Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Holmes. „Kümme ühe vastu lähevad nad pärivoolu, aga me ei või selles kindlad olla. Siit paistab hästi töökoja sissekäik, meid aga märkavad nad vaevalt. Öö tuleb selge ja valgust on küllalt. Peame jääma siia, kus oleme. Vaadake, kui palju rahvast seal teisel pool laternavalguses voorib.”

      „Need tulevad töökojast.”

      „Räpasevõitu poisid, aga küllap hõõgub igaühel sügaval südames oma jumalik sädemeke. Neid vaadates seda ei ütleks. A priori ei peaks seda võimalikukski. Mõistatuslik olend see inimene!”

      „Mõni nimetab teda loomaks, kelle sisse on peidetud hing,” tähendasin mina.

      „Seda küsimust käsitleb hästi Winwood Reade,” jätkas Holmes. „Ta märgib, et kuigi üksikisik on lahendamatu mõistatus, saab temast üldsummana võetult matemaatiline tõsiasi. Näiteks ei või te kunagi ette teada, mida mõni üksikisik teatud juhul teeks, võite aga täpselt öelda, mida keskmine inimene ette võtaks. Üksikolendid erinevad, keskmine jääb samaks. Nii arvab statistika. Aga ega see seal äkki juba taskurätt ei ole? Kindlasti lehvib teisel kaldal midagi valget.”

      „Jah, see on teie valvur!” hüüdsin. „Näen teda selgesti.”

      „Ja seal on „Aurora”,” hüüatas mister Holmes, „kihutab kui elus kurat! Masinist, täiskäik edasi! Laske sellele kollase tulega paadile järele. Jumala eest, ma ei anna endale iialgi andeks, kui ta meil nina alt minema putkab!”

      „Aurora” oli töökoja sissekäigust paari väikese laeva varjus märkamatult jõkke lipsanud, ja enne kui me teda silmasime, arendas juba täit kiirust. Praegu ta otse lendas kalda lähedal jõge mööda allapoole. Jones jälgis „Aurorat” süngelt ja vangutas pead.

      „Pagana kiire teine,” lausus ta. „Kahtlen väga, kas me ta kinni püüame.”

      „Peame ta kinni püüdma!” surus Holmes läbi hammaste. „Andke valu, kütjad! Tehke, mis vähegi teha annab! Me peame nad kätte saama, kui meil ka paat all põlema läheks!”

      Olime neil juba üsna kannul. Ahjud lõõmasid, võimsad masinad vuhisesid ja mütsusid nagu suur metallist süda. Paadi terav tääv lõikas vaikset jõevett ning saatis meist paremale ja vasakule rulluva laine. Masina iga tukse pani paadi hüppama ja võbisema nagu elusolendi. Suur kollane latern paadi ninas heitis meie teele pika loitleva valgusjoa. Otse ees oli näha tume laik, mis oligi „Aurora”, ja valge vahupööris tema taga näitas, kui kiiresti paat kihutas. Tuiskasime mööda pargastest, aurikutest, kaubalaevadest, nende vahele ja jälle välja, mõne laeva taha ja teise ümbert ringi. Pimeduses hõigati meile midagi teistelt alustelt, „Aurora” tormas aga ikka edasi ja tema kannul kihutasime edasi meiegi.

      „Andke valu, mehed, andke valu!” hüüdis Holmes, kummardudes masinaruumi, kotkaninaga agar nägu alt tulevast põrgulõõmast punane. „Katsuge viimane välja pigistada!”

      „Minu meelest vähendame vist vahemaad,” tähendas Jones, pilk „Auroral”.

      „Täiesti kindel,” vastasin mina. „Mõne minuti pärast on ta meil käes.”

      Ent samal silmapilgul mängis saatus meile vingerpussi: „Aurora” ja meie vahele ukerdas puksiirlaev, kolm pargast köiega järel. Ainult tänu järsule pöördele suutsime ära hoida kokkupõrke, ja enne kui me laeva ümbert ringi jõudsime sõita, oli „Aurora” kõvasti kahesaja jardi võrra edumaad suurendanud. Ta oli küll ikka veel hästi nähtav, sest hämusest ja petlikust videvikust oli saamas selge tähine öö. Meie katlad olid nii kuumaks aetud kui vähegi võimalik ning habras pähklikooreke värises ja nagises metsiku jõu käes, mis meid edasi kandis. Olime lennanud läbi Pooli, mööda Lääne-India dokkidest, piki Deptford Reachi alla, ümber Koerasaare ja jälle otse edasi. Ähmane laik meie ees võttis nüüd üsna selgelt elegantse „Aurora” kuju. Jones suunas meie helgiheitja valguse temale, nii et võisime eraldada inimkogusid tekil. Üks mees istus paadipäras, kummargil mingi musta eseme üle, mida ta põlvede vahel hoidis. Tema kõrval lösutas tume kogu, mis nägi välja nagu njuufaundlandi koer. Poiss hoidis tüüripinni, punases ahjukumas aga nägin vana Smithi vööni paljana elu eest süsi kühveldamas. Algul nad vist ei olnud kindlad, kas me ikka tõesti neid taga ajame, aga nüüd, kus me neile kõik pöörded ja käänakud järele tegime, ei võinud selles enam kahtlust olla. Greenwichi lähedal olime neist umbes kaks ja pool sada jardi taga, Blackwalli juures mitte rohkem kui kakssada. Olin oma vaheldusrikka elu jooksul üsna paljudes maades nii mõndagi looma taga ajanud, kuid kunagi polnud küttimine mind säärase erutusvärinaga täitnud nagu see pöörane inimjaht Thamesil. Lähenesime neile pidevalt, jard-jardilt. Öövaikuses oli kuulda nende masinate ähkimist ja lõginat. Ahtris istuv mees küürutas ikka tekil ja ta käed liikusid, nagu oleks ta millegagi ametis; iga natukese aja tagant tõstis ta pead ning mõõtis silmadega vahemaad meie paatide vahel. Jõudsime ikka lähemale ja lähemale. Jones hüüdis neile, et nad kinni peaksid. Me ei olnud nendest mitte rohkem kui nelja paadipikkuse võrra taga, kusjuures mõlemad paadid lendasid kohutava kiirusega. Jõgi voolas siin otse, ühel kalda oli Barkingi tasandik, teisel nukker Plumsteadi soo. Meie hõikamise peale hüppas ahtris istuv mees püsti ja raputas meie suunas rusikaid, kogu aeg kõrge ragiseva häälega vandudes. Ta oli keskmist kasvu tugev mees, ja kui ta seal harkisjalu tasakaalu hoidis, nägin, et parem jalg oli tal reiest alates puust. Tema tigeda kriiskava sajatamise peale hakkas tekil lömitav kogu liikuma. See ajas end sirgu ja osutus väikeseks tõmmunahaliseks inimeseks – kõige väiksemaks, keda ma eales olen näinud –, suure inetu peaga, mida kattis sassis, pulstunud juuksetuust. Holmes oli juba revolvri välja tõmmanud, seda metsikut inimmoonutist näha kahmasin minagi oma relva järele. Metslasel oli ümber suur tume mantel või tekk, mis jättis vabaks ainult ta näo, aga sellegi nägemine ajas ihukarvad püsti. Veel kunagi polnud ma näinud näojooni, mis oleksid kandnud tugevamat loomalikkuse ja julmuse pitserit. Ta väikesed silmad hõõgusid ja kiirgasid süngelt, paksud mokad kaardusid tagasi irevil hammastelt, mida ta oma poolloomalikus raevus meie poole laksutas.

      „Tulistage kohe, kui ta käe tõstab,” ütles Holmes rahulikult.

      Olime nüüd kõigest paadipikkuse võrra „Aurorast” taga ja jälitatavad olid meil peaaegu käeulatuses. Veel praegugi on mul silme ees need kaks, nagu nad seal meie laterna valguses seisid: valge mees harkisjalu meile needusi kriiskamas ja saatanlikult võika näoga kääbus oma suuri kollaseid hambaid kiristamas.

      Hea, et me neid nii selgesti nägime. Otse meie silme all tõmbas metslane oma rüü varjust lühikese, ümmarguse, koolijoonlaua pikkuse kepi ja tõstis selle suule. Meie püstolid paukusid korraga. Metslane pöördus ringi, heitis käed üles, laskis kuuldavale just nagu lämbunud köhatuse ning kukkus külitsi jõkke. Veel valges veepööriseski nägin ta raevust nõretavat pilku. Samal hetkel viskus puujalaga mees roolile ja pööras järsult paati, nii et see lõunapoolsele kaldale suundus, meie aga sööstsime ainult mõne jala kaugusel ta ahtrist mööda. Silmapilk hiljem tegime meiegi kaare ja sõitsime talle järele, kuid „Aurora” oli juba kalda ääres. Paik oli siin õige üksildane ja lage: kuu valgustas laialdast, seiskuvate laugaste ning kõdunevate taimelademetega soomaastikku. „Aurora” jooksis tumeda sahinaga üles mudasele kaldale, käil õhus, pära veepinnaga tasa. Põgenik hüppas välja, ent otsekohe vajus ta puujalg täies pikkuses nätskesse maapinda. Asjatu oli ta rabelemine ja väänlemine: mitte sammu ei saanud ta edasi ega tagasi. Mees röökis võimetus vihas ja trampis terve jalaga mudast pinda, kuid kõik ta pingutused ainult puurisid puujala sügavamale sitkesse kaldamudasse. Kui me oma paadiga „Aurora” kõrvale jõudsime, oli põgenik nii tugevasti mudas kinni, et lahti suutsime ta tirida üksnes köie abil, mille talle õlgade ümber heitsime, ning vedasime ta siis nagu kurja röövkala oma paadi juurde. Mõlemad Smithid, isa ja poeg, istusid mornilt oma aurupaadis, aga kui neile vastav korraldus tehti, tulid kohe üsna vaguralt meie juurde üle. „Aurora” pöörasime ringi ja kinnitasime ta СКАЧАТЬ