Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

Чтение книги онлайн.

      „Soovitan teil selle kaasa võtta. Parem olla kõigeks ette valmistatud. Paistab, et voorimees ongi juba ukse ees. Tellisin ta siia poole seitsmeks.”

      Kell oli pisut seitse läbi, kui me Westminsteri maabumissillale jõudsime ning politseipaadi seal eest leidsime. Holmes takseeris paati arvustava pilguga.

      „Ega paadil mingit märki küljes ole, mis näitab, et ta politseile kuulub?”

      „On küll. Too roheline latern küljel.”

      „Siis võtke see ära.”

      Seda tehti kohe, me astusime pardale ja otsad päästeti lahti. Jones, Holmes ja mina istusime paadi pärasse. Üks mees oli tüüri juures, kaks hoolitsesid masinate eest ja kaks tursket politseinikku seisid paadi ninas.

      „Kuhu me sõidame?” küsis Jones.

      „Towerini. Öelge, et nad siis, kui teisel kaldal paistab Jacobsoni töökoda, paadi kinni peaksid.”

      Meie paat oli ilmselt väga kiire. Sööstsime pikast laadungiga pargaste rivist mööda, nagu oleksid need paigal seisnud. Holmes naeratas rahulolevalt, kui me jõeaurikule järele jõudsime ja selle selja taha jätsime.

      „Suudame vist kõik alused siin jõel kinni püüda,” lausus ta.

      „Seda vaevalt. Aga ega meist kiiremaid palju küll ei ole.”

      „Peame „Aurora” kätte saama, ja teda peetakse väga väledaks paadiks. Seni aga jutustaksin teile, kuidas asjade seis on. Mäletate, Watson, kuidas mulle meelehärmi tegi, et selline tühine takistus ähvardas meil kogu ettevõtte nurja ajada?”

      „Mäletan.”

      „Hüva, hakkasin siis selle keemiakatsega mässama ja lasksin peal täielikult puhata. Üks meie suuri riigimehi on öelnud, et parimaks puhkuseks on tegelemine teist laadi tööga. Õigus! Kui mul lõpuks õnnestus süsivesinik lagundada, pöördusin Sholtode probleemi juurde tagasi ja mõtlesin kogu asja uuesti läbi. Mu poisid olid käinud tagajärjetult nii alla- kui ülesjõge. Paati ei olnud ühegi valgma ega maabumissilla juures, ka polnud seda tagasi toodud. Ent vaevalt võidi paat jälgede segamiseks uputada, kuigi see oletus jäi muidugi alati varuks – juhuks, kui miski muu tulemusi ei anna. Tean, et see Small on mõningal määral nurjatu ja kaval, aga nii peeni riukaid ta minu meelest küll võimeline välja mõtlema ei ole. Selleks läheb tavaliselt suuremat haridust vaja. Siis arutlesin ma edasi, et kuna Small kindlasti juba mõnda aega Londonis oli viibinud – meil oli ju tõendeid selle kohta, et ta Pondicherry Lodge’il silma peal hoidis –, ei saanud ta paugupealt minema purjetada, vaid tal läks veidi aega, kas või üks päevgi, et oma asju korraldada. Igatahes oli see väga tõenäoline.”

      „Nõrgavõitu oletus minu meelest,” väitsin mina. „Tõenäolisem on, et ta korraldas oma asjad veel enne, kui ta aarde järele läks.”

      „Ei, vaevalt küll. See tema peiduurgas on talle liiga vajalik, et sellest enne loobuda, kui on kindel, et ta ilma selleta toime tuleb. Aga siis turgatas mulle äkki pähe üks teine mõte. Jonathan Small pidi ju taipama, et kuidas iganes ta oma kaaslast ka poleks riietanud, võis tolle ebaharilik välimus ikkagi anda ainet juttudeks ning seda oleks võidud ühendusse viia Norwoodi tragöödiaga. Niipalju tal taipu jätkus. Oma peakorterist olid nad teele asunud pimeduse katte all ja ka tagasi tahtis Small jõuda enne suurt valget. Missis Smithi jutu järgi oli kell kolm läbi, kui nad paadi võtsid. Umbes tunni aja pärast pidi olema juba päris valge ja inimesed jalul. Sellepärast tulin otsusele, et väga kaugele nad ei läinud. Nad maksid Smithile hästi, et too keele hammaste taga hoiaks, kindlustasid endale põgenemiseks tema paadi ning ruttasid aardekastiga oma elupaika. Paar päeva hiljem, kui selgub, mida ajalehed asjast arvavad ja kas neid ei kahtlustata, tahtsid nad pimeduse varjus pääseda mõnele laevale Gravesendis või Downsis, kus neil kahtlemata juba kõik oli korraldatud sõiduks Ameerikasse või asumaadesse.

      „Aga paat? Oma korterisse nad seda ju kaasa võtta ei saanud.”

      „Väga õige. Hoolimata sellest, et „Aurorat” kuskil näha polnud, oletasin, et paat ei tohiks kaugel olla. Asetasin end Smalli olukorda ja otsisin väljapääsu, nagu tema võimetega mees seda oleks teinud. Arvatavasti oleks ta taibanud, et paadi tagasisaatmine või mõne sadamasilla ääres hoidmine oleks juhul, kui neid taga oleks aetud, politseile jäljed kohe kätte näidanud. Kuidas sai ta siis paati varjata ja ometi vajaduse puhuks käepärast hoida? Pidasin aru, mida mina teeksin, kui ma tema nahas oleksin. Suutsin välja mõelda ainult ühe võimaluse. Oleksin andnud paadi mõne paadimeistri või – remontija kätte, et ta sellel mõne tühise vea parandaks. Nii oleks paat viidud tolle kuuri või töökotta ja oleks seega olnud hästi varjatud, samal ajal aga vajaduse korral paari tunniga sõidukorras.”

      „Õige lihtne seletus.”

      „Ja just selliseid väga lihtsaid asju kiputakse pahatihti kahe silma vahele jätma. Noh, otsustasin tegutseda selle plaani järgi. Asusin kohe oma süütus meremeherõivastuses teele ja käisin kõigis paadiremonditöökodades. Viieteistkümnest tulin tühjalt tulema, aga kuueteistkümnendas – Jacobsoni omas – sain teada, et kahe päeva eest oli keegi puujalaga mees neile „Aurora” üle andnud ja palunud midagi tüüri juures parandada. „Aga tüüril pole tal mitte miskit viga,” ütles mulle meister. „Näete, seal ta seisab – see kahe punase vöödiga.” Ja samal hetkel astus sisse ei keegi muu kui kadunud paadiomanik Mordecai Smith ise! Ta oli üsna tublisti purjus. Mina poleks teda loomulikult tundnudki, aga ta pasundas üle terve töökoja nii enda kui oma sõiduki nime. „Mul on paati tarvis täna õhtul kell kaheksa,” kuulutas ta. „Pidage silmas – täpselt kell kaheksa: mul on sõitjateks kaks härrat, keda ei tohi lasta oodata.” Nähtavasti olid nad Smithile hästi maksnud, sest ta oli väga helde – loopis meestele šillingeid mõlema peoga. Kõndisin tal natuke maad järel, siis aga kadus ta ühte õllepoodi. Mina läksin tagasi töökotta, ja leidnud teel juhuslikult ühe oma poisi, panin ta paati valvama. Ta seisab jõe kaldal ja lehvitab taskurätti, kui „Aurora” teele asub. Meie ootame oma paadiga sellal juba eemal keset jõge ja oleks imelugu, kui me mehi ja aaret kõigega tükkis kätte ei saaks.”

      „Plaanitsetud on see teil igatahes peenelt, olgu siis mehed õiged või mitte,” arvas Jones. „Aga kui mina seda asja oleksin ajanud, oleksin salga politseinikke Jacobsoni töökotta viinud ja kurjategijad kohe kinni nabinud, niipea kui nad oleksid tulnud.”

      „Siis oleksite neid küll kaua pidanud ootama, sest see Small paistab üsna nutikas sell olevat. Ta oleks enne kellegi maad kuulama saatnud, ja kui miski talle kahtlasena oleks tundunud, oleks ta terve nädala oma urkas kükitanud.”

      „Aga te oleksite võinud Mordecai Smithi kinni võtta ja niimoodi nende peiduurka teada saada,” tähendasin mina.

      „Sel juhul oleksin asjatult aega raisanud. Olen valmis sada ühe vastu kihla vedama, et Smith ei tea, kus nad elavad. Niikaua kui jätkub viina ja talle hästi makstakse, ei lähe muu talle korda. Nemad saadavad talle lihtsalt korraldusi, mida tal täita tuleb. Ei, kaalusin mõttes kõik võimalused läbi, ja see on kõige parem.”

      Niimoodi vesteldes olime paljude Thamesi kohal kaarduvate sildade alt läbi sööstnud. Kui libisesime mööda Cityst, kuldasid viimased päikesekiired St. Pauli risti. Enne kui me Towerini jõudsime, valitses juba hämarus.

      „See seal ongi Jacobsoni paadiparandustöökoda,” osutas Holmes mastide ja taglaste metsale Surrey-poolsel kaldal. „Tiirutage siin nende pargaste varjus tasahilju edasi-tagasi.” Ta võttis taskust ööpikksilma, silmitses veidi aega kallast ning sõnas siis: „Valvur on oma postil, taskurätti pole aga näha.”

СКАЧАТЬ