Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal. Alo Lõhmus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mängisid lapsed hernestega. Konfiskeerisin need ja… keetsin kodu nendest suppi; oli üsna maitsev. Juhtumisi sain ½ toopi piima, tervelt 40 päeva pole sarnast vedelikku näinud.

      20. detsember. 20. kuupäev – palgapäev, kuid kahjuks palgata. Kavatsetud siselaen koolis ei õnnestunud. Korjasin kokku ainult 11 rubla ja sedagi suure vaevaga. Ühelgi õpetajal pole raha. Suhkru tagavara lõpeb. Mis veel oli, korjasin kokku, panin karbikesse, karbikese peitsin korvi, korvi keerasin lukku – kõik selleks, et suhkrut mitte süüa.

      21. detsember. Kuulujutud Tapa ja Tallinna langemisest. Raudsilla juures kohtasin komissare. Meie hariduskomissar Vallner oli nende hulgas. Nähtavasti läksid nad jaama (Narva II), et Peterburi sõita. Kõigil paksud mapid kaasas (või, sealiha?). Saapad, palitud, mütsid – kõik tuliuued; näod rõõmsad, muigavad. Naljatasid ja naersid. Mis neil viga?

      22. detsember. Vabrikud palusid neid Põhja Kommuuna26 külge liita. Küsimus jäeti lahtiseks, et ära hoida igasugust tüli. Igatahes jääb parem Narvajõe kallas Venemaale ja pahem Eesti Kommuunale.

      23. detsember. Tänased lehed teatavad Valga langemisest27 („Surmahoop maailma imperialismile”). Rakvere all („pod stjenami drevnjavo

      Vesenberga” 28 ) – hiilgav võit:11(üksteist) valgekaartlast vangi võetud!!! Kreenholmi vabrik on natsionaliseeritud. Kalevivabrikus on raamatupidamine lõpetatud: keegi pole meile võlgu ja meie pole kellegile võlgu! Vanad raamatud põletada ja uusi mitte alustada. Väikesed, rumalad lapsed!

      24. detsember. Koolis väga närviline meeleolu, lapsed korraldavad miitingut, müravad, ei kuula sõna. Tahavad koju, jõuludeks… Keegi lasi jutu välja, et täna lastakse kõik koolid lahti. Tõsi. Suurel vahetunnil tuli

      Haridusosakonnast ametlik paber, et koolitöö kõigis koolides on katkestatud kuni12. jaanuarini (pole tähtis, et 12. jaanuar on pühapäev, rutates pole Haridusosakond seda tähele pannud). Lapsed lähevad koju, me jääme õpetajatetuppa istuma ja kaua ajame seal juttu. Üks tõendab, et tulevad inglased ja rootslased (miks just rootslased?); teine seletab, et on suurtüki laskmist kuulnud jne… Linnas imelik meeleolu, tänavatel koguneb rahvas, kõneldakse poolsosinal millestki – kõik nagu ootavad midagi… Sõdurid – tõsised, tusased – või näib see ainult nii? Aga linnas pühitseti siiski „jõulupuud”, vaatamata kõikide keelude peale. Juhkentalis põles suur maja. Tulekuma valgustas lund. Kustutasin elektri ja kaua seisin akna juures – vaatasin tulekahju. Suurepäraline jõulupuu!

      25. detsember. Vabrikuvile. Vabrikud töötavad, aga mina kooli ei lähe. „Sa Narvoi – Taps, sa Tapsom – Revel!”29 Nii kirjutavad ajalehed. Kõlab kui värss – punased on üldse luuletajad – kuid Tapat nad kätte ei saa. Tartu olla langenud…

      26. detsember. Uurisin uut Kommuuna „dekreeti”, mis meie palga kohta käib. Enamlaste valitsuse väljakuulutamise päevast, 29. novembrist 1918 peale saavad kõik Kommuuna töölised, ametnikud, sõjaväelased ja muud ühesugust palka. 500 (viissada) rubla kuus. Ainult juhtivad jõud saavad 125 rubla lisa. Esimese lapse eest maksetakse, 14 aasta vanuseni, 100 rubla abiraha, teise eest – 75 rubla, ja iga järgmise eest – 50 rubla. Nii siis meie direktor, meie kojamees, mina, kõik saame ühesugust palka. Direktor hakkaks hea meelega kojameheks, kuid kojamees direktoriks vist ei hakka… Kommuuna!!!

      27. detsember. Ainult üks kuu on sest ajast mööda, kui enamlased linna tulid, aga näib, nagu oleks see palju, palju aastaid tagasi. Esialgu oli väga õudne; vahetpidamata käisid paugud, iga koputus ukse peale pani värisema. Kes seal on? Miks? Ja kardad ust avada.

      Nüüd oleme peaaegu harjunud. Linn näib nii, nagu oleks ta raskesti haige; sarnane on maja, kus surnukeha veel sees. Sest päevast, kui enamlased linna tulid, ei aja ma habet ja see kasvab ja kasvab…

      Mitte kuulujutt:13. detsembrist on inglise laevastik meie vetes! Rääkis päris kindel isik…

      28. detsember. Töölised rahutud. Miks maksetakse neile palka vana normi, aga mitte uue dekreedi järele (500 rubla kuus)? Mikspärast ei anta kraami, heeringaid, suhkrut, liha jm? Miks veetakse kõik Narvast välja? Töölised pole rahul ja vaevalt võib neid rahustada ajalehtedega, mida kojamehed tänasest päevast peale maksuta koju kätte kannavad.

      Võtsin kokku, palju ma sõin selle kuu jooksul:

      1 nael liha ½ naela rasva

      6½ naela hobusevorsti ½ naela viinivorsti ¼ naela võid ¼ toopi piima

      11 muna

      15 naela leiba

      1½ naela tangu

      2½ puuda kartulaid

      1 kapsapea

      1 nael sibulaid

      1 nael suhkrut

      4 naela kompvekki

      2 solot. teed30

      1½ naela soola Nii vähe, või nii palju, on tarvis inimesele ülespidamiseks!

      29. detsember. Saime palka, ometi ükskord! Tervelt 500 rubla, käputäis „kerenskisid”. Raha nagu põleks tasksus, kuid legaalselt teda kulutada ei saa, nii-kui-nii on äridest võimatu midagi osta.

      Hiline öö. Magab vabrik, magavad töölised; ja unes näevad vist kõik raha – palju, palju raha… Ei kümned, ei sajanded – tuhanded rublad. Ja töölised õnnistavad Nõukogude võimu – arvud rõhuvad, arvud tõmbavad kaasa – pole tähtis, et jahupuud maksab vabal müügil500 rubla, pole tähtis, et hinnad tõusevad, tõusevad lõpmatuseni. Väikesed lapsed, nad ei saa ju aru, et oma raha eest nad enam midagi osta ei saa.

      30. detsember. Kõik mured, kõik huvid keerlevad leivapala ümber, terve elu on üks väiklane, vastik, kange võitlus toidukraami eest. Ja nagu alati võitluses, rõõmustad iga võidukese üle – olgu ta kas nael leiba, pool toopi piima või kaheksandik mahorkat… Söömine, kahjuks, on elu ainsaks sisuks saanud, see on häbistav, kuid see on nii… Kuid kojamehed muretsevad hoolsalt tööliste kultuurilise tasapinna tõstmise eest ja korralikult toimetavad neile koju… vanu ajalehti. Piinab mõte, et tervest Narvast tubakat ei saa. Kas tõesti suitsetamine nurka visata?

      31. detsember. Kõige ettevõtlikumas meeleolus lähen linna – kindla eesmärgiga tubakat saada, tubakat, ükskõik kuidas. Ilm on imekena, mitte väga külm; sajab valget, puhast lund… Küsin igal pool tubakat, kusagil ei ole. Palgil on ainult paberossikesti. Kurbuses ostan tervelt… 3000 tükki ning määratu pakiga kaenlas sammun mööda suurt tänavat. Koolikantseleis on hr D. ja asjaajaja; mõlemad halvas tujus – ei ole tubakat… Isegi kooliteener, suli ja spekulant, lahutab ainult käsi: kusagilt ei saa! Ma ei kaota lootust, jooksen turule. „Kas on mahorkat?” küsin igas poekeses. Naeravad ainult vastuseks. Sellevastu on vorsti palju, igal lauakesel on vorstid, aga maksavad juba millegi pärast 10 rubla nael. Üks poisike pakkus mulle „veerandi” 40 rubla eest, kuid 40 rubla ¼ naela tubaka eest on ikkagi liig palju… Jätan suitsetamise – ja kõik… Tubakat on veel tsipake järel, aga kesti – milline õnn – tervelt 3000. Kesköö. Raketid СКАЧАТЬ