Kadunud riigid. Norman Davies

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kõik need riigid olid Euroopas ja kõik need kokku moodustavad osa sellest kummalisest sündmuste padrikust, mida me nimetame Euroopa ajalooks.

      „Kadunud riigid” on fraas, mis nagu ka „Kadunud maailmad” kätkeb endas palju kuvandeid. Seda kuuldes meenuvad kõrgel Himaalajas või ääretus Amasoonia džunglis edasi rühkivad maadeuurijad või siis vana Mesopotaamia või Egiptuse asulakohtades väljakaevamistel töötavad arheoloogid.11 Siit pole kuigi kaugel ka müüt Atlantisest.12 Kes on lugenud vana testamenti, on selle looga eriti hästi tuttav. Piibli järgi oli vana Egiptuse ja Eufrati vahel seitse kuningriiki ning vana testamendi uurijad on kaua teinud rasket tööd, et selgitada välja nendega seotud daatumid ja kohad. Täie kindlusega ei saa Siklagi, Edomi, Arami, Moabimaa, Gileadi, Vilistimaa ja Gesuri kohta kuigi palju väita.13 Enamik infot nende kohta pärineb kaudsetest vihjetest, nagu näiteks: „Aga Absalom oli põgenenud ja läinud Gesuri kuninga Talmai, Ammihudi poja juurde. Ja Taavet leinas oma poega kõik need päevad.”14 Tänapäeval, pärast tuhandet aastat muutusi ja konflikte, on nende seitsme kuningriigi kaks tõenäolist järeltulijariiki olnud juba aastakümneid peaaegu täielikus ummikseisus. Üks neist pole oma määratust sõjalisest jõust hoolimata suutnud saavutada tõelist rahu, teine aga, mis on juba peaaegu surnuks kägistatud, võib-olla ei näegi kunagi tõelist päevavalgust.

      Muidugi sisendab inimloomus igaühele mõtteviisi, mille kohaselt õnnetused juhtuvad ainult teistega. Impeeriumide ja endiste impeeriumide rahvad ei kipu sugugi meelsasti tunnistama, kui kiiresti võib tegelikkus muutuda. Elanud 20. sajandi keskpaigast saadik ilusat elu ja pidanud vastu ootusi kenasti vastu ka oma „tähetunni”, riskivad britid sattuda enesepettuse ohvriks, uskudes, et nende olukord on endiselt hea, et nende institutsioonid on teistest paremad, et nende riik on mingil moel igavene. Eriti just inglased oskavad olla õndsas teadmatuses, et Ühendkuningriigi lagunemine algas juba 1922. aastal ja jätkub arvatavasti edaspidigi; neil pole ka nii selget identiteeditervikut kui waleslastel, šotlastel ja iirlastel. Seetõttu tuleb lõpp, kui see ükskord kätte jõuab, neile üllatusena. Need, kes tõsimeeli usuvad, et „Inglismaa jääb alati püsima”, otsivad pimedas toas musta kassi, keda seal ei ole. Ometi oli just üks Inglismaa tuntumaid luuletajaid see, kes vaikses kirikaias oma „Eleegiat” kirjutades pani paberile vääramatu saatuse, millega seisavad paratamatult silmitsi nii riigid kui ka inimesed. Thomas Grayd võib nimetada lausa meie edevuse mõõdupuuks:

      Heraldiline uhkus, võimu särav hiilgus

      kõik mida andis rikkus, ilu, au

      kõik ühteviisi ootab vältimatut tundi

      hiilguse tee lõpp on ikka ainult haud.15

      Varem või hiljem antakse lõplik hoop. Pärast Suur-Saksamaa lüüasaamist 1945. aastal on järelehüüdeid kirjutatud veel mitmele Euroopa riigile. Nende hulgas on Saksa Demokraatlik Vabariik (1990), Nõukogude Liit (1991), Tšehhoslovakkia (1992) ja Jugoslaavia Föderatsioon (2006). Ja neid tuleb kahtlemata veel. Raskem küsimus on, missugune riik on järgmine? Praeguse olukorra järgi otsustades võib selleks olla Belgia, aga võib-olla ka Itaalia. Kuid seda on võimatu kindlalt öelda. Ja mitte keegi ei oska vähegi täpselt ennustada, kas Euroopa riikide pere noorim liige Kosovo läheb põhja või ujub välja. Igatahes kõik, kes arvavad, et kaduvuse seadus nende kohta ei käi, elavad pilvekäomaal – Nephelokokkygias (sõna, mille Aristophanes mõtles välja selleks, et sundida publikut peatuma ja järele mõtlema).

      Siinkohal peaks midagi olema öelda ka nüüdisaja haridusel. Mitte eriti ammustel aegadel, kui haritud eurooplased kasvasid üles kristliku evangeeliumi ja vanade klassikute toel, oli mõte surelikkusest kõigile väga hästi tuttav, ükskõik kas see käis riikide või inimeste kohta. Ehkki kristlikud arusaamad on tihtipeale ära põlatud, õpetasid need meile selle riigi asju, mis „ei kuulu siia maailma”. Klassikud, kes propageerisid väidetavalt üldisi väärtusi, olid pärit austatud, aga surnud tsivilisatsioonist. Vana-Kreeka ja Rooma olid kadunud juba tuhandete aastate eest, jagades Kartaago ja Tüürose saatust, aga inimeste mõtetes elasid nad ikka edasi.

      Mul õnnestus kooli- ja ülikooliharidus kätte saada enne, kui asi päris läbi mädanes. Boltoni koolis õppisin ladina keelt ja alustasin kreeka keele õpinguid ning osalesin igapäevasel piiblilugemisel suures saalis. Minu ajaloo- ja geograafiaõpetajad Bill Brown ja Harold Porter julgustasid oma kuuenda klassi õpilasi lugema raamatuid võõrkeeltes. Prantsusmaal Grenoble’is veedetud aasta jooksul istusin aina raamatukogus ja süüvisin Michelet’ ning Lavisse’i loomingusse lootuses, et see tuleb kasuks. Oxfordi Magdaleni kolledžis aga ootas mind võrratu juhendajate trio: K. B. McFarlane, A. J. P. Taylor ja John Stoye. Juba esimeses tunnis ütles McFarlane – endal hääl sama mahe nagu tema kassidel – mulle, et „ei maksa uskuda kõike, mida loete raamatutest”. Hiljem aga soovitas Taylor mul unustada doktorikraad ja kirjutada ise raamat, sest „need doktorid on teisejärgulised tegelased”; tema vaated põhjustasid hämmeldust, ta suhtus õppuritesse nagu hea onu, tema loengud olid suurepärased ja vestluslaad nauditav. Stoye, kes sel ajal uuris Viini piiramist, aitas laiendada mu silmaringi ida poole. Sussexis magistrantuuri ajal õppisin vene keelt, aga üksnes selleks, et terveneda panslaavi illusioonidest, mille võrku olin langenud pikemat aega Poolat uurides. Krakówis Jagiełło ülikoolis sattusin vanema põlvkonna ajaloolaste, näiteks Henryk Batowski ja Józef Gierowski hoole alla. Mõlemad olid pühendanud oma karjääri röövellike totalitaarrežiimide uurimisele, mistõttu nad uskusid kirglikult ajaloolise tõe olemasolusse. Uuesti tagasi Oxfordis St Antony kolledžis kuulasin niisuguseid suurmehi nagu William Deakin, Max Hayward ja Ronald Hingley, kes sulatasid ajaloo, poliitika, kirjanduse ja hämmastavad sõjaaegsed vägiteod üheks tervikuks; minu juhendaja oli Poola ja Venemaa uurija ning Solženitsõni tõlkija, kadunud Harry Willetts, kelle erialaseminarid toimusid Churchi puiesteel tema kodu köögis, kus kuulsin tema poolatarist abikaasalt Halinalt esmaallikast, mida tähendas tegelikult küüditamine stalinlikku Siberisse. Kui leidsin endale viimaks töökoha Londonis Slaavi ja Ida-Euroopa uurimise instituudis, mõjutas mind tublisti määratu teadmistepagasiga polüglott Hugh Seton-Watson, kes ei unustanud kogu külma sõja jooksul hetkekski, et Euroopa koosneb kahest poolest. Hugh kirjutas mu esimese raamatu kohta retsensiooni, mis Times Literary Supplementi toonase tava kohaselt oli anonüümne, ja tunnistas selle üles alles kümmekond aastat hiljem. Me kõik Slaavi ja Ida-Euroopa uurimise instituudis püüdsime selgitada suletud ühiskondade tegelikkust auditooriumile, kes ise elas avatud ühiskonnas, üritades hoida elus nõrka intellektuaalset leeki, mis kippus vägisi kustuma. Kõik see kokku oli haridus iseeneses.

      Tänapäeval on meie haridusaed täis barbareid. Enamik kooliõpilasi pole kunagi kokku puutunud Homerose või Vergiliusega, nii mõnigi pole saanud vähimatki juhatust usuasjades ja korralik keeleõpetus on peaaegu lakanud olemast. Isegi oma vähendatud ruumi eest õppekavas peab ajalugu võitlema tähtsamate ainetega, nagu majandus, infotehnoloogia, sotsioloogia ja meediauuringud. Materialism ja konsumerism on üldlevinud. Noored on sunnitud õppima otsekui võltsoptimismi pungil täis kookonis. Erinevalt oma vanematest ja vanavanematest kasvavad nemad üles peaaegu tajumata aja halastamatut kulgu.

      Seetõttu ulatubki ajaloolase ülesanne kaugemale kui kohustus hoolitseda kõige üldisema mälupagasi eest. Kui ainult väheseid minevikusündmusi mäletatakse põhjalikult, unustades samasugust mäletamist väärt inimesed, tekib vajadus sihikindlate uurijate järele, kes on valmis sissetallatud rajalt kõrvale kalduma ja taastama mõningaid vähem moekaid mäletamist väärt sündmusi. See sarnaneb nii ohustatud liikide eest hoolitsevate loodusteadlaste ja keskkonnakaitsjate kui ka dodode ja dinosauruste saatust uurivate teadlaste tööga, mis aitab luua tõepärase pildi meie koduplaneedi oludest ja selle väljavaadetest. Käesolev käsitlus kadunud riikidest on samal määral tõukunud ka uudishimust. Ajaloolast, kes asub teele eesmärgiga teha tutvust Kaljukuningriigiga või ühe-päevavabariigiga, ootab sama palju põnevust kui seda, kes võtab nõuks uurida lumeleopardi või amuuri tiigri koobast. „Nägin СКАЧАТЬ