Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

Чтение книги онлайн.

      „Näete,” osutas Holmes kajuti uksele, „me ei tulistanud teda põrmugi liiga vara.” Tõepoolest, just selle koha taga, kus me olime seisnud, oli uksepiidas püsti meile hästi tuttav surmatoov nool. See pidi olema meie vahelt läbi vihisenud just samal hetkel, kui me tulistasime. Holmes muigas ja kehitas kergelt õlgu, mina aga pean tunnistama, et mul lõid põlved nõrgaks mõtte juures, kui napilt kohutav surm sel ööl meist mööda oli läinud.

      Suur Agra aare

      Meie vang istus kajutis rauast kasti vastas, mille kättesaamiseks ta nii palju vaeva oli näinud ja mida nii kaua ihaldanud. Ta oli päikesest põlenud näo ja hulljulgete silmadega mees ning ta mahagonivärvi nägu oli üleni kaetud tihedate kortsude ja kurdudega, mis andsid tunnistust karmist elust lageda taeva all. Mehe tugevasti etteulatuv habetunud lõug näitas, et tegemist on inimesega, kes ennast oma eesmärgist naljalt kõrvale kallutada ei lase. Aastaid võis tal olla viiekümne ümber, sest ta tihedates mustades käharjuustes leidus juba rohkesti halle niite. Rahulikus olekus polnud ta nägu sugugi ebameeldiv, aga kui mees oli vihale aetud, andsid paksud kulmupuhmad ja esiletükkiv lõug, nagu hiljuti võis näha, talle õige kohutava ilme. Praegu istus ta, raudus käed süles, pea rinnal, ning vahtis teraste pilkuvate silmadega ainiti kasti, mis ta süütegude ajendiks oli olnud. Mulle tundus, et tema jäik kinnine nägu oli rohkem kurb kui vihane. Korraks, kui ta pilgu minule tõstis, paistis ta silmist isegi nagu huumorivälgatus.

      „Noh, Jonathan Small,” lausus Holmes sigarit süüdates, „kahju küll, et niimoodi läks.”

      „Kahju jah, sir,” vastas teine otsekoheselt. „Aga ma siiski ei usu, et ma selle loo pärast võllasse lähen. Võin käe piiblile panna ja vanduda, et mister Sholto vastu pole ma kätt tõstnud. Väike põrgukoer Tonga oli see, kes talle oma neetud noole pähe laskis. Mina selles süüdi pole, sir. Mul oli tast nii kahju, nagu oleks ta mu oma sugulane olnud. Nahutasin väikese kuradi selle eest köieotsaga läbi, aga mis tehtud, see tehtud, ja parata polnud enam midagi.”

      „Võtke sigarit,” pakkus Holmes, „ja rüübake lonksuke siit pudelist – olete ju üdini märg. Aga kuidas te lootsite, et niisugune väike ja nõrk mehike, nagu see must sõber teil oli, suudaks mister Sholtost jagu saada ja teda kinni hoida, kuni teie köit mööda üles ronite?”

      „Asi paistab teil nii täpselt teada olevat, nagu oleksite ise juures olnud, sir. Tõttöelda lootsin toa tühjana leida. Teadsin üsna hästi selle maja kombeid ja valisin aja, millal mister Sholto harilikult alla õhtust sööma läks. Ma ei hakka midagi varjama. Kõige paremaks kaitseks on mulle just puhas tõde. Noh, vana majori tapmise eest oleksin ennast kerge südamega lasknud oksa tõmmata. Tema oleksin ma niisama rahuliku meelega teise ilma saatnud, nagu ma praegu siin sigarit suitsetan. Aga kuradi ränk on lasta ennast sunnitööle saata noore Sholto pärast, kellega mul pole eluilmas kana kitkuda olnud.”

      „Olete Scotland Yardi detektiivi mister Athelney Jonesi valve all. Ta toob teid minu korterisse ja ma loodan, et jutustate seal kogu loo, nii nagu see oli. Peate kõik südamelt ära rääkima, sest siis saan teile ehk abiks olla. Arvatavasti suudan tõestada, et mürk toimis nii kiiresti, et Sholto oli surnud juba enne, kui teie tuppa jõudsite.”

      „Nii see oligi, sir. Ma pole veel elus nii hullusti kohkunud kui siis, kui ma läbi akna sisse ronisin ja tema mulle, pea viltu õlal, vastu irvitas. See vapustas mind, sir. Oleksin Tonga poolsurnuks peksnud, kui ta minema poleks lipsanud. Sellepärast ta oma nuia maha jättiski ja muist nooli kah, nagu ta kõneles. Eks need vist andsidki teile meie jäljed kätte, aga kuidas te jälgi ära ei kaotanud, seda minu mõistus ei võta. Ega ma teie vastu sellepärast viha ei kanna, ainult narr on ikka küll, et mina, kes ma olen poole miljoni täieõiguslik omanik, pidin poole oma elust Andamanidel muuli ehitama ja teise poole pean tõenäoliselt Dartmooris40 kraavi kaevama. Must päev oli see mu elus, kui ma esimest korda kaupmees Ahmetit nägin ja Agra aardega õiendama hakkasin, mis omanikule eladeski midagi muud pole toonud kui needust. Ahmetile tõi ta surma, major Sholtole süüd ja hirmu, mulle aga orjust kogu eluks.”

      Samal hetkel pistis Athelney Jones pea ja õlad meie tillukese kajuti ukse vahelt sisse.

      „Teil on siin päris kodune seltskond kohe,” tähendas ta. „Ma arvan, Holmes, et võtan õige ka ühe lonksu. Vaat nii – ja nüüd võime vist üksteisele õnne soovida. Kahju, et me seda teist elusalt kätte ei saanud, aga mis parata – meil polnud valikut. Kuulge Holmes, tunnistage’nd ise ka, et asi rippus üsna juuksekarva otsas. Ainult suure tegemisega saime nad kätte.”

      „Lõpp hea, kõik hea,” vastas Holmes. „Või ma siis teadsin, et „Aurora” nii kuratlikult kiire on!”

      „Smith ütleb, et ta paat on üks kiiremaid sõidukeid kogu jõel, ja et kui tal teine mees masinate juures abiks oleks olnud, poleks me „Aurorat” ilmaski kätte saanud. Ta vannub, et ei teadnud sellest Norwoodi asjast mitte kui midagi.”

      „Ega ei teadnud kah,” hüüdis meie vang vahele, „mitte poolt sõna. Olin kuulnud, et tal on hea kiire paat, ja siis võtsingi selle. Ma ei rääkinud talle midagi, aga maksin kõvasti ja lisaks pidi ta veel ühe ilusa asjakese saama, kui me Gravesendis seisvale „Esmeraldale” oleksime jõudnud – pidime sellega Brasiiliasse sõitma.”

      „Hüva, kui ta midagi halba teinud ei ole, siis hoolitseme, et ka temale halba ei juhtuks. Ehkki me jälitatavad üsna nobedasti kinni nabime, ei ole me sugugi nii nobedad neid süüdi mõistma.” Oli lõbus kuulda, kuidas suureline Jones juba kurjategijate kinnipüüdjana esinema hakkas. Sherlock Holmes muigas ühe suunurgaga – Jonesi jutt oli tedagi lõbustanud.

      „Kohe jõuame Vauxhalli silla juurde,” jätkas Jones, „ja laseme teid, doktor Watson, aardekastiga maale. Mul pole vist vaja seletada, kui raske vastutuse ma seda tehes endale võtan. Niisugune teguviis on täiesti korravastane, aga kokkulepe jääb kokkuleppeks. Kuna teil on nii väärtuslik kandam, on minu kohus teile siiski politseinik kaasa anda. Te muidugi sõidate voorimehega?”

      „Seda küll.”

      „Kahju, et pole võtit – saaksime kõigepealt nimekirja koostada. Teil tuleb kast seal lahti murda. Öelge, mees, kus võti on?”

      „Jõe põhjas,” vastas Small lühidalt.

      „Hm! Muukimise vaeva oleksite võinud meil küll ära hoida, teiega on niigi juba küllalt tüli olnud. Mul pole vist tarvis hoiatada, doktor, et te ettevaatlik oleksite. Pärast tooge kast Baker Streeti korterisse. Teeme seal enne jaoskonda minekut peatuse.”

      Nad lasksid mu Vauxhalli juures koos raske raudkastiga maale ning andsid mulle avala, sõbraliku moega politseiinspektori kaasa. Veerand tundi sõitu, ja me olime missis Forresteri maja juures. Teenija oli nii hilist külalist nähes õige üllatunud. Ta seletas, et missis Forrester on õhtuks välja läinud ja tuleb tõenäoliselt väga hilja. Miss Morstan pidi aga olema elutoas ja sinna ma siis läksingi, kast süles, jätnud vastutuleliku politseiniku tõlda ootama.

      Neiu istus lahtise akna all, seljas õhuline valge kleit, mida elustas helepunane lehvike kaelusel ja vöökohal. Ta istus korvtoolis seljatoele nõjatudes ning läbi lambivarju langes talle pehme valgus, mis mängles ta armsal tõsisel näol ja andis ka lopsakatele juuksekiharatele tuhmi metalse läike. Üks käsi rippus lõdvalt üle käetoe alla ja kogu poos kõneles sügavast nukrusest. Minu samme kuuldes hüppas tütarlaps aga kohe jalule ja ta kahvatud põsed värvusid üllatusest ja rõõmust punaseks.

      „Kuulsin, kui tõld ette sõitis,” seletas ta. „Mõtlesin, et missis Forrester tuleb ootamatult vara tagasi, aga ma poleks uneski võinud arvata, et see teie olete. Mis uudiseid te toote?”

СКАЧАТЬ