Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal. Alo Lõhmus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ end ahelikku ja liiguvad mässajate poole, käsutades neid laiali minema, „mille peale nad aga üldse ei reageerinud, laulsid revolutsioonilisi laule, sõimasid ja ähvardasid, karjusid maha Ajutist Valitsust ja juba asusid meie kallale relvade ärakiskumiseks.”

      Narva koolipoisil V. Kivistikul lüüakse kiiver peast ära, Mirbachi mälu kohaselt laseb keegi rahva seast juba ka revolvrist, „nii et krohv maja seintelt lendas”. Koolipoisid tõmbavad kuulid rauda ja kordavad laiali mineku käsku, millele rahvas agressiivselt vastab. „Üks koolipoistest M. Saar seisis minu kõrval ja nägi, et ma sattusin mässajate sekka ning juba paari mehega rüselesin, toetas ühele püssipäraga mööda kukalt nii, et see pikali lendas. Teisele aga, kes minu püssi rauast kinni hoidis, lasi kuuli rindu. Vabaks saades avasin ka mina tule. Üldse lasime kaks kogupauku ja ülejäänud kolm padrunit tühjendasime vastu taevast. Mõne minuti jooksul oli Raekoja plats tühi, maas lebas 5–6 surnut.”56

      Mirbach kinnitab oma mälestustes, et mäss oli ohtlik ja selle verine mahasurumine möödapääsmatu: „Kuna punased olid tol korral umbes 30 kilomeetrit eemal, oleksid sisemised rahutused mõjunud halvasti liinil olijate peale.”

      Mõni minut pärast tulistamise lõppu ilmuvad Raekoja platsile Tallinna kaitseliitlased, kes, nagu Mirbach irooniliselt märgib, „taskutest oma käesidemed välja rebisid ja uuesti varukale asetasid”. Tallinlased jäävad platsile korda pidama, narvakad suunduvad komandatuuri juhtunust aru andma.

      Mirbach tsiteerib kindral Ernst Põdderi sõnu: „Kas teie, Narva koolipoisid, suudate ka enestele aru anda oma tegude eest, mida teie veerand tundi tagasi korda saatsite? Kas teie võite enestele ette kujutada, millise hääteo teie olete korda saatnud oma julguse ja vaprusega meie valitsusele?” Põdder lubab, et riik ei unusta seda teenet kunagi, ning esimese asjana võtab ta Narva koolipoisid oma isiklikku ja linnakomandandi käsutusse.

      Sõjaministeeriumi hoone juures ärevalt oma saatust ootavad poisid vahetatakse välja, kui „vahepeal laialivalgunud ohvitseride reserv” tasapisi uuesti välja ilmub. Ohvitserid võtavad ministeeriumi valvamise üle ning koolipoiste patrullid saadetakse linna peale korda pidama.

      „Kuulusin patrulli koosseisu, kellele oli määratud korrapidamine Uue tänava ümbruses,” meenutab Pau. „Minnes läbi Raekoja platsilt, oli näha vereloike voorimeeste seisukohal Päevalehe ees. Õhtu tulekul meeleolu rahunes, kuid tunti tõsist viha ärajooksnute: ohvitseri, vanade sõdurite ja parunite vastu.”

      Samal päeval surub Johan Pitka, soomusrongi ähvardusena kasutades, maha enamlaste mässukatse Sadamatehastes ja seal remondis seisval suurtükilaeval „Lembit”. Mässuõhutajad, kes kavatsesid muu hulgas suurtükilaeva hõivata, arreteeritakse. Ajutine Valitsus määrab korra ja julgeoleku tagamiseks ametisse laiade volitustega sisekaitseülema, kelleks saab Kaitseliidu ülem kindral Ernst Põdder. Suletakse kommunistide legaalsed organisatsioonid, keelatakse streigid, miitingud, koosolekud.

      22. detsembril toimub siiski uus meeleavaldus, seekord kogunetakse Estonia puiestee, Tartu ja Maakri tänava nurgale. „Sellest saime aga aegsasti teada ja tegime haarangu, kus langes meie kätte kaks relvastatud kommunisti, kelle komandatuuri toimetasime ja kes hiljem sõjakohtu poolt surma mõisteti,” märgib Mirbach.

      26. detsembri õhtul peab narvakate salk minema Toompea lossi Maapäeva kaitsma, enne seda suundutakse aga Uuele tänavale õhtusöögile. „Üle turuplatsi minnes avati meie pihta püssituli. Meie salk koosnes tol korral 7–8 koolipoisist ja paiskus kohe ahelikku, püüdsime turuplatsil olijaid ümber piirata, mis aga ei õnnestunud. Avasime küll omalt poolt tule laskjate suunas, kuid neil õnnestus siiski põgeneda,” meenutab Mirbach seda õhtut. Hoovidest nabitakse siiski mõni inimene kinni, kuid nende juurest midagi kahtlast ei leita.

      Rünnaku tõttu jääb õhtusöök söömata ning poisid lähevad otseteed Toompeale Maapäeva julgestama. Lossi ette tänavanurkadele paigutatakse kuulipildujad, parajasti vabad koolipoisid aga viiakse reservi lossi ühte ruumi, kus nad saavad raudvooditel puhata.

      „Ka mina jäin varusse ja askeldasime asemete juures, kui saabusid Ajutise Valitsuse liikmed,” kirjutab Mirbach. „Olin parajasti ametis ukse juures oleva aseme korraldamisega, kui üks Ajutise Valitsuse liikmeid hr. K. Päts patsutas mulle õlale, seal juures tähendades: „Ah siis teie oletegi need tublid Narva koolipoisid!” Küsis minu vanust, kus koolis käin, kes minu vanemad on jne. ning teatas, et „teid, Narva koolipoissa, ei unusta meie kunagi, olete esimesed, kelle teeneid meie hindame. Teame, et olete olete teinud Ajutisele Valitsusele suure teene, mis väärib kõrget hindamist.”” Nagu Mirbach 1937. aastal kirja pandud sõjamälestustes nendib, ei olnud lubatud tunnustust tolleks ajaks veel saabunud (1929. aastal annetati talle siiski Kotkaristi teenetemärgi V klass).

      28. või 29. detsembri õhtul tuleb sisekaitse ülem kindral Põdder Reaalkooli, rivistab Narva koolipoisid selle suurde saali üles ja peab neile pikema kõne. „Meie väed järjest taganevad ja väerind on mõnikümmend kilomeetrit Tallinnast eemal. Kui meie väed ei suuda selle öö jooksul vaenlase pealetungi seisma panna, siis oleme sunnitud oma sõjaliini tagasi tõmbama Dvigateli tehaste juurde,” ütleb Põder. „Teie, Narva koolipoisid, olete oma ustavust meie valitsuse vastu üles näidanud, mispärast on otsuseks tehtud: juhul kui meie valitsus on sunnitud täna öösi oma pealinna maha jätma, olete teie need, kes valitsusega koos lahkute esimestena pealinnast. Laevad on auru all ja kõik on juba valmis ärasõiduks.”

      Põdder lisab, et ei ole veel teda, kas valitsus lahkuks Rootsi, Taani või Hollandisse, kuid igatahes ühte neist see sõit viiks. Ta palub sõduritel sel ööl kõigeks valmis olla, kuid öö möödub rahulikult, Eesti väed rindel suudavad punaste pealetungile vastu pidada.

      Jaanuari teises pooles jätkavad kooliõpilased patrull- ja vahiteenistust, valvates näiteks koos Estonia näitlejatega ka teatrimaja ning selle hoovil seisvat soomusautot. „Mäletan, kuis ühel öötunnil teatri ümber patrulleerides keegi näitleja kurtis meile, et polevat sugugi kerge pärast viievaatusliku näidendi mahamängimist hakata südaööl sõduriks ja järgneval hommikul uuesti alustada proovidega,” kirjutab Eik.

      Peagi juba 400-pealiseks kasvanud roodust formeeritakse Tallinna Kooliõpilaste Pataljon. Paljud õppur-sõdurid jätkavad teenistust rindel soomusrongidel, mereväes ja mujal.

      Armas Jõuluvana, palun kuulipildujat!

      Kuueteistaastane Tartu koolipoiss Evald Pärn57 jalutab koos oma trefneristist sõbra Adolf Luhaga58 1918. aasta sügisel mööda Rüütli uulitsat, kui neile tuleb vastu maainimese rõivaid kandev umbes kahekümne viie aastane vuntsidega mees. Luha ja see külamees näivad üksteist tundvat, nad jäävad mõneks minutiks vaikselt midagi rääkima. Kui mees lahkub, avaldab Luha Pärnale, et olemas on salajane organisatsioon Omakaitse. Sakslaste Eestist lahkumise järel kavatseb see organisatsioon enda kätte võtta korra hoidmise Tartus ja kogu maal. Mees, kes temaga tänaval rääkis, olnud ülemleitnat Julius Kuperjanov, kes põranda all organisatsiooni juhib ja korraldab. Omakaitse olevat praegu ametis püsside ja laskemoona varumisega ning koos mitme teise gümnasistiga kuulub sinna ka Luha. Mõistagi avaldab ka Pärn nüüd kohe soovi organisatsiooniga liituda ning Luha võtab sõbra järgmisele koosolekule kaasa.

      See toimub ühel õhtul Kommertskooli ruumes ning on rangelt salajane. Poisid ei julge tükk aega hoonessegi siseneda, sest tänavail ja Emajõe kaldal kõnnib Saksa sõdureid, kes võivad hakata huvi tundma nende hilise koolikülastamise põhjuste vastu. Kui poisid lõpuks majja vupsavad, on olulisemad küsimused koosolekul juba läbi arutatud. Kuperjanov tuleb poiste juurde ja uurib, ega õues sõdureid märgata olnud.

      „Teatasime oma juhusest, mida märkasime, mille peale Kuperjanov väga kohkus, ning palus СКАЧАТЬ