Kadunud riigid. Norman Davies

Чтение книги онлайн.

      29. Kastiilia ja Aragoonia liit, 1479

      30. Valgevene

      31. Lättemaa

      32. Polatski vürstiriik u 12. sajandil

      33. Leedu suurvürstiriik Mindaugase ajal (13. sajandi keskpaik)

      34. Leedu suurvürstiriik ja teised Jagelloonide maad u 1500. a

      35. Poola-Leedu unioon pärast 1572. a

      36. Leedu suurvürstiriik 16.–17. sajandil

      37. Poola-Leedu jagamised 1772–1795

      38. Vene keisririigi läänekubermangud 19. sajandil

      39. Istanbul ja Bosporus

      40. Bütsantsi keisririigi kahanemine

      41. Kaliningradi oblast

      42. Borussia

      43. Saksa ordu valdused

      44. Kuninglik ja hertsogkonna Preisimaa pärast 1466. aastat

      45. Brandenburg-Preisimaa 1648. aastal

      46. Hohenzollernite kuningriigi areng 1701–1795

      47. Preisi kuningriik, 1807–1918

      48. Rindejoon idas, 1944–1945

      49. Rooma

      50. Savoia ja Piemonte

      51. Sardiinia kuningriik, u 1750

      52. Itaalia 1859–1861

      53. Põhja-Itaalia, kevad 1860

      54. Lääne-Ukraina

      55. Galiitsia ja Lodomeeria kuningriik, u 1900

      56. Galiitsia Austria-Ungari koosseisus, u

      57. Firenze

      58. Etruuria kuningriik, 1801–1807

      59. Itaalia Napoleoni ajal, 1810

      60. Tüüringi ja Põhja-Baieri riik

      61. Saksimaa väikeriigid u

      62. Montenegro,

      63. Montenegro suguvõsad

      64. Montenegro ja selle naabrid, 1911

      65. Jugoslaavia pärast 1945. aastat

      66. Tänapäeva Taga-Karpaatia

      67. Tšehhoslovakkia vabariik, 1920–1938

      68. Karpaatide Ukraina vabariik, 1939

      69. Iirimaa, 2011

      70. Põhja-Iirimaa 20. sajandi lõpul

      71. Eesti

      72. Balti riigid kahe maailmasõja vahel

      73. Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit, 1945–1991

      74. Venemaa naabrus pärast 1991. aastat

      SISSEJUHATUS

      Kogu elu on mulle suurt huvi pakkunud näilist ja tegelikkust eristav lõhe. Asjad pole kunagi täpselt nii, nagu nad näivad. Sündisin Briti impeeriumi alamaks ja lapsepõlves lugesin lasteentsüklopeediast „meie impeeriumist”, mis on nii suur, et selle kohal „ei looju päike kunagi”. Nägin, et kaardil on punasega kaetud alasid rohkem kui ühegi teise värvi all, ja see tegi heameelt. Peagi pidin aga nägema, kuidas impeeriumi päikeseloojak valgustab verise vägivallamere laineid sõjajärgse pilvise taeva all. Tegelikkus, nagu hiljem selgus, on midagi muud kui mulje, mille jätab piiramatu ja näiliselt igavene võim.

      Samuti lugesin oma entsüklopeediast, et maailma kõrgeim mägi, 29 002 jalga kõrge Mount Everest, on ja saanud nime Briti India peageodeedi, kolonel Sir George Everesti järgi. Loomulikult tegin – nagu oligi mõeldud – järelduse, et maailma kõrgeim tipp on Briti valdustes, ja seegi jättis sügava mulje. Kõik tundus lihtne ja selge. Selleks ajaks kui sain 1953. aastal jõulukingiks Sir John Hunti raamatu „Tõus Everestile” („The Ascent of Everest”), ei olnud India muidugi enam impeeriumi osa. Hiljem sain veel teada, et Mount Everest pole kunagi olnud ei India ega Briti impeeriumi koosseisus. Kuna Nepali kuningas ei andnud Everesti meestele luba oma riiki tulla, mõõdeti mäge väga kaugelt ja järelikult polnud 29 002 jalga (8840 m) täpne kõrgus; mäe inglise keeles kasutatav nimi oli aga lihtviisilise eneseupitamise tagajärg, sest õigemad nimed on Sagarmāthā (nepali keeles) ja Džomolungma (tiibeti keeles).1 Teadmised, olin sunnitud möönma, on sama ebapüsivad kui asjaolud, milles neid omandatakse.

      Poisikesena võeti mind korduvalt kaasa Walesi, kus räägiti kõmri keelt. Kuna mul on vägagi walesipärane nimi, tundsin end seal kohe otsekui kodus ja see maa võitis alatiseks mu sümpaatia. Külastades Bethesda lähedal mägikülas sõpru, kes nagu meiegi kandsid nime Davies, nägin, et nad ei räägi igapäevaelus inglise keelt, ja mulle kingiti esimene inglise-kõmri sõnaraamat, T. Gwynn Jonesi „Geiriadur”,2 mis tegi minust eluaegse võõrkeeltehuvilise, ehkki kahjuks mitte kõmri keele oskaja. Näinud inglaste losse Conways, Harlechis ja Beaumarisis (mida tavaliselt ja ebaõigesti hüütakse Walesi lossideks), hakkasin rohkem kaasa tundma alistatutele, mitte vallutajatele, ja kui olin kusagilt lugenud, et Inglismaa kõmrikeelne nimi Lloegr tähendab tegelikult „kaotatud maa”, ja olin selle üle järele mõelnud, sain aru, kui suurt kaotustunnet see nimi väljendab. Üks õpetatud kolleeg ütles mulle hiljem, et mu kujutlusvõime on etümoloogiast mööda kapanud. Siiski, kui keegi võtab jutuks Inglismaa kui oma keskkonna, pean mina ikka imestama, et kõik see, mida me tänapäeval nimetame Inglismaaks, pole olnud kaugeltki mitte alati inglaste maa. Niisugusest imestusest on tõukunud palju ka sellest, mis on kirjas käesolevas raamatus „Kadunud riigid”. Näiteks Dover ja Avon on puhtalt kõmrikeelsed kohanimed.

      Kui ma teismelisena koolikoori tagumises reas laulda jorisesin, meeldis mulle eriti üks Charles Villiers Stanfordi laul. Mingil põhjusel puudutasid laulu „They told me Heraclitus” stoilised sõnad ja rauge meloodia mu hingekeeli. Nii läksin koju, võtsin välja Blakeney väikese klassikasõnaraamatu ja otsisin sealt Herakleitose nime ning sain teada, et tegu on 6. sajandil enne Kristust elanud Kreeka filosoofiga. Just Herakleitos oli see, kes ütles, et kõik voolab ja kunagi ei saa astuda samasse jõkke kaks korda. Tema ütles esimesena välja mõtte kõige kaduvusest ja temast räägib ka üks esimesi värsse minu kooliaegses laulikus: