Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ see ongi siis see aare?” tähendas ta üpris ükskõikselt.

      „Jah, see ongi suur Agra aare. Pool sellest kuulub teile, pool Thaddeus Sholtole. Kumbki teist saab oma paarsada tuhat. Mõelge ainult, mida see tähendab: kümme tuhat naela sissetulekut aastas! Inglismaal on vähe noori daame, kes teist rikkamad oleksid. Kas pole suurepärane!”

      Kardan, et pakkusin oma vaimustusega üle ja et neiu märkas, kui õõnsalt mu õnnitlused kõlasid. Igatahes kergitas ta kulmu ja heitis mulle uuriva pilgu.

      „Kui ma selle varanduse sain,” sõnas ta, „siis ainult tänu teile.”

      „Ei, sugugi mitte,” vastasin, „mitte tänu mulle, vaid mu sõbrale Sherlock Holmesile. Mina poleks eluilmas suutnud lahendada mõistatust, mis isegi tema geniaalsuse proovile pani. Ja tõtt-öelda oleksime ikkagi veel aardest äärepealt ilma jäänud.”

      „Palun võtke istet ja rääkige mulle kõigest, doktor Watson,” palus neiu.

      Jutustasin lühidalt, mis oli juhtunud pärast seda, kui ma teda viimati nägin: Holmesi uuest otsimismeetodist, „Aurora” leidmisest, Athelney Jonesi ilmumisest, meie õhtusest retkest ja metsikust jahist mööda Thamesi. Miss Morstan kuulas meie seiklusi säravi silmi, huuled paokil. Kui rääkisin noolest, mis meist nii napilt mööda oli vihisenud, läks neiu näost valgeks ja mul hakkas hirm, et ta minestab.

      „Pole midagi,” ütles ta, kui ma talle kiiruga veidi vett valasin. „Juba läks üle. Nii vapustav oli kuulda, missugusesse hirmsasse ohtu ma oma sõbrad olin saatnud.”

      „Nüüd on kõik möödas,” vastasin talle. „Ja see polnudki nii hirmus. Ma ei hakka teile enam ebameeldivaid üksikasju rääkima. Kõneleme parem millestki lõbusamast. Näiteks sellest aardest. Mis võiks veel meeldivam kõneaine olla! Sain loa tuua aare teie juurde: arvasin, et teil oleks huvitav seda esimesena näha.”

      „See pakub mulle tõesti väga suurt huvi,” lausus neiu, kuid ta hääl ei kõlanud sugugi innukalt. Kahtlemata arvas ta, et tema poolt oleks ebaviisakas ilmutada ükskõiksust aarde vastu, mille kättesaamine nii palju vaeva oli nõudnud.

      „Missugune uhke kirst!” tähendas ta kasti kohale kummardudes. „Arvatavasti india töö, eks ole?”

      „Jah, see on Benarese sepis.”

      „Ja kui raske!” hüüatas ta kasti tõsta püüdes. „Juba kast ise on midagi väärt. Kus võti on?”

      „Small viskas võtme Thamesi,” vastasin. „Pean missis Forresteri roobi appi võtma.”

      Kasti esiküljel oli tugev lai kramp, millele oli antud istuva Buddha kuju. Pistsin roobi otsa nagu kangi krambi alla ning painutasin seda väljapoole. Kramp kargas valju naksatusega lahti. Värisevate sõrmedega tõstsin kaane üles. Jäime mõlemad pärani silmi vahtima: kast oli tühi!

      Polnud mingi ime, et ta nii raske oli. Raudne kest oli igast küljest kaks kolmandikku tolli paks. See oli massiivne, hoolikalt tehtud, läbini rauast kirst, ilmselt mõeldud väga hinnaliste asjade hoidmiseks, ent selles polnud väärismetalli- ega kalliskivikübetki. Kast oli täiesti tühi.

      „Aare on kadunud,” lausus miss Morstan rahulikult.

      Kuulsin ta sõnu, mõistsin nende tähendust, ja kivi langes mu südamelt. Ma polnudki aru saanud, kui väga Agra aare mu hinge rõhus, enne kui see raskus mult nüüd lõplikult võeti. Kahtlemata oli see minust isekas, reeturlik ja inetu, aga ma ei tundnud tõesti muud kui kergendust, et kullast tõke oli meie vahelt kadunud.

      „Jumal tänatud!” ohkasin südamepõhjast.

      Neiu vaatas mulle kiiresti otsa, naerul silmades küsiv pilk.

      „Miks te niiviisi ütlete?” küsis ta.

      „Sellepärast et nüüd tohin jälle teist unistada,” seletasin ta kätt oma pihku võttes. „Sellepärast et armastan teid, Mary, nii väga, nagu üldse üks mees võib üht naist armastada. Sellepärast et see aare, see rikkus sulges mu suu. Nüüd, kus seda enam pole, võin teile öelda, kui väga ma teid armastan. Sellepärast ma ütlesingi „jumal tänatud”.”

      „Siis ütlen ka mina: jumal tänatud,” sosistas Mary, kui ma teda embasin.

      Kes ka iganes aarde oli kaotanud, mina igatahes teadsin, et olin enda oma sellel õhtul leidnud.

      Jonathan Smalli kummaline jutustus

      Tõllas istuv politseiinspektor pidi olema väga kannatlik mees, sest kulus üsna hulk aega, enne kui ma tema juurde tagasi tulin. Kui ma talle tühja kasti näitasin, läks ta nägu pilve.

      „Nii et vaevatasule tuleb vilistada,” lausus ta nukralt. „Kui aaret ei ole, pole tasu kah. Oleksime tänase õhtu eest Sam Browniga kumbki kümnelise saanud, kui aare alles oleks olnud.”

      „Mister Thaddeus Sholto on rikas mees,” lohutasin teda, „küll tema hoolitseb, et te vaevatasu kätte saate, ükskõik siis, kas aaret on või ei ole.”

      Kuid politseinik raputas ikkagi tusaselt pead.

      „Räbal lugu,” kordas ta, „ja kindlasti arvab mister Athelney Jones samuti.”

      Ta ennustus läks päris täppi, sest detektiiv tegi üsna jahmunud näo, kui me Baker Streetile jõudsime ja ta tühja kasti nägi. Nad olid just alles pärale jõudnud – Holmes, vahialune ja Athelney Jones –, sest nad olid oma esialgset plaani muutnud, teel ühte politseijaoskonda sisse astunud ning juhtunust ette kandnud. Mu korterikaaslane lamaskles tugitoolis, tavaline osavõtmatu ilme näol, Small istus tuimalt tema vastas, puujalg risti üle terve. Kui ma tühja kastiga lagedale tulin, nõjatus vahialune tahapoole ja pahvatas valju häälega naerma.

      „See on teie töö, Small,” kähvas Athelney Jones vihaselt.

      „Just nii – peitsin aarde sihukesse paika, kust te seda enam iial kätte ei saa!” hüüdis ta võidurõõmsalt. „Aare on minu jagu, ja kui ma teda endale ei saa, siis kannan igatahes kuradi hästi hoolt, et keegi teine kah ei saaks! Mitte ühelgi inimesel pole sellele õigust peale minu ja kolme mehe, kes Andamani sunnitöövangla barakkides vaevlevad. Tean nüüd, et ma aaret ilmaski kasutada ei saa, ja tean, et ka nemad ei saa. Olen kogu aeg tegutsenud samavõrra nende kui ka mu enda huvides. Nelja märk on meid kõiki alati saatnud. Kindel see, et nad oleksid kõigega nõus olnud, mis ma tegin, ja et nemadki oleksid aarde ennem Thamesi visanud kui Sholto või Morstani suguseltsi kätte lasknud minna. Mitte selleks ei löönud me Ahmetit maha, et nemad rikkaks saaksid. Otsige nüüd aaret sealt, kus on võti ja väike Tonga! Kui nägin, et teie paat meile järele jõuab, panin saagi kindlasse kohta. Selle sõidu pealt ei teeni te ühtegi ruupiat.”

      „Ärge püüdke meid petta, Small,” lausus Athelney Jones karmilt. „Kui te oleksite tahtnud aarde Thamesi visata, oleks teil lihtsam olnud visata ta kõige kastiga tükkis.”

      „Lihtsam mul visata ja lihtsam teil üles leida,” vastas Small nägu kõverdades. „Inimene, kes oli nii osav, et ta mu kätte sai, peab olema küllalt osav ka selleks, et raudkast jõepõhjast välja õngitseda. Nüüd, kus aare on umbes viie miili pikkuselt laiali puistatud, peaks see ivake keerulisem olema. Endal mul tilkus süda verd, kui seda tegin. Pidin päris peast segi minema, kui te järjest lähemale tulite. Äh, tühja kah, mis sellepärast ikka enam kurvastada. Mul on elus ennegi hästi läinud ja siis jälle viltu vedanud ja pikapeale olen aru saanud, et kui asi untsus, pole mõtet teda taga nutta.”

СКАЧАТЬ