Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal. Alo Lõhmus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ näitasin 3-verstalise kaardi peal endi praegused seisukorrad ära. Mees oli mulle üsna tänulik.”

      Järgmise rongiga sõidab leitnat Laast-Laas Tartusse, otsib seal üles oma naise ning koos istuvad nad viimasele Tallinnasse suunduvale rongile.

      Laevad on auru all

      Olukord pealinnas on ärev ning Ajutise Valitsuse võim ebakindel. Sõduritest on nii suur nappus, et pea- ja sõjaminister Konstantin Päts otsustab Tallinna kaitseks mobiliseerida gümnaasiumide vanemate klasside poisid.

      „Ühel päeval 1918. aasta detsembri algul ilmusid kooliklassi viimase õppeaasta õpilaste esindajad-kaitseliitlased,” kirjeldab oma mälestustes toonane Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane Edgar Eik52. „Tund katkestati, loeti õpilaste nimed üle. Vastava õpilase püstitõustes hinnati silmamõõdu järgi selle kasvu ja kogu. Suuremakasvulised märgiti kui kõlvulised sõjaväeteenistusse astumiseks, vähemad jäeti esialgu välja. Üldiselt võeti sundkorras teenistusse gümnaasiumi viimasest kolmest klassist kõik, mõistagi kelle tervislik seisukord seda võimaldas, kuna noorematest, s.o. neljandast ja viiendast veneaegsest klassist jäeti väiksemakasvulised välja. Seega kooliõpilaste-sõdurite ridadesse astunute vanus kõikus 14. kuni 19. aastani. Olles tookordses viiendas klassis ja kasvult natuke üle keskmise, pääsin ka mina kui teenistusse kõlbulik nimekirja.”

      7. detsembril katkestatakse õppetöö ning õpilased hakkavad kooli aulas sõjaväeõppusi läbima. Päev hiljem jagatakse neile kätte püssid.

      „Ei olnud siis kellelgi mahti õpetada püssiga ümberkäimist, igaüks katsus ise kuidagi toime tulla. Õnnetusi ometigi ette ei tulnud,” kirjutab Eik.

      Riidevarustuseks jagatakse poistele vene sõdureist mahajäänud kulunud sineleid, talimütse (papaahasid) ning sääresidemeid. Peagi algab ka valveteenistus.

      Sisekaitseks mobiliseeritud Tallinna kooliõpilaste rood asub korterisse Narva mnt 6a Beljajevi Tütarlaste Eragümnaasiumi ruumidesse.

      „Kooli elama asudes klassid olid tühjad, esimesed ööd magasime põrandale laotud õlgkottidel,” kirjeldab Eik. „Majas oli siis veel võrdlemisi algeline gaasivalgustus, lambid korrast ära, pea olid needki eemaldatud. Valgustuseks keerati lihtsalt gaasikraan lahti ning ilmatu pikk lahtine tuli põles ööd läbi klassiruumes, heites viirastuslik-punakat valgust magajate üle. Peagi olid valged laed tulest üleni mustaks tahmunud. Täbar oli lugu ka koolimaja käimlatega, mis ehitatud vastavalt tütarlaste kooli nõuetele ning sellistena ei olnud kohandatud poiste tarvitamiseks. Millegi pärast läks kooli veevärk rikki, käimlate põrandad ujusid alaliselt üle ja juurdepääsemisel tuli laveerida vähestel kuivadel kohtadel – seega sooritada tõeline dessant. Varsti eelistati „asjaõiendamist” sooritada kooliaias, milline lühikese ajaga rikkalikult üle väetati. „Dessanditegemine” sai aga eelkirjeldatud toimingu üldiseks nimetuseks Tallinna sõdur-õppurite keskel, kandudes edasi kitsamates ringides rahuaegadeni.”

      17. detsembril kihab linn enamlikust vaimust ja kihutustööst. Tehastes hakkavad streikima töölised, organiseeritakse meeleavaldusi. Ka kooliõpilaste roodus levib kuuldus plaanitavast väljaastumisest. Just nemad peavad sellele vastu astuma. Kell 10 hommikul moodustatakse koolipoistest kolm paarikümneliikmelist rühma, mille ülesandeks on tagada Raekoja platsil paikneva Ajutise Valitsuse53 ja Pagari tänaval asuva sõjaministeeriumi hoonete kaitse. Need rühmad saadetakse välja aga ilma ohvitserideta.

      Tallinna Poeglaste Kommertskooli õpilane J. Pau kuulub rühma, mis suundub Narva maanteelt Viru tänava kaudu läbi vanalinna Pagari tänavale. Rühma juhib kommertskooli õpilane Hans Riiberg54 ning ka suurem osa rühma liikmeid on sama kooli poisid. Pikale tänavale jõudes tuleb neile Internatsionaali lauldes vastu sadamatehaste tööliste kolonn punalippudega. Koolipoisse kohates laul vaikib, kuid midagi muud ei juhtu. Mõneti ohvitserimundriga sarnanevat koolivormi kandvad õppurid sammuvad kolonni keskelt läbi ning asuvad sõjaministeeriumi vastas olevasse majja valvesse.

      Kell 12 saavad nad käsu tõtata Peetri platsile (praegusele Vabaduse väljakule) ning ajada laiali sinna kogunenud töölised. Nüüd on rühma juhtima saadetud ka üks ohvitser, lisaks 3–4 vanemat sõdurit ühe kergekuulipildujaga.

      „Meeleolu oli hea, tunti veidi ärevust,” meenutab Pau oma mälestustes55. „Vanad sõdurid kandsid kuulipilduja kassette. Jõudes Pikale tänavale Mustpeade klubi juurde, rühm peatati. Mõneminutilise ootamise järele liitus sealt meie sappa kümmekond tüübilist paruninägu. Poisid imestasivad ja olivad pahased, milleks vaja meiega kaasa paruneid rahva ärritamiseks.”

      Lumelörtsist sopaseid vanalinna tänavaid pidi jõuab rühm Peetri platsile. Kaarli puiestee ja Jaani kiriku ümbrus on rahvast tulvil ning koolipoiste rühma juhtiv ohvitser annab meeleavaldajatele käsu laiali minna. Vastuseks kõlab naer ja vilekoor, meeleavaldajad hakkavad rühmale lähemale nihkuma.

      „Asume kahte viirgu. Ohvitser teeb korralduse püsside laadimiseks. Meie seljatagant lähenevad töölised, tagumine viirg pöörab instinktiivselt ümber. Asume nüüd seljad vastamisi,” kirjeldab Pau. „Püssid laaditakse, samal ajal kaasas olevad vanad sõdurid viskavad kuulipilduja padrunid (kassetid) maha porri, öeldes: „Meie oma vendade peale ei lase”, lähevad ära rahva hulka.”

      Koolipoisid korjavad kassetid üles, kuid meeleavaldajad on nad nüüd täielikult ümber piiranud ning poistest vaid mõne sammu kaugusel. Ohvitser käsutab rahvast veel kord laiali minema, kuid sel pole mingit mõju. Järgneb käsk püssid palge tõsta.

      „Käsk täidetakse. Meeleavaldajad on päris lähedal, sõimavad meid ja tehes rinnaesised lahti, paluvad lasta. Kuulsin ohvitseri sosistamist: „Laske, laske!”, mida kuulsid vist paar kaaslast peale minu, samal ajal märkasin, et kuulipilduja on tööliste võimuses.”

      Laskmise asmele tormavad Pau ja teised poisid hõivatud kuulipildujat päästma ning peksavad püssipäradega töölised relvast eemale. Kui madin vaibub, avastavad õppurid, et nii ohvitser kui ka parunid on jalga lasknud.

      „Juht on ära jooksnud, kas rahva peale võib ja tuleb lasta, ei teata, seda varemalt ei selgitatud. Jääb üle sõjaministeeriumi juurde tagasi minna. Algame aeglaselt Harju tänava poole liikumist. Tööliste mass on kannul, loobivad jääpankadega, millest keegi tõsisemalt ei kannata. Tööliste massi eemaldamiseks peatume vahetevahel ja pöörame püssi raua otsad kannulolijate poole. Töölised jäävad peatuma paarikümne sammu kaugusele.”

      Niiviisi järk-järgult taandudes jõuab rühm tagasi Pagari tänavale sõjaministeeriumi juurde, ärritatud mässulised aga jäävad pidama Raekoja platsile. Poisid kindlustavad lühikest Pagari tänavat, paigutades kuulipilduja Pika tänava poolsesse otsa ning võttes positsioonid sisse ka Laia tänava otsas. Siis kuulevad nad Raekoja platsi poolt tulistamist.

      Voldemar Mirbachi tabavad sündmused Raekoja platsil asuvas Narva sõjapõgenike büroos. Mirbach on koos teiste Narva gümnasistidega pärast Tudulinnast pagemist Rakverre jõudnud ning sealt Tallinna saadetud. Ta ajab sõjapõgenike büroos parajasti oma asju, kui „tormas büroosse sisse üks Narva Juhkentali apteekri proviisor hr. Sander, olles ärritatud ja näost kahvatu ning teatas, et kohalikud kommunistid on tõstnud mässu ja kogunevad suurte hulkadena Peetri ausamba juurde Vabaduse platsile, peetakse kõnesid ja karjutakse „Maha Ajutine Valitsus, elagu Töörahva Kommuun!” ja et neid olla seal mitu tuhat inimest koos.”

      Mirbachi kirjelduse kohaselt kiirustavad Narva õppur-kaitseliitlased seepeale kohe Reaalkooli, kus asub nende ajutine eluase, ning võtavad sealt oma relvad. Nendega naastakse Raekoja platsile СКАЧАТЬ