Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Sherlock Holmesi lood I - Arthur Conan Doyle страница 48

Название: Sherlock Holmesi lood I

Автор: Arthur Conan Doyle

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Классические детективы

Серия:

isbn: 9789985325964

isbn:

СКАЧАТЬ siiski me ei kuulnud. Me ei saanud ühtegi teadet ei Wigginsilt ega teistelt otsijatelt. Enamik ajalehti tõi ära artikleid Norwoodi kurbmängu kohta. Kõik paistsid olevat vaese Thaddeus Sholto vastu väga vaenulikult häälestatud. Uusi detaile ükski leht ei andnud, peale selle, et järgmisel päeval pidi aset leidma kohtuistung. Jalutasin õhtul Camberwelli, et daamidele meie ebaedust teatada. Tagasi jõudes leidsin Holmesi rõhutuna ja tusasena. Ta vaevalt vastas mu küsimustele ning tegeles õhtu läbi mingi keeruka keemilise analüüsiga. Pärast pikaajalist retortide kuumendamist ja aurude destilleerimist oli lõpptulemuseks säherdune hais, mis mu lihtsalt toast välja ajas. Varase hommikuni kuulsin katseklaaside kõlksumist – järelikult tegeles Holmes ikka veel oma lehkava katsega.

      Koidu ajal ehmusin äkitselt ärkvele ja leidsin üllatusega Holmesi oma sängi kõrvalt. Seljas oli tal kore lühikese kuuega meremeheülikond ning kaela ümber jämedast riidest punane rätt.

      „Lähen jõge mööda allapoole, Watson,” seletas ta. „Mõtlesin kõik veel kord hoolega läbi ja teist väljapääsu ei leidnud. Igatahes on asi seda väärt, et järele proovida.”

      „Ma võin ometi kaasa tulla?” küsisin.

      „Ei, teist on rohkem kasu, kui te mu esindajana siia jääte. Ega ma isegi tahaks ära minna, sest kuigi Wiggins oli eile õhtul juba lootust kaotamas, on vägagi võimalik, et täna kuuleb uudiseid. Tahaksin, et te avaksite kõik kirjad ja telegrammid ning toimiksite oma äranägemise järgi, kui mingeid teateid peaks tulema. Võin ma teile lootma jääda?”

      „Aga muidugi.”

      „Kardan, et te mulle telegrafeerida ei saa, sest ma ei tea öelda, kuhu just satun. Kui mul veab, siis ma kauaks muidugi ei jää. Aga enne ma tagasi ei tule, kui nende kohta mingisuguseid teateid saan.”

      Hommikueineni polnud Holmesist veel midagi kuulda. Avanud „Standardi”, leidsin meie juhtumi kohta siiski midagi uut.

      Veel kord Ülem-Norwoodi tragöödiast rääkides on meil põhjust uskuda, kirjutas leht, et asi on palju komplitseeritum ja salapärasem, kui algul arvati. Uued tunnistused näitavad, et mister Thaddeus Sholto ei saa kuidagiviisi asjasse segatud olla. Ta lasti koos majapidajanna Bernstone’iga eile õhtul vabaks. Arvatakse siiski, et politsei on õigetel kurjategijatel jälil ja et mister Athelney Jones Scotland Yardist rakendab roimarite tabamiseks kogu oma tarmu ja vaimuerksuse. Uusi arreteerimisi võib oodata iga hetk.

      „Noh, selles suhtes on asi korras,” mõtlesin endamisi. „Sholtost sõber on igatahes vaba. Huvitav, kellel nad siis nüüd jälil on, kuigi see paistab olevat rohkem lihtsalt trafaretne väljend, mida tarvitatakse siis, kui politsei järjekordselt midagi untsu on ajanud.”

      Viskasin ajalehe lauale, aga siis langes mu pilk ühele kuulutusele viimasel veerul. See kõlas järgmiselt:

      Kadunud. Möödunud teisipäeval umbes kell kolm öösel sõitsid paadimees Mordecai Smith ja tema poeg Jim aurupaadiga „Aurora” välja ega ole tagasi tulnud. Paat on musta värvi, kahe punase triibuga, korsten must, valge vööt keskel. Viis naela vaevatasuks sellele, kes teatab Mordecai Smithi ja „Aurora” asukohast missis Smithile, Smithi paadisild, või Baker Street 221-b.

      Baker Streeti aadress näitas mulle selgesti, et selle oli lehte pannud Holmes. Kuulutus oli minu arvates väga leidlikult sõnastatud: põgenikud pidid seda lugedes nägema ainult naise enesestmõistetavat muret oma kadumaläinud mehe pärast.

      Päev oli pikk. Iga kord, kui keegi koputas või kiirel sammul meie majast mööda kõndis, arvasin, et see on kas Holmes või mõni, kes tema kuulutuse peale tuleb. Püüdsin lugeda, aga mu mõtted libisesid ikka jälle meie ebatavalistele otsingutele ja nende objektile – väliselt nii kokkusobimatule lurjustepaarile. Mind vaevas kahtlus, kas mu kaaslase arutluses siiski mõnd olulist viga ei olnud. Vahest oli ta mingi suure eksituse ohvriks langenud? Kas polnud võimalik, et ta elav, spekulatiivne mõistus oli kogu selle pöörase teooria puudulikele eeldustele ehitanud? Ma küll ei teadnud, et ta oleks kunagi eksinud, ent võis ju ka teraseima mõistusega inimene juhuslikult vea teha. Oletasin, et eksiteele võis ta kõige tõenäolisemalt sattuda oma ülirafineeritud loogika tõttu – sellepärast, et tavalisele ja lihtsale seletusele eelistas ta alati keerukat ja iseäralikku. Teiselt poolt aga olin ju ise näinud tõendusi ja kuulnud, kuidas Holmes oma järeldusi põhjendas. Meenutades kogu seda imelike seikade ahelat, millest paljud olid küll iseenesest tühised, kuid paistsid kõik ikkagi üksteisega seoses olevat, ei saanud ma salata, et isegi kui Holmesi seletus vale oli, pidi tõde olema niisama outré39 ja kohutav.

      Kell kolm pärastlõunal helistati ägedasti uksekella, hallist kostis tugevat mehehäält ja minu üllatuseks ilmus uksele ei keegi muu kui mister Athelney Jones ise. Ta erines küll suuresti tollest järsust ja isandlikust kaine mõistuse kuulutajast, kes Ülem-Norwoodis asja nii enesekindlalt üle oli võtnud. Mehe ilme oli kuidagi löödud ning ta olek alandlik, koguni vabandav.

      „Tere päevast, sir, tere päevast,” lausus ta. „Mister Sherlock Holmes on vist välja läinud?”

      „Seda küll, ja kahjuks ei tea ma öelda, millal ta tuleb. Aga võib-olla jääte ootama? Võtke palun istet ja proovige neid sigareid.”

      „Tänan väga, selle vastu poleks mul midagi,” vastas ta, pühkides suure punase taskurätikuga nägu.

      „Valan teile ehk soodaveega viskit?”

      „Olgu pealegi – pool klaasikest. Väljas on praeguse aastaaja kohta õige palav ja mul oli nii palju jooksmist ja õiendamist. Te kuulsite minu arvamust selle Norwoodi juhtumi kohta?”

      „Mäletan, et väljendasite seda jah.”

      „Mnjaa, pidin selle revideerimisele võtma. Olin oma võrgu juba tihedasti mister Sholto ümber kokku tõmmanud, kui ta äkki ühest august välja lipsas. Ta esitas alibi, mida polnud võimalik ümber lükata. Sellest ajast peale, kui ta oma venna toast välja tuli, oli ta ikka kellegagi koos olnud. Nii et tema ei saanud see olla, kes üle katuse ja läbi luugi ronis. Väga segane juhtum – kogu mu ametialane kuulsus on kaalul. Mul oleks väga hea meel, kui ma kelleltki pisut abi saaksin.”

      „Eks me kõik vaja vahel teiste abi,” lohutasin mina.

      „Teie sõber mister Sherlock Holmes on erakordne inimene, sir,” kähistas Jones usalduslikult. „Ta on mees, kes juba alla ei anna. Tal on hea hulk asju lahendada olnud ja veel pole juhtunud, et tema omadega kimpu jääks. Tema meetodid on küll ebatavalised ja oma teooriaid kipub ta kujundama pisut ülepeakaela, aga ma võin kõigile julgesti öelda, et üldiselt oleks temast üsna lootustandev kriminaalpolitseinik tulnud. Sain talt täna hommikul telegrammi, mille põhjal arvan, et see Sholto saladus on tal juba otsapidi käes. Siin ta telegramm on.”

      Jones võttis taskust telegrammi ja ulatas mulle. See oli saadetud kell kaksteist Poplarist ja kõlas järgmiselt:

      Minge kohe Baker Streetile. Kui ma veel tagasi pole, siis oodake. Olen Sholto kamba jälil. Kui tahate finišit kaasa teha, võite õhtul meiega kaasa tulla.

      „Kõlab toredasti. Nähtavasti on ta jäljed jälle üles leidnud,” laususin.

      „Tähendab tema oli need siis kah vahepeal kaotanud?” hüüdis Jones ilmse rahuldustundega. „Jah, isegi kõige paremad meie hulgast lähevad vahel omadega rappa. See siin võib muidugi ka valehäire olla, aga minu kui politseiametniku kohus on igast võimalusest kinni hakata. Keegi vist helistab. Võib-olla ongi juba Holmes.”

      Keegi tuli raskel sammul trepist üles, puhkides ja ägisedes, otsekui tuleks tal õhust СКАЧАТЬ



<p>39</p>

Äärmuslik, liialdatud (pr. k.).