Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal. Alo Lõhmus

Чтение книги онлайн.

      5. detsember. Meie juhataja käis hariduskomissari juures: 1. jaanuarini jääb õpetus endiseks, palka meile aga esialgu ei maksta. Vene gümnaasiumi õpetajad said palga novembri kuu eest kätte: pommitamise päeval olla Schulbach toonud 8000 rubla. „Kas asi siis nii tõsine?” küsiti temalt. „Seda küll mitte, kuid parem siiski raha välja maksta.” Samal õhtul anti Narva ära. Linnas võetakse Ober-Ost raha poole hinnaga vastu, vabriku rajoonides on saksa raha kurss veel endine.

      6. detsember. Frondilt mitmesugused kuulujutud, ühed räägivad, et punased sealpool Vaivarat, teised, et sakslased olevat pealetungimas, kolmandad, mis täiesti uskumata, et sakslased ainult 12 versta Narvast. Kõneleja miitingul (miitinguid korraldatakse linnaplatsil raekoja ees) nimetas seisukorda frondil eriliselt heaks. Frondi seljataga on aga nälg. Turul ainult kollased vorstid hobuselihast. Neid ostavad suurel hulgal sõdurid. Koolis oli uus hariduskomissar seltsimees Vallner21. Pealtnäha päris korralik härra. Tuli klassi (mul oli vene keele tund), küsis, kas õpetame uue või vana kirjaviisi järele, surus kätt, nimetas mind seltsimeheks ja läks.

      Ajutine Valitsus Tallinnas olla kõiki kuni50-aastased mehed mobiliseerinud. On see luule või tõsi? Igatahes kuuldus öösel ja hommikul laskmine. Pantvangidena istuvad muu seas Schulbachi õed, Anvelti (kuulsa Anvelti sugulane) naine ja kaks poega, mõlemad meie õpilased. Räägitakse, et pantvangidest pole kedagi maha lastud.

      7. detsember. Magasin halvasti. Arvatavasti lasti. Võib olla lasti, võib olla näis mulle ainult nii – kostab ju nüüd iga mürin püssipauguna. Igal pool dek reedid Saksa rahadest: 1 rubla Ober-Ost võrdub Vene rublale. Dekreet on 2. detsembril allakirjutatud, väljakleebitud aga 7. detsembril. Millegi pärast usuvad kõik, et tööliste nõudmisel see dekreet ära muudetakse, kannatavad ju töölised kõige rohkem selle läbi. Kõneldakse mobilisatsioonist punaväkke kõige lähemal ajal. Mobiliseeritavat kõiki mehi kuni 30 aasta vanuseni.

      8. detsember. Sõime parajasti kartulaid (nüüd sööme ainult kartulaid), kui meile tulid külla kolm preilit. Üks neist teenib punaväes polgu komissari abina, saab kuus 300 rubla ja sõduri varustuse: 1½ naela leiba, suhkrut, võid, heeringaid jm – õnnelik preili! Mul tuli neid kostitada. Nad sõid mu viimased kolm õuna ja lõpmatu hulga kartulaid. Ajasin viisakalt juttu, kuid mõttes kirusin nende söögiisu.

      9. detsember. Igal pool majaseintel, müüridel, aedadel uue valitsuse kuulutused – igasugustes värvides: punased, lillad, rohelised, sinised. Turul pole mingisuguseid toiduaineid – leib, kui teda ainult saab, 10 rubla nael; see on vist kuulutuste tagajärg. Kalevivabrikus pandi toime põgenenud „bursuide” korterites läbiotsimine. Kõik leitud toidukraam jagati enda vahel ära: igaüks sai 3 heeringat, peotäie valget jahu jne.

      10. detsember. Kuulutati 8 aastakäigu meeste mobilisatsioon välja. See puudutab ka mind…

      11. detsember. Käisin komisjonis. Seltsimees (vahest koguni „kodanik”) laua taga oli väga viisakas, registreeris mind 14. kategooriasse. „Õpetajatele antakse vist pikendust,” trööstis ta mind. „Kavatseme mobiliseerida ainult kodanlasi.” Huvitav oleks teada, olen ma „kodanlane” või mitte. Ja kes peaks seda otsustama, kas tõesti komisjon?!

      12. detsember. Linna läksin ühe punaväelasega. Ta ruttas jaama, et sealt edasi sõita, tema 15. Tartu polk on liinil. Meeleolu pessimistlik, päris suure huviga inglaste järele – „revolutsiooni kangelased” kardavad väga inglasi… Öösel oli Kreenholmis laskmine. Üks purjus sõdur jooksis majast välja kisaga: „Valged, valged!” Suur segadus, laskmine, paanika – tagajärg 2 surnut ja 8 haavatut. Mingisuguseid „valgeid” muidugi polnudki. Kohalikud õigeusu vaimulikud – väljaarvatud kaks preestrit ja kaks diakonit – on kohustatud 24 tunni jooksul Eestimaa piiridest lahkuma. Luteriusulised vaimulikud on juba ammu „linnupriiks” kuulutatud. Keelatud on üle 5 naela toiduaineid Narvast välja viia – nüüd, kus linn juba tühjaks on veetud!

      >Meie vabrik hakkab töötama kahes vahetuses:6 tundi iga vahetus. Palk 2 rubla tunnis, kuid kahes vahetuses töötada ei saa. Imelik, näen nüüd ikka unes matuseid…

      13. detsember. Ajasin juttu vana Nataljaga. Ta imestab väga, et „meie omad” tulid, aga palka juurde ei pane. Sakslaste ajal maksis leib 3 rubla ja nüüd ei saa teda 10gi rubla eest. Ja siis pidavat veel inglased Soome kaudu Petrogradi peale tungima. Nataljale ei meeldi inglased.

      Ametlikkude teadaannete järgi on seisukord kõigil väerindadel hiilgav: Petserist telegrafeeritakse, et täna-homme on Valga langemist oodata; Narva frondil „liiguvad punased väed võidurikkalt edasi”; Berliinis järjekorraline maailma revolutsioon…

      14. detsember. „Dekreediga” on jõulude pühitsemine keelatud. Harilik koolitöö kestab edasi kuni 1. jaanuarini. Kooli vaheaeg on ainult 3 päeva, 1.–3. jaanuarini. Kurb. Matts kinkis mulle hästi suure tüki suhkrut.

      15. detsember. Pühapäev. Lõunaks pidulik menüü: kartulid soolaga, tükk leiba hobusevorstiga (harilikult sööme leiva kuivikuid, neid kulub vähem) ja suhkruga, Mattsi kingitud suhkruga.

      16. detsember. Koolis külastas meid meie endine õpilane Hasan. Kevadel heideti ta välja VI klassist, nüüd on „suur nina”, tegutseb Uraalis haridusalal suuremas mastaabis. Seljas on tal kallis kasukas, inglis ülikond, kuld uurikett… Päris „bursui”. Nähtavasti on Nõukogude Venemaal haridustöö väga tululik.

      Tänaval peatas mind üks väga imelik tüüp: pikad sukad, lühikesed püksid, isegi reisikott seljas. Päris matkaja,. „Где тут Совет Наррродны… Комиссаррров?” 22 küsis ta, rõhutades r tähte. Juhatasin ta raekotta. „Tänan teid, seltsimees,” vastas ta uhkelt ja sammus edasi.

      17. detsember. Nägin unes, nagu ostaks ma poest kringleid, valgeid veekringleid23; mul on kaasas korv ja pagar paneb mulle korvi kaks, kolm… terve hulga. Siis ostan veel mune ja piima. Ilus unenägu! Aga ilmsi jooksin terve turu läbi ja peale hobusevorsti ei leidnud midagi. Suurel tänaval on kõik kauplused kinni, ainult vana Jevstafieff müüb õunu ja missuguse hinna eest! Astun sisse, valin. „Jäta!” tõrjub peremees, „see maksab 2 rubla tükk, see – 3 rubla.” Ja üsna ebaviisakalt püüab minust lahti saada. Ja ma ei tunnegi ennast haavatuna. Astun sisse tuttava pr. N. juure, ma tean, ta spekuleerib jahu ja kartulitega, aga ka siin ei õnnestu. Linnas on igal pool väljakleebitud punased kuulutused, et Põhja Kommuuna juhid Sinovjev ja Posern24 kavatsevad vabastatud Eestimaad tervitada 1. Rahvamajas, endises Aleksandri kirikus. Miitingu algusest teatab kirikukell. Viimasel ajal liigub siin palju sõjaväge, iseäranis ratsamehi. Nad olevat Murmanskist, kus inglased tugevasti peale tungivad. Õhtul. Sõin praegu õhtust. Kõht täis kartulist. Naaber seina taga mängib sentimentaalselt gitarret. Kuuvalge, gitarre, maailma revolutsioon…

      18. detsember. Üks endine õpilane maksis oma võlga – viie tunni eest 5 naela rukkijahu. Kuninglik tasu! Uhkelt sammusin läbi linna ettevaatlikult СКАЧАТЬ