Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kerkisid tal iga kord raskelt, kui ta suure pingutusega püüdis õhku kopsudesse tõmmata. Kaela ja lõua ümber oli tal suur kirju sall, nii et ta näost ei paistnudki palju peale elavate tumedate silmade, nende kohal kaarduvate valgete kulmupuhmaste ja halli sorakil põskhabeme. Üldiselt jättis ta mulje kunagisest auväärsest merekarust, kes on vanaks jäädes viletsusse sattunud.

      „Mida te soovite, kulla mees?” küsisin talt.

      Võõras laskis pilgul pikkamööda ja põhjalikult toas ringi käia, nagu vanadel inimestel kombeks.

      „Kas Sherlock Holmes on kodus?” küsis ta.

      „Ei, aga mina olen tema asetäitja. Võite mulle usaldada mis tahes sõnumi, mille te tema jaoks tõite.”

      „Aga mina jälle pidin seda ütlema ainult temale.”

      „Ma ju räägin teile, et olen siin tema asemel. Kas tulite Mordecai Smithi paadi asjus?”

      „Jah. Tean täpselt, kus see asub. Ja ma tean ka, kus need mehed on, keda ta taga ajab. Ja ma tean, kus on varandus. Kõik on mul teada.”

      „Rääkige siis mulle, ja mina ütlen mister Holmesile edasi.”

      „Aga mina pidin seda ütlema ainult talle endale,” kordas mees vanainimese kangekaelsusega visalt.

      „Noh, siis peate ootama.”

      „Ei, ei; ei hakka ma kellegi lõbuks oma päeva raiskama. Kui mister Holmesi kohal pole, las ta siis otsib need mehed ise üles. Teie kummagi väljanägemine mulle ei meeldi ja teile ei kõnele ma mitte üht sõna.”

      Vanamees hakkas ukse poole liipama, Athelney Jones aga seisis talle ette.

      „Kannatage veidi, sõbrake,” lausus ta. „Teil on edasi anda tähtsad teated ja niisama lihtsalt te minema kõndida ei tohi. Kas teile meeldib või mitte, igatahes hoiame teid seni siin, kuni mister Holmes tagasi tuleb.”

      Vana meremees üritas uksele tormi joosta, aga Athelney Jones toetas oma laia selja selle vastu ja vanamees taipas, et vastuhakust pole abi.

      „No on aga vastuvõtt!” karjus ta ja põrutas kepiga vastu põrandat. „Mina tulen härrasmehele külla ja teie, keda ma elu sees varem pole näinud, võtate mu kinni ja käite minuga niimoodi ümber!”

      „Kahju te sellest ei saa,” seletasin mina. „Maksame teile kaotatud aja kinni. Võtke siin sohval istet – ja ega teil kuigi kaua oodata tulegi.”

      Vanamees tatsas õige tusaselt diivani juurde, istus ja peitis näo kätesse. Meie Jonesiga suitsetasime edasi ning jätkasime oma kõnelust. Äkki aga kostis meie jutu sekka Holmesi hääl.

      „Võiksite mulle ka ikka sigarit pakkuda.”

      Võpatasime mõlemad. Meie kõrval istus Holmes ja ta silmad särasid lõbusalt.

      „Holmes!” hüüatasin. „Teie! Aga kuhu vanamees kadus?”

      „Vanamees on siin,” näitas Holmes valget juuksepahmakat. „Siin ta on – parukas, põskhabe, kulmud ja kõik muu. Pidasin ise kah oma maski päris heaks, aga ei julgenud siiski loota, et ta nii kõva proovi läbi teeb.”

      „Ah te kelm!” möirgas Jones vaimustusega. „Teist oleks võinud näitleja saada, pealegi haruldaselt hea näitleja. See vaestemajaköha oli nii ehtne ja niisuguste tudisevate jalgade eest makstaks vähemalt kümme naela nädalas. Ainult teie välkuvad silmad tulid mulle tuttavad ette. Ei saanud te meie käest nii lihtsalt minema ühtigi!”

      „Töötasin selles kostüümis terve päeva,” selgitas Holmes sigarit süüdates. „Teate, suur osa kurjategijaid hakkab mind juba ära tundma – eriti pärast seda, kui meie sõber pähe võttis mõned mu juurdlused avalikkuse ette viia. Ja nüüd võin ma sõjatee jalge alla võtta ainult siis, kui olen end väheke maskeerinud. Mu telegrammi saite kätte?”

      „Jah, sellepärast ma just tulingi.”

      „Kuidas teil siis asi areneb?”

      „Kõik on tühja jooksnud. Kaks vangi tuli vabaks lasta ja teise kahe vastu puuduvad kah süütõendid.”

      „Pole viga. Varsti saate meilt kaks tükki asemele, ainult et teil tuleb selleks minu korraldusi täita. Kuulsuse võite kõik endale saada, aga tegutsema peate minu ettekirjutuste järgi. Olete nõus?”

      „Täielikult. Kui te ainult mehed kinni võtta aitate!”

      „Hüva. Kõigepealt on mul vaja Westminsteri maabumissilla juurde kella seitsmeks kiiret politseipaati – aurupaati.”

      „Seda on lihtne korralda. Üks paat on alati seal ligidal, aga ma võin ka üle tänava astuda ja telefoneerida, et asi kindel oleks.”

      „Veel on mul vaja kaht tugevat meest, juhuks kui meile vastupanu peaks osutatama.”

      „Kaks või kolm politseinikku tuleb paadiga kaasa. Mis veel?”

      „Kui me kurjategijad kinni võtame, peaksime aarde kätte saama. Arvan, et mu sõber viiks kasti meeleldi noorele daamile, kellele kuulub õigusega pool aardest. Las tema avab kasti esimesena. Eks ole, Watson?”

      „See teeks mulle suurt rõõmu.”

      „Üsna ebaharilik menetlus,” arvas Jones pead raputades, „aga noh, eks kogu see lugugi ole ebaharilik ja minu arvates võiks ehk silma kinni pigistada. Pärast tuleb aga aare kuni juurdluse lõpuni ametivõimudele üle anda.”

      „Muidugi. Selles pole midagi keerulist. Ja veel üks asi: mulle meeldiks väga, kui mõned üksikasjad selgitaks meile Jonathan Small ise. Te teate ju, et mulle meeldib asja peensusteni selgeks teha. Loodan, et võimaldate mulle mitteametliku jutuajamise temaga kas siin minu juures või kuskil mujal, seda muidugi eeldusel, et ta on kindla valve all.”

      „Mis siis ikka – teie olete ju olukorra peremees. Praegu ei tea ma küll veel, kas seda Jonathan Smalli üldse olemas ongi. Aga kui te ta kätte saate, ei näe ma põhjust, miks ma ei võiks teil lubada temaga kõnelda.”

      „Nii et leppisime kokku?”

      „Täielikult. Vahest on teil veel mõni soov?”

      „Ainult see, et palun teid meiega koos lõunat süüa. Poole tunni pärast on toit valmis. Mul on austreid ja paar tetre ning väike valik valgeid veine. Watson, te pole veel kunagi mu majapidamisalaseid võimeid tunnustanud.”

      Andamanlase lõpp

      Söömaaeg oli lõbus. Holmes võis olla suurepärane vestleja, kui tal tuju oli, ja sel õhtul tal oli. Teda näis valdavat suisa vaimustuspuhang. Nii sädelevat vestlust polnud ma tema suust veel kuulnud. Ta rääkis üksteise järel väga mitmesugustest asjadest: miraaklitest, keskaegsest pottsepatööst, stradivaariuse viiulitest, Tseiloni budismist ja tuleviku sõjalaevadest, ning käsitles kõiki teemasid sellise põhjalikkusega, nagu oleks ta igaüht neist spetsiaalselt uurinud. Kogu ta kõnelust vürtsitas tore huumor, mis oli otse vastandiks eelmiste päevade süngele depressioonile. Athelney Jones osutus puhketunnil õige mõnusaks kaaslaseks ja laskis, näol elunautija ilme, toidul hea maitsta. Mis minusse puutub, siis tõstis mu meeleolu mõte, et meie ülesanne hakkab lõpule jõudma, ja mindki nakatas Holmesi lõbusus. Kogu lõunasöögi vältel ei teinud meist keegi ainsatki vihjet asjale, mis meid siia kokku oli toonud.

СКАЧАТЬ