Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kuni oli olemas võimalus aaret kätte saada, olin valmis kas või kogu elu sellele eesmärgile pühendama. Sain muidugi aru, et aarde leidmisega oleks neiu mulle igavesti kättesaamatuks muutunud, ent mu armastus ei olnud nii väiklane ega omakasupüüdlik, et see teadmine oleks suutnud mind mõjutada. Kui Holmes töötas väsimatult, et kurjategijaid kätte leida, siis minul oli kümme korda tugevam ajend, mis kihutas mind aaret üles otsima.

      Kodus Baker Streetil kümblesin, vahetasin kõik riided ja tundsin ennast jälle imeväärselt värskena. Alla minnes leidsin hommikusöögi laual ja Holmesi kohvi valamas.

      „Näete, juba ongi lehes,” osutas ta naerdes avatud ajalehele. „Energiline Jones ja kõikenägev reporter on kahe peale toreda loo valmis teinud. Aga teil on sellest vist juba kõrini. Laske parem kõigepealt singil ja munadel hea maitsta.”

      Võtsin talt ajalehe ja lugesin läbi lühikese artikli, mis kandis pealkirja „Salapärane juhtum Ülem-Norwoodis”.

      Eile umbes kell kaksteist öösel, kirjutas „Standard”, leiti Ülem-Norwoodis Pondicherry Lodge’is mister Bartholomew Sholto oma toast surnuna. Kõik asjaolud viitavad sellele, et tegemist on mõrvaga. Meile teadaolevatel andmetel ei leitud mister Sholto kehalt küll tegelikult vägivalla jälgi, ent väärtuslik kogu india kalliskive, mis kadunu päris oma isalt, on ära viidud. Selle avastuse tegid kõigepealt mister Sherlock Holmes ja doktor Watson, kes saabusid Pondicherry Lodge’i koos kadunu venna mister Thaddeus Sholtoga. Õnneliku juhuse läbi viibis tuntud salapolitseinik mister Athelney Jones parajasti Norwoodi politseijaoskonnas ja jõudis pool tundi pärast esimest häiret tegevuspaigale. Andekas ja suurte kogemustega detektiiv sai peagi kurjategijatele jälile ning arreteeris kadunu venna Thaddeus Sholto, majapidajanna missis Bernstone’i , Lal Rao nimelise hindust teenri ja uksehoidja või väravavahi McMurdo. On päris kindel, et varas või vargad pidid maja hästi tundma, sest nagu suurte professionaalsete teadmistega mister Jonesi täpsed uurimised lubasid järeldada, ei sisenenud kurjategijad mitte ukse ega akna kaudu, vaid läbi katuseluugi ruumi, mis on ühenduses tollega, kust laip leiti. Selle tõestatud fakti najal võib öelda, et siin polnud tegemist lihtsalt juhusliku murdvargusega. Seadusesilma viivitamatu ja energiline tegutsemine näitab, kui suurt kasu võib niisugusel juhul tuua üksainus teo- ning juhtimisvõimeline inimene. Tuleb tunnistada, et antud juhtum toetab veenvalt nende väiteid, kes soovivad näha meie detektiive rohkem detsentraliseerituna, nii et nad saaksid lähemalt ja efektiivsemalt kokku puutuda asjadega, mida nad peavad uurima.

      „Kas pole tore?” muigas Holmes kohvitassi tagant. „Kuidas teie arvate?”

      „Arvan, et meidki oleks selle kuritöö pärast äärepealt pokri pistetud.”

      „Seda minagi. Kui Athelney Jonesile uus tegutsemishoog peale tuleb, pole meie julgeolek enam kindel.”

      Samal hetkel helistati ägedasti uksekella ja oli kuulda, kuidas meie perenaine missis Hudson kohkunult ja etteheitvalt häält tõstis.

      „Taevas hoidku, Holmes,” hüüdsin ma toolilt tõustes, „juba tullaksegi meile järele.”

      „Nonoh, nii hull see asi ka ei ole. Need on irregulaarväed – Baker Streeti vabatahtlikud.”

      Ta ei olnud veel lõpetanud, kui trepilt kostis paljaste jalgade padinat ja heledaid hääli, ning tuppa tormas terve tosin kasimata räbalapuntraid. Lärmakast sissetungist hoolimata näitasid nad siiski üles teatavat distsiplineeritust, sest kohe tuppa jõudes võtsid nad ühte ritta ja jäid meile ootavalt otsa vaatama. Üks neist, pisut pikem ja vanem kui teised, astus sammu võrra ette, endal nägu nii tõsine ja tähtis, et ajas vägisi naerma.

      „Sain teie sõnumi kätte, sir,” ütles naakmann, „ja tõin poisid kähku siia. Piletid maksid kolm šillingit ja kuus penni.”

      „Palun väga,” lausus Holmes ning otsis taskust mõned mündid. „Edaspidi kannavad poisid asjast sulle ette, Wiggins, ja sina omakorda minule. Ma ei saa lubada, et te kõik niimoodi majja sisse tormate. Aga praegu on sedaviisi paremgi: saate kõik korraga juhtnöörid kätte. Minu soov on kuulda, kus asub Mordecai Smithi aurupaat „Aurora”, üleni must, kahe punase triibuga külgedel, korsten must, valge vöödiga. Paat on sõitnud kuhugi allajõge. Tahan, et üks poiss peaks valvet Millbanki kohal Mordecai Smithi paadisilla juures ja teataks, kui paat tagasi tuleb. Peate ülesande eneste vahel ära jagama ja mõlemad kaldad hoolega läbi otsima. Otsekohe, kui midagi kuulete, teatate mulle. Selge?”

      „Jah, sir,” vastas Wiggins.

      „Tasu vana taksi järgi, lisaks gini sellele, kes paadi leiab. Siin on päevaraha ette. Ja nüüd laske varvast!”

      Holmes andis igaühele šillingi ja poisid lippasid trepist alla. Hetk hiljem nägin neid juba kihutamas piki tänavat.

      „Kui paat vee peal on, leiavad nad ta kindlasti üles,” ütles Holmes laua tagant tõustes ja piipu süüdates. „Nad käivad kõikjal, näevad kõike, kuulevad kõikide juttu. Loodan veel enne õhtut teada saada, et paat neil käes on. Seni pole meil muud teha kui tulemusi oodata. Kadunud jälgi ei leia me enne, kui avastame „Aurora” või mister Mordecai Smithi.”

      „Need toiduraasud istuksid vist Tobyle üsna hästi. Heidate magama, Holmes?”

      „Ei, ma pole väsinud. Mul on kummaline organism. Töö ei väsita mind kunagi, küll aga kurnab jõudeolek. Suitsetan veidi ja pean aru selle kummalise loo üle, mille mu kena klient meile esitas. Kui on üldse olemas lihtsaid ülesandeid, siis peaks käesolev seda kindlasti olema. Puujalaga mehed ei ole nii väga tavalised ja teine kurjategija peaks minu meelest täiesti haruldane olema.”

      „Jälle see teine!”

      „Ma ei taha temast teie ees mingit saladust teha. Aga küllap on teil endalgi tema kohta oma arvamus kujunenud. Võtke arvesse järgmisi andmeid: tillukesed paljaste jalgade jäljed, varbad, mida saapad pole kunagi koomale pigistanud; lisaks on ta väga väle olend, kaasas kivipeaga vasar ja väikesed mürgitatud nooled. Mida te sellest kõigest järeldate?”

      „See peab olema metslane!” hüüatasin ma. „Võib-olla mõni neist indialastest, kes olid Jonathan Smalli liitlasteks.”

      „Vaevalt küll,” vastas Holmes. „Kui ma neid kummalisi relvi nägin, kaldusin esialgu ka ise seda arvama, aga imelikud jäljed sundisid mind oma arvamust muutma. India poolsaarel elab tõesti väikesekasvulisi inimesi, kuid niisuguseid jälgi poleks nad küll saanud jätta. Pärismaalasest hindul on pikk ja sale jalg. Sandaale kandval muhameedlasel hoiab suur varvas teistest tublisti eemale, sest tavaliselt käib sealt sandaalirihm läbi. Ja neid väikesi nooli saab lasta ka ainult ühteviisi. Neid puhutakse läbi puhkpüssi. Noh, kust meie metslane siis pärit võiks olla?”

      „Lõuna-Ameerikast,” panin ette.

      Holmes sirutas käe ja võttis riiulilt mahuka köite.

      „See on esimene köide kirjastamisel olevast geograafia leksikonist. Seda võib kõige värskemaks ja usaldusväärsemaks teatmeallikaks pidada. Mis siin siis öeldakse? „Andamani saared – asuvad Bengali lahes, 340 miili Sumatrast põhja pool.” Hm, hm! Mis siis veel? Niiske kliima, korallirahud, haid, Port Blair, sunnitööliste barakid, Rutlandi saar, paplid … Ahah, palun väga: „Andamani saarte põliselanikke võib vist pidada kõige väikesekasvulisemaks tõuks kogu maakeral, kuigi mõned antropoloogid seavad neist ettepoole Aafrika bušmanid, ühe Ameerika indiaanlaste suguharu ja Tulemaa elanikud. Andamanlaste keskmine pikkus on vähem kui neli jalga, aga leidub ka täiskasvanud pärismaalasi, kes on veel palju lühemad. Nad on metsikud ja tõrksad, ent kui suudetakse võita nende usaldus, võivad nad saada truudeks sõpradeks.” Jätke see meelde, Watson. Ja kuulake edasi. „Andamanlane СКАЧАТЬ