Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

Чтение книги онлайн.

      „Olen kõigest südamest teiega,” vastasin.

      „Siis on asi korras,” ütles sikh ja andis mulle mu püssi tagasi. „Näed, me usaldame sind, sest sina ei murra oma vannet, nagu ei tee seda ka sikhid. Nüüd tuleb meil ainult oodata, millal mu kasuvend ja kaupmees siia jõuavad.”

      „Kas su vend siis teab, mida te kavatsete?” küsisin.

      „See on tema plaan. Tema selle välja mõtleski. Lähme nüüd värava juurde ja valvame koos Mahomet Singhiga.”

      Vihma sadas ikka ühtesoodu, sest parajasti oli vihmase aastaaja algus. Rasked pruunid pilved ujusid üle taevalaotuse ja silm seletas ainult kiviviske kaugusele. Otse meie värava ees asus sügav vallikraav, kuid tükati oli see päris kuiv ja sealt sai kerge vaevaga läbi. Mul oli õige veider tunne seista seal nende kahe metsiku pand-þaablasega ning oodata meest, kes tuli kindlasse surma.

      Äkki hakkas mulle silma tormilaterna vilkumine teisel pool vallikraavi. See kadus künkliku muldvalli taha, tuli siis jälle nähtavale ja liikus pikkamööda lähemale.

      „Tulevad!” hüüatasin.

      „Sahib, hõika neile nagu tavaliselt,” sosistas Abdullah. „Ära teda millegagi kohuta. Saada meid koos temaga sisse ja meie teeme mis vaja. Sina seisad seni vahipostil. Hoia latern valmis, et me võiksime näha, kas see on ikka õige mees.”

      Tuli lähenes vilkudes, kord peatudes, kord jälle edasi liikudes, kuni silmasin vallikraavi teisel kaldal kaht tumedat kogu. Lasksin neil kaldast alla tulla, läbi muda sumbata ning poole maad kraavipervest üles ronida, enne kui neid hüüdsin.

      „Hei, kes seal käib?” hüüdsin ma poole häälega.

      „Sõbrad,” tuli vastus. Võtsin oma laternal katte ära ja lasksin valguse nende peale langeda. Eespool seisis tohutu suur, peaaegu vööni ulatuva musta habemega sikh. Nii pikka meest olin siiani ainult rändtsirkuses näinud. Teine oli väike, ümmargune, suure kollase turbaniga mehike, rätikusse köidetud komps kaenlas. Ta paistis hirmust lausa vappuvat, sest ta käed tõmblesid, nagu oleks tal malaaria; pea käis kogu aeg paremale ja vasemale ning kaks pisikest silma pilkusid nagu urust väljapugenud hiirel. Mul hakkas kõhe mõtte juures, et ta tuleb maha koksata, aga siis mõtlesin aardele ja süda muutus mul kõvaks kui kivi. Kui ta mu valget nägu nägi, hüüatas ta heast meelest ja tuli jooksujalu minu poole.