Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kivivasaraga puruks või lasevad nende pihta mürgitatud nooli. Tapatalgud lõpevad harilikult inimliha söömisega.” Vaat missugune kena ja armastusväärne rahvas, Watson! Kui see sell oleks saanud oma heaksarvamise järgi talitada, oleks lugu veelgi võikama ilme võtnud. Olen kindel, et isegi praeguse asjade seisu juures annaks Jonathan Small palju selle eest, et ta teda abiks poleks võtnud.”

      „Aga kuidas ta selle haruldase kaaslase üldse sai?”

      „Seda ma küll ei tea ütelda. Kuna me aga kindlaks tegime, et Small tuli Andamani saartelt, siis polegi nii suur ime, et ta selle metslase kaasa tõi. Kindlasti saame aja jooksul kõik teada. Kuulge, Watson, te olete omadega ju päris läbi. Heitke siia diivanile ja vaatame, kas saan teile une silma.”

      Holmes võttis nurgast viiuli, ja kui ma pikali viskasin, hakkas ta mängima õrna unistavat meloodiat – kindlasti ta enda loodut, sest improviseerimiseks oli tal tõesti annet. Mäletan, et nägin veel ähmaselt ta kõhnu käsi, tõsist nägu ja poogna liikumist. Siis kandsid mind helimere pehmed lained hellalt unelmatemaale, kus mulle vaatas otsa Mary Morstani armas nägu.

      Ahel katkeb

      Ärkasin alles õhtupoolikul ning tundsin end täiesti värske ja väljapuhanuna. Holmes konutas ikka veel laua ääres, nagu ta minust oli jäänud, ainult et viiuli oli ta kõrvale pannud ja istus nüüd ninapidi raamatus. Kui ma ennast liigutasin, vaatas ta minu poole, nägu endal üpris pilves ja murelik.

      „On teil aga sügav uni,” lausus ta. „Kartsin, et ajame teid oma jutuga üles.”

      „Ei, ma ei kuulnud midagi,” vastasin. „Toodi teile uudiseid?”

      „Kahjuks mitte. See on tõesti imelik ja teeb mulle tuska. Lootsin selle aja peale juba midagi kindlat teada saada. Äsja käis Wiggins ette kandmas – ütles, et paadist pole jälgegi. Igatahes äärmiselt ebameeldiv takistus, sest iga minut on kallis.”

      „Saan ehk mina millegagi aidata? Olen nüüd täiesti värske ja võin väga hästi järgmise öö üleval olla.”

      „Ei, meie ei saa siin midagi teha. Peame ainult ootama. Kui me kodunt välja läheme, võib meie äraolekul teade tulla ja siis on hiljaksjäämine kindel. Teie võite teha, mis teile meeldib, mina aga pean valvesse jääma.”

      „Siis ma lähen käin Camberwellis missis Cecil Forresteri pool ära. Eile ta palus mind tulla.”

      „Missis Forrester?” kordas Holmes, silmis naeruvine.

      „Nojah, miss Morstan muidugi ka. Nad tahtsid väga kuulda, mis on vahepeal juhtunud.”

      „Mina teie asemel neile liiga palju ei räägiks,” õpetas Holmes. „Naisi ei või kunagi täielikult usaldada, isegi mitte kõige paremaid.”

      Ma ei hakanud aega raiskama, et sellele jõledale mõtteavaldusele vastu vaielda.

      „Olen tunni-paari pärast tagasi,” ütlesin.

      „Väga hea. Õnn kaasa! Aga kuulge, kui te üle jõe lähete, võiksite ühtlasi ka Toby ära viia, sest vaevalt meil teda nüüd enam tarvis läheb.”

      Võtsingi krantsi kaasa ja andsin ta koos poole sovriniga Pinchin Lane’i topisetegijale üle. Camberwellis leidsin miss Morstani öistest seiklustest pisut kurnatuna, aga otse janunemas uudiste järele. Ka missis Forrester põles uudishimust. Rääkisin neile, mida me olime teinud, jättes kõige hirmsamad üksikasjad siiski vahele. Nii kõnelesin ma küll mister Sholto surmast, mitte aga sellest, kuidas nimelt mõrv oli sooritatud. Kõigist kärbetest hoolimata oli mu jutustus nende jaoks ikka veel küllalt kole ja hämmastav.

      „See on ju päris romaan kohe!” hüüdis missis Forrester. „Tütarlaps, kellele tehakse ülekohut, poolemiljonine aare, mustanahaline inimsööja ja puujalaga jõhkard. Kaks viimast asendavad traditsioonilist lohet või õelat krahvi.”

      „Veel on selles loos kaks rändrüütlit, kes tütarlapsele appi tulevad.” Lisas miss Morstan ja heitis mulle särava pilgu.

      „Ma ei mõista, Mary, kuidas te saate nii rahulik olla! Teie õnn sõltub ju sellest, kuidas see jälitamine lõpeb. Kujutlege vaid, mida tähendab olla nii rikas: kogu maailm on teie jalge ees maas!”

      Mul hüppas süda rõõmust, kui nägin, et neiu ei ilmutanud sellise väljavaate puhul mingit vaimustust. Otse vastupidi, ta heitis pea uhkelt selga, nagu ei läheks asi talle üldse korda.

      „Mis mind huvitab, on mister Thaddeus Sholto saatus,” lausus miss Morstan, „muul ei ole tähtsust. Tema toimis minu suhtes igati sõbralikult ja ausalt. Meie kohus on ta sellest hirmsast ja alusetust süüdistusest vabastada.”

      Camberwellist lahkusin alles hilisel õhtutunnil ning selleks ajaks, kui ma koju jõudsin, oli päris pime. Mu korterikaaslase raamat ja piip lebasid laual, ise oli ta aga kadunud. Vaatasin otsivalt ringi, kuid mingit sedelikest ma ei märganud.

      „Mister Sherlock Holmes on vist välja läinud?” pärisin perenaiselt, kes tuli eesriideid ette tõmbama.

      „Ei, sir. Ta läks oma tuppa. Kas teate, sir,” alandas ta oma hääle mõjuvaks sosinaks, „olen ta tervise pärast mures.”

      „Mispärast, missis Hudson?”

      „Noh, ta on nii imelik, sir. Pärast seda kui te ära läksite, ta muudkui kõndis ja kõndis, ikka edasi ja tagasi, edasi ja tagasi, nii et ta sammud mulle juba närvidele käima hakkasid. Siis oli kuulda, kuidas ta endamisi kõneles ja pomises, ja iga kord, kui kell helises, tuli ta trepiotsa ja päris: „Kes see oli, missis Hudson?” Nüüd läks ta oma tuppa ja virutas ukse kinni, aga minu juurde on kuulda, kuidas ta seal endist viisi marsib. Loodan väga, sir, et ta haigeks ei jää. Võtsin endale julguse ja soovitasin tal mõnd rahustavat rohtu sisse võtta, aga ta vahtis mulle selle peale niisuguse näoga otsa, et katsusin ainult, kuidas tulema sain.”

      „Ma ei usu, et oleks põhjust muret tunda, missis Hudson,” seletasin mina. „Olen teda varemgi sellisena näinud. Ta lihtsalt juurdleb millegi üle ja see teeb ta rahutuks.”

      Püüdsin meie väärikale perenaisele asja seletada hästi kergel toonil, aga mul endalgi läks süda raskeks, kui ma kogu pika öö aeg-ajalt Holmesi samme kuulsin. Teadsin hästi, kuidas ta elav vaim pealesunnitud tegevusetuse vastu mässas.

      Hommikueinele tuli ta väga roidununa, silmade all tumedad varjud ja põskedel palavikuline puna.

      „Teete endale liiga, vanapoiss,” ütlesin talle. „Kuulsin, kuidas te öö läbi ringi kõndisite.”

      „Ei saanud jah magada,” vastas Holmes. „See põrgulik probleem tapab mu ära. Hirmus rumal on niisuguse pisiasja taha toppama jääda, kui kõigest muust on üle saadud. Tean kurjategijate välimust, tean, missugune on paat – ühesõnaga, tean kõike, ja ometi ei saa nende kohta ühtegi teadet. Rakendasin veel teisigi jõudusid tööle ja olen kasutanud kõiki minu käsutuses olevaid vahendeid. Kogu jõe ulatuses on mõlemad kaldad läbi otsitud, aga uudiseid ei mingeid, ka pole missis Smith oma abikaasast kuulnud. Hakkan juba arvama, et nad lasksid paadi põhja. Aga sellele oletusele on vastuväiteid.”

      „Võib-olla juhatas missis Smith meid valedele jälgedele.”

      „Ei, selle võimaluse võime rahuga kõrvale jätta. Pärisin järele – niisugune paat on tõesti olemas.”

      „Ehk sõitis ta hoopis ülesjõge?”

      „Kaalusin СКАЧАТЬ