riik

      (418–507 pKr)

I

      Vouillé, varem Vouillé-la-Bataille, on väike, umbes kolme tuhande elanikuga linnake ja halduskeskus Prantsusmaal Poitou-Charentes’i departemangu de la Vienne’i maakonnas. Linna lähedalt möödub Route Nationale 149 ehk Rooma-aegne maantee, mis viib Poitiers’st Nantes’i, samuti Atlandi ookeani poole looklev kaunis Auzance’i jõgi. Linnas on kaks kirikut, kaks kooli, väike triumfikaarega keskväljak, suur terrain de pétanque, paar kaunist jõeäärset parki, raekoda, mõned restoranid, tagasihoidlik staadion, kõrge veetorn, vanas lossis paiknev hotell Le Périgny ja laupäeviti tegutsev turg, aga siit pole pärit ühtki kuulsust. Samuti olevat 6. sajandi algul peetud siin kandis suur lahing. Kohaliku ajalooseltsi eestvõttel lahingu 1500. aastapäeval 2007. aastal avatud mälestustahvel on nii varjulises kohas, et isegi väljakul tegutsev office de tourisme ei oska alati öelda, kus see täpselt asub.22

      Tänu ühele prantsuse keele nauditavale nüansile saavad Vouillé elanikud ütelda enda kohta vouglaisiens ja vouglaisiennes ning kogu ronirooside poolest kuulsa ümbruskonna kohta Pays Vouglaisien. Ja pole põrmugi imekspandav, et nad on oma patrimoine’i ehk esivanemate pärandi üle väga uhked. Väide, mille tõi 1972. aastal kuuldavale kohaliku algatusrühma esimees, kaunistab nüüd nii linnavalitsuse kodulehekülge kui ka de Clovise ristmikule püstitatud lihtsat monumenti. Igasuguse liigse tagasihoidlikkuseta öeldakse otse: „L’histoire de la France commença donc a Vouillé” („Prantsusmaa ajalugu sai alguse Vouillés”).23

II

      24. augustil 410 saavutas läänegootide kuningas Alarich I lagunevat Rooma riiki läänest ründavate barbarite arvukate juhtide ülima eesmärgi. Kolmandal katsel vallutas ja rüüstas ta Rooma linna.

      Piiranud linna СКАЧАТЬ