Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal. Alo Lõhmus

Чтение книги онлайн.

      Kuid tegelikult ei ole Tudulinnas veedetud öö nii rahulik, nagu Mirbachile tundub. Leitnant Laast-Laas, lipnikud Altmann44 ja Uustalu, samuti grupiga ühinenud Balti pataljoni salga ülem Kursell ja veel paar meest on õhtul palutud kohaliku mõisavalitseja Kooki juurde teed jooma. Keset teejoomist tuuakse lipnik Altmannile kiri. Leitnant Laast-Laas paneb tähele, et kirja lugedes Altmann kahvatab, tõuseb lauast ja suundub eeskotta, viibates ühe mehe kaasa. Laast-Laas tõuseb samuti lauast, et uurida, mis on lahti. „Kuulsin, et lipnik Altmann on saanud praegust kirja, kus teadustatakse, et kirja saatjale on üks Iisaku kaitseliitlastest teinud ettepaneku kutsuda lipnik Altmann teejoomiselt välja, kuna tema (s.t. see kaitseliitlane) raiuvat lipnik Altmannil pea otsast. Tasuks pakkunud 500 Ober-Osti. Kirjas oli tähendatud ka kaitseliitlase asukoht ja nimi.”

      Leitnant Laats-Laas rahustab mehi ning nad naasevad teed jooma. Kuid pärast koosviibimist otsustab Laats-Laas anda asjale siiski „seadusliku käigu”.

      „Käskisin mehe arreteerida. Määrasin sõjavälja kohtu koosseisu 3 ohvitserist ja 3 mehest kindlaks, kes kohe pidivad kokku tulema, et asja arutusele võtta,” kirjutab ta. „Kohus leidis mehe süüdi olevat ja mõistis ta surma mahalaskmise läbi, otsus kohe täide viia. Viibisin isiklikult nii kohtu istungil, kui otsuse täideviimisel. Küsisin mehelt, miks ta sarnast asja tahtis ette võtta. Seletas: tema ei uskuvat meie võidu sisse, koju aga, Iisakusse, enam minna ei tohi, sest on ennast määrinud Kaitseliidu teenistusega. Sellepärast otsustanud lipnik Altmanni tappa, et selle teoga punastelt armu leida. Et aga viimased tõesti usuksivad lipnik Altmanni tapmist, tema otsustanud viimase pea otsast ära raiuda ja Iisaku kaasa viia.”

      Otsus viiakse täide veel samal hilisõhtul. Mirbach on juhtumi oma mälestustes samuti talletanud, ehkki mõnes detailis teistmoodi: „Hommikul üles tõustes kuulsin, et meie kaasvõitlejad on ühe kommunisti kätte saanud, mida tõendasid temalt leitud dokumendid ja et viimane tegi kihutuse tööd kohalikkude elanikkude seas Iisaku komandandi ja taluperemeeste tapmiseks ja nende varanduse üle võtmiseks. Hiljem sai salga „väljakohtu” poolt eelnimetud kommunist maha lastud.”

      Kuid vahejuhtum demoraliseerib väikese väesalga lõplikult. Laast-Laasi päeviku kohaselt lahkuvad Narva gümnasistid 11. detsembril eesotsas lipnik Uustaliga omavoliliselt Rakverre. Nendega läheb kaasa osa Tudulinna kaitseliitlasi, kes põhjendavad oma otsust asjaoluga, et „kohalistel ei ole hää kohapeal sõdida”. Mõne tunni pärast lahkuvad Avinurme suunas Balti pataljoni mehed.

      Õhtul liigub ka Laast-Laas koos allesjäänud Iisaku kaitseliitlastega Avinurmele. Seal kohatakse taas Balti pataljoni mehi. Nende ülem Kursell teatab Laast-Laasile, et „meie asi olla väga ja väga halb.” Järgmisel päeval saabub teade, et salk punaste ratsanikke on juba Tudulinna sisse sõitnud, kuid sealt peagi lahkunud.

      Sõda toob kurbi teateid väga paljudele perekondadele. Järvamaal Vahastu vallas 1899. aastal sündinud Aleksander Allmanni omaksed kaotavad temaga kontakti detsembrikuus. Alles veebruaris saavad vanemad teada, mis nende pojaga juhtus.

      Teade 4. jalaväepolgu lipniku Aleksander Allmanni (sündinud 1899. aastal Vahastu vallas Järvamaal) saatusest

      Tegevas sõjaväes 45

      5. veebr. 1919

      Austatud Herra Allmann

      Teatan Teile, et Teie poeg Aleksander Allmann11. detsembril Rannu46 küla lahingus punaste kätte vangi langenud. Siiamaani oli ta saatus teadmata, kas on elus või on surnud. Aga nende päevade sees tuli meile roodu üks soldat, kes temaga Narvas punaste käes vangis olnud ja teadis järgmist rääkida, et teda on Narva toodud ja teist seitse meest. Tema käest olla küsitud, kas tahab kodu minna või punasesse sõjaväkke. Tema oli ütelnud, et kodu minna. Aga kodu teda minna ei lastud ja on 20. detsembril kell 11 hommiku Narvas maha lastud kui valge kaardi ohvitser.

      Austades lipnik Kask

      J. Murumägi

      Järvamaa kaitsepataljoni lipniku Elmar S.47 kiri vennale.

      KIRI VENNALE 48

      Tallinnas,13. detsember 1918 a.

      Kallis vend!

      See oli mõni päev tagasi, vististi8 detsembril, kui ma sulle kirja saatsin, oled sa siis juba selle kätte saanud? Elan siin päris heaste, ainult nüüd tuleb mul juba peaaegu iga päev karaulis käia. 9 dets olin karaulis sõjaministeriumi majas, 10 ja 11 detsember oli Lutheri mööbli vabrikus ning eila Eesti Ajutise valitsuse ruumides. Tööd on muidugi hästigi, sest palju Eesti vabariigi varandust on alles välja selgitamata, kus ta asub, nii näituseks on Lutheri vabriku plats sakslastel nii kraami täis pantud, et päris kole on vaadata pealt. Päris saksa kraami leidub seal vähe, ainult mõni vankre loks, aga selle eest venelaste käest ära võetud värki on palju ja palju – nii näituseks mitu sada välja kööki, kõik enameste vähe vigastatud, kuuli, miini ja pommi pildujaid on lõpmata suured kuhjad, 2 prosektori, СКАЧАТЬ