Kadunud riigid. Norman Davies

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ künkal, mis toona oli peen aristokraatlik rajoon, on toonud päevavalgele palju jälgi rüüstatud majades möllanud tulekahjust. Saadi rikkalikult saaki ja võeti palju vange, kelle hulgas oli keisri õde Galla Placidia.

      Kolmandal päeval viis Alarich oma võidukad väed uuesti liikvele … ja marssis edasi lõunasse … Tema eesmärk oli minna üle mere Aafrikasse, arvatavasti sihiga asustada see rikas maa oma inimestega … Paraku olid tema elupäevad loetud. Alarich suri Consentias [Cosenza] veel enne sama aasta lõppu.24

      Nimi Alarich tähendab „kõikide valitseja”.

      Alarichi alamad, lääne- ehk visigoodid – saksa keeles Westgoten – olid esimesed germaani hordid, kes tungisid Rooma riiki. Kauge Läänemere ümbrusest pärit, aga tolleks ajaks mahajäetud Daakiasse (tänapäeva Rumeenias) ammuilma ümber asunud läänegoodid olid rändpõlluharijad, kes tavaliselt elasid ühes viljakas piirkonnas üsna kaua, enne kui rändasid edasi järgmisse kohta. Nad olid vastu võtnud kristlusest välja kasvanud arianismi.25 Senisest elupaigast lahkuma sunnitud läänegoodid otsisid uut kohta, kuhu asuda. Aafrikasse nad aga ei jõudnudki. Selle asemel, jäänud pärast Rooma rüüstamist pidama Lõuna-Itaalias, alustasid nad roomlastega läbirääkimisi uue kokkuleppe üle. Läänegootide edu andis julgust ka nende hõimlastele, kes olid jäänud maha kaugele Ida-Euroopasse. Kolme põlvkonna jooksul leidsidki ka ida- ehk ostrogoodid tee Itaaliasse.26

      Läänegoodid polnud hõim selle sõna tavapärases tähenduses ja seetõttu on mõneti kaheldav, kas nende nime on võimalik etümoloogiliselt seostada mõistega „lääs”. Alarichi retkede tulemusena moodustusid nad mitmest etnilisest koostisosast ja said eesliite „lääne-” alles pärast eraldumist ülejäänud gootide kogumist.

      Alarichi vägiteod murdsid uskumused, mis hoidsid paljusid teisi barbareid tagasi. Nagu üks Bütsantsi kommentaator märgib, ei kaitsnud keisririiki mitte „jõed, järved või kaitsevallid, vaid hirm”: hirm olla „see takistus, mida ükski inimene ei suuda ületada, kuni ta peab end kellestki teisest alamaks”.27 Tänu Alarichile vabanesid barbarid oma alaväärsustundest.

      Suurejoonelised kombetalitused Alarichi matustel leidsid toona laialdast kommenteerimist ja on andnud tänapäeva ajaloolastele ning antropoloogidele põhjust arvukateks spekulatsioonideks.

      Barbarite metsik loomus tuli ilmsiks oma kangelase matustel … keda leinati sügavalt … ja isegi pandi uues sängis voolama Consentia [Cosenza] linnamüüre ümbritsev väike Busentinuse jõgi. Tühjaks jäänud sängi rajati Roomast saadud uhke röövsaagi ja trofeedega kaunistatud kuninglik hauakamber, seejärel lasti vesi tagasi vanasse sängi ning Alarichi puhkepaiga saladus tagati igaveseks ajaks, korraldades kogu töö sooritanud vangide kallal ebainimliku veresauna.28

      Oma kõmulisest kuulsusest hoolimata ei saavutanud kõikide valitseja siiski ühtki oma pikemaajalist eesmärki. Ta oli igavene ringirändaja, kes pidevalt valis ja vahetas liitlasi. Nii oli ta kord Rooma liitlane, kord Rooma vaenlane, Rooma hävitaja, seadusliku keisri kaitsja ja usurpaatori partner.29

      Alarichi ajal ujutasid Lääne-Rooma riigi üle mitmest suunast riiki tunginud barbarite hordid. Britanniat ründasid piktid põhjast, šotlased Iirimaalt ja germaanlastest sissetungijad kagust. Roomlastele kuuluvasse Galliasse tungisid talvel 406/407 üle jääga kaetud Reini tulnud „hordide hordid”. Vandaalide, alaanide ja sueebide sõjasalgad rüüstasid Gallia lõunapoolset osa Akvitaaniat ja liikusid ka üle mägede Pürenee poolsaarele.

      Järgmised sõdalaste hordid, nende hulgas hunnid, valmistusid aga tungima läänegootide marsruuti kasutades läbi Doonau-äärsete provintside.

      Seetõttu läkski Alarichi järeltulija läänegootide juhi kohal tehingule keiserliku Roomaga. Ataulf – Õilis Hunt – nõustus lahkuma Itaaliast ja ajama teised barbarid Galliast ja Hispaaniast välja. Üks tema tingimusi oli, et ta saab vastutasuks keisririigi foederatus’e ehk liitlase tiitli, mille omal ajal oli saanud ka Alarich. Nagu ütleb toonane ajaloolane Paulus Orosius, kujutab Ataulfi deklaratsioon enesest huvitavat lugemismaterjali.

      Kunagi tahtsin [ütles ta] … pühkida Rooma nime maa pealt, rajada selle varemeile gootide valduse ja võita nii Augustuse eeskujul uue impeeriumi rajaja surematu kuulsuse. Pärast korduvaid katseid jõudsin [siiski] järk-järgult veendumusele, et seadused on täiesti hädavajalikud … ning et gootide juhitamatu ja tuline meel ei talu … tsiviilvalitsuse … kasulikku koormat, mistõttu nüüd on mu siiras soov, et tulevased ajad tunnustaks tänulikult selle võõramaalase teeneid, kes ei kasutanud gootide mõõka mitte selleks, et kukutada, vaid taastada ja kaitsta Rooma riigi heaolu.30

      Alarichi surmale järgnenud kümnendit iseloomustavad nii läänegootide ja nende rivaalide kui ka läänegootide juhtivate suguvõsade konfliktid. Ataulf viis oma väed Itaaliast Lõuna-Galliasse ja Hispaaniasse, kus nad ründasid vandaale, sueebe ja alaane. Samal ajal süttis uue jõuga Alarichi enda dünastia ja rivaalitseva Amalfingide suguvõsa vihavaen. Ataulf, kes oli abiellunud vangistatud Galla Placidiaga, mõrvati 415. aastal koos kolme lapsega oma palees Barcelonas. Sama saatus tabas tema vahetut järeltulijat Sidericust ehk „kuningat viieks päevaks”. Seejärel juhiks tõusnud meest, vaprat sõdalast ja kavalat diplomaati nimega Vallia, on mõnikord nimetatud ka Alarichi sohipojaks. Just Vallia oli see, kes pidas läbirääkimisi lepingu üle, millega taastati läänegootide seisund keisririigi liitlasena ja neile anti alaliseks asupaigaks Roomale kuuluv Akvitaania.

      Nii alustas Tolosa kuningriik oma elu keisririigi sõltuva, aga autonoomse osana. Sellele kuulus üks kolmest Gallia traditsioonilisest alast ja keisririigi hospitalitas’e kombe kohaselt valitses seda mõni hõimupealik. 418. aastal said läänegoodid keiser Honoriuse dekreedi alusel endale uueks pealinnaks Palladia Tolosa (tänapäeval Toulouse). Pärast Valliat valitses seda ülejäänud sajandi jooksul veel viis kuningat: Theoderich I, Thorismund, Theoderich II, Eurich ja Alarich II. Theoderich I ja Alarich II said surma lahingus. Thorismund ja Theoderich II mõrvati. Eurich, kes oli nii Thorismundi kui ka teise Theoderichi noorem vend, viis oma riigi jõukuse ja võimu tipule.31

      Läänegoodid võtsid Akvitaanias võimu üle pärast pikka rahutusterohket aega, kohtamata sealjuures nähtavasti tõsisemat vastupanu. Gallia-Rooma ülikkond, kes omal ajal liitus mässulise Gallia riigiga, ei paistnud silma erilise sõnakuulelikkusega. Sellegipoolest olid uued isandad agarad Rooma ideaalide jäljendajad ja tugeva valitsuse põhimõte ei leidnud erilist vastuseisu. Läänegootide kuningatele anti õigus võtta pantvange ja karistada truudusetuid alluvaid, aga nad ei lubanud endale põhjuseta vägivalda. Nende teenistusse astus arvukalt roomlasi, näiteks väejuht Nepotanius, admiral Namatius ja dux super septem civitates ehk Septimania komtuur Victorius.32 Läänegoodid ei rakendanud Gallia roomlaste kohta eraldi seadusi, soodustades assimileerimist; uus maavaldussüsteem ei toonud kaasa kuigi palju konfiskeerimisi ja religiooni asjades jäid läänegootide vaimulike arianistlikud kombetalitused toimima kõrvuti hästi välja kujunenud Rooma piiskopkondade ja maakirikute võrguga. Asjaolu, et 506. aastal võis läänegootide territooriumil Agde’is toimuda kirikukogu, näitab, et mitteariaanid ei kartnud siin eriti oma julgeoleku pärast.33

      Lisanime Palladia andis Tolosa linnale, mis oli rajatud künkale ehitatud iidse keldi kindluse naabrusse tasandikule, keiser Domitianus kunstide eestkostja jumalanna Pallas Athena auks. Augustuse-aegsetest viinamägedest ümbritsetud СКАЧАТЬ