Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal. Alo Lõhmus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õuest mingisugust müra. Kuperjanov jookseb koolimaja ukse juurde ja lukustab selle, teistel aga käsib läbi hooviakna lahkuda. Pärn, Luha ja ülejäänud koosolekust osa võtnud koolipoisid poevad läbi akna hoovi ja ronivad seejärel üle plangu naabermaja hoovi. Sealt väljuvad nad ükshaaval tänavale ning ruttavad oma kodudesse. Hiljem selgub, et tõsist hädaohtu siiski ei olnud. Tänaval mürgeldajaks oli küll sakslane, kuid teda stimuleeris lihtne veinijoove, mitte riigivastase organisatsiooni jälile sattumine.

      Julius Kuperjanov oli Kambja kooliõpetaja, kui ta 1915. aasta veebruaris Vene armeesse mobiliseeriti. Sündinud oli ta hoopis Pihkvamaal Duhnova vallas Lihhova külas, kuhu tema pere oli omal ajal välja rännanud, kuid Kuperjanovi isa pidas targemaks Eesti alale tagasi kolida ning sestap läks Julius kooli juba Vana-Kuustesse Sipe ministeeriumikooli. Venemaal elamine oli poisile andnud suurepärase vene keele, mis esialgu tema eesti keelestki läbi kostis ja narrimist põhjustas. Kuid pisut jooseptootsiliku kuraasiga Kuperjanov tegi narrijatega sotid peagi selgeks.

      Kooli lõpetamise järel astus Kuperjanov Tartu Õpetajate Seminari ning sai kooliõpetajaks. Siis algas aga maailmasõda. Mobiliseerituna läbis ta Petrogradi lipnikekooli ja määrati 5. Kiievi grenaderipolku luurajate komando ülemaks. Kuperjanov osutus nii andekaks ohvitseriks, et Eesti rahvusväeosade moodustamise ajal 1917. aastal ei tahtnud ülemad teda sugugi kodumaale lubada. Haavata saamise järel õnnestus Kuperjanovil novembris siiski liituda Tartus paikneva Eesti Tagavara Jalaväepataljoniga. Saksa okupatsioonivägede saabumise eel saadeti see väeosa aga laiali.

      Paar päeva pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist ja sakslaste sissemarssi Tartusse abiellub Julius Kambja kirikus oma kooliõe Alice Johansoniga60. Rahulikeks mesinädalateks ei anta noorpaarile aega, sest sakslased hakkavad Vene ohvitsere vangistama. Kinni nabitakse ka Kupejanov, kuid tal õnnestub põgeneda. End Tartus ja Suure-Kambjas Alice’i vanemate talus varjates alustab Kuperjanov põrandaaluse Omakaitse loomist.

      „Maakonna /Omakaitse/ organiseerimiseks tahtis Kuperjanov eeskätt leida igasse kihelkonda kindla organiseerimisvõimetega mehe, kes omakorda jälle valdadest ja küladest oma mehed leidma pidi ja viimaste kaudu juba iga kindla ja ustava mehe üles otsima,” kirjeldab Alice Kuperjanov seda aega mälestustes. Tagavarapataljoni päevilt tuttavate usaldusväärsete ohvitseride abil loob Kuperjanov võrgustiku, mis on suuteline iseseisvalt tegutsema. Kohtutakse harva ja kõiki konspiratsioonireegleid järgides, Kuperjanov esineb maamehe või nisukaupmehena.

      „Huvitav oli sääraseid mehi tänavatel jälgida. Tulevad teineteisele vastu nagu võõrad. Kumbki pool korralikult „tere” ei ütle. Üks pomiseb selle asemel mõne äriakna või kuulutustulba asukoha ja siis minnakse rahulikult edasi. Tüki aja pärast võib kahte meest kas akna või posti juures jälle raamatuid vaatamas või kuulutusi lugemas näha,” kirjeldab Alice. „Kui õhk oli puhas, saadi muidugi ilusasti kõnelda, kuid vastasel korral loeti näiliselt midagi, ilma teineteisele otsa vaatamata.”

      Meeste värbamise kõrval kogutakse ka relvi. Kuperjanov hoiab oma isatalus maha maetuna üht kasti püssidega, teist padrunite ja käsigranaatidega. 1918. aasta sügisel, kui Saksa okupatsioonivõim juba vangub, korraldatakse ka luuret sakslaste plaanide, samuti Saksa armee varude asupaikade avastamiseks. Suur osa sellest luuretegevusest lasub naiste õlul, kes turnivad koos majahoidjate, pesunaiste ja majateenijatega huvipakkuvate hoonete treppidel ja pööningutel.

      1918. aasta novembris tuleb Omakaitse põranda alt välja ning tema baasil moodustatakse Eesti Kaitse Liit. Kuperjanovist saab Tartu maakonna Kaitseliidu ülem. Kohe Vabadussõja alguses annab ta välja käsu mobiliseerida Kaitseliitu maakonna kõik 25–40-aastased mehed. Mõnes kihelkonnas astuvadki mehed teenistusse, teisal on hirm ja umbusk esialgu tugevam.

      Otepää lähedalt Pühajärve kandist sõidavad novembrikuu lõpul Tartusse sõjaväkke Julius Urm61, Elmar Urm, Peeter Saar, Jakob Keiss ja mitmed teised mehed. Endises Vene armees teeninud sõduritena saadetakse nad Mustveesse, et tugevdada seal piirikaitset korraldavat Kaitseliidu salkkonda. Kaitseliitlased ongi esimesed, kes astuvad vastu nii põhjakui lõunapoolt Peipsi järve Eestisse tungivatele enamlikele väesalkadele.

      „Mustvees olime ja elasime nii ilma tegevuseta, kuni 13. detsembri 1918 ümber juba hakkasid Venemaa poolt lähenema „tiblade” (enamlaste) salgad,” kirjutab Julius Urm oma mälestustes.62 14. detsembril on kaitseliitlastel esimene suurem lahing Lohusuu all, kus kaotatakse kaheksa meest surnutena.63

      16. detsembril on Julius Urm koos Elmar Urme ja Peeter Saarega Mustveest lõuna pool eelpostil, kui umbes 30 punast nad ootamatult ümber piiravad ja eelposti pihta tulistama hakkavad. Julius ja Elmar Urmel õnnestub põgeneda, kuid Saar langeb vangi. Vaenlane ründab Mustveed ka põhjast ning seetõttu taganeb 32-meheline Kaitseliidu salk Jõgeva suunas. Põhja poolt pealetungijaks on Vasknarvast saabunud Soome punase 3. kütipolgu pataljon umbes 300 jalaväelase, 40–50 ratsaniku ja 3 kuulipildujaga. Eesti 2. polgu allüksused ja kaitseliitlased – kokku umbes 260 meest kahe kuulipildujaga – suudavad neid 17.–18. detsembril tervelt kahe päeva vältel tõrjuda Kõnnu küla juures, kuid on oma kuulipildujate rikkimineku tõttu sunnitud küla ja varsti ka Torma ikkagi maha jätma. Taandumine Jõgevale on kohati paaniline.

      Äksi kaitseliitlane kooliõpetaja lipnik Aleksander Mitnits64 kirjutab hiljem kodustele: „Oma asi oli Torma lahingus täbar, elusse jäin, võib ütelda, ehk õnne kaupa, oleksin võinud kergesti vangi sattuda. Kuulipildujatest tuupisid nad kuulisid rängaste. Taganemine Jõgevale ei olnud armas aga, mis seal teha.”

      August Kiima mälestuskild Saksa okupatsiooni ajast. 65

      Kuulipilduja „Maksimi” näppamise lugu tegi mulle päris lõbu ja seda toimetasime ühes noorema venna Arnoldiga 66 , kes teenis Eesti sõjaväes ülemleitnantina ja kuidagi ei võinud leppida sellega, et sakslastel enne Eestist lahkumist Tartus Riia uulitsas maja nr.68 hoovi peal, kus nende voor peatus, juba umbes nädal aega vankris presendi all asub niisugune riistapuu, millest tol ajal Eesti riigi rajamisel suurt puudust tunti. See oli ülalnimetatud kuulipilduja „Maksim”.

      Elasime tol ajal ühes venna Arnoldiga sealsamas Riia uulitsas nr.68 hoovimajas ja vanker, kus kuulipilduja asus, oli just minu puukuuri ukse ees. Kui tunnimees vahel kaugemale läks, siis olin kohe, kui juhtusin kuuris olema, kuurist väljas, hiilisin vankri juurde ja pistsin pea presendi serva alla, et oma silmadega kurikuulsat riistapuud hästi ligidalt näha saada, mille koledatest tegudest Vene ja Saksa ilmasõja ajal vend vahel rääkis. Tõesti oli see riistapuu aga päris uus, ilus ja armas näha ja lebas rahulikult vankris nagu mõni äraväsinud sõdur kaevikus. Käisin juba mõnda korda teda vankris, kui mõnda haiget voodis vaatamas, aga ikka oli tema rahulik kui liiva-annuse vikat, kui lõikust pole.

      Vend Arnold murdis aga alati selle üle pead, et kuidas seda riistapuud ometigi ükskord kätte saada. Selle sama hoovi peal asus ka teine suur kahekordne maja, kus teisel korrusel oli Saksa ohvitseride kasiino. Vahel õhtuti nägin, et kasiino trepist tuli alla paks sakslane, valge kokakuub seljas ja sama värvi müts peas, kes tunnimeest hõikas: „Hei Fritz! Du hast Kalt, komm Snaps machen!” 67 Nagu näha, ei lasknud see Fritz niisuguseid häid sõnu omale mitut korda korrata – kohe oli Fritz kui välk kolmeks-neljaks minutiks sisemisse ruumi kadunud ja kui ta välja tuli, seisis ta jälle oma koha peal – püss käes.

      Kui minu vend seda nägi, hakkas tema nägu rõõmu pärast hiilgama kui Betlemma täht ja ta ütles: „See „Maksim” sääl vankris on meie.”

      Hilja õhtul umbes СКАЧАТЬ