Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal. Alo Lõhmus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olnud Mirbach leiab mõisa ühes toas endale mugava nurgakese ja laseb oma hanel lõpuks hea maitsta. Seejärel heidab ta põrandale magama. „Lükkasin kaasas oleva kimbu pea alla, nii kui küljeli heitsin, nii ka uinusin,” kirjeldab ta oma väsimust. Vabadussõja esimene päev on jõudnud õhtusse.

      Za Narvoi – Taps, za Tapsom – Revel!

      29. novembri hommikul äratatakse mehed juba kella 7 ajal ning teekond jätkub Vaivara suunas. Sealses seltsimajas „Külvaja” jagatakse igale kaitseliitlasele toiduks karp kilusid ja mõni tükk suhkrut. Leiba saab muretseda ainult oma raha eest, kuid seda Mirbachil pole. Tema hommikueine koosneb seega paljastest kiludest, hane kontide ümbert näritud viimastest liharäbalatest ja külmast kaevuveest suhkruga.

      „Ilm oli külm, kuid päikesepaisteline, vaevalt said kaitseliitlased oma eine lõpetada, kui mere poolt kaks suurt vaenlase sõjalaeva nähtavale ilmusid. Pea kõlasid mõned kahuripaugud, oli väikest paanikat meie seas märgata,” jutustab Mirbach hiljem. „Haarati oma kimbud ning liiguti edasi, et vaenlase silmist kaduda. Sest viimane jälgis vahetpidamata ja võimata oleks olnud püssitulega soomusristlejatele vastu hakata.”

      Osa kaitseliitlasi jätkab rännakut maanteed mööda, osa aga suundub Vaivara raudteejaama poole. Seal valves olnud kaitseliitlased peavad lähenejaid vaenlaseks ning äärepealt avavad omade pihta tule. Kui arusaamatus õnnelikult likvideeritakse, jätkub teekond Jõhvi suunas. Kohale jõutakse õhtul kell kaheksa.

      Jõhvi jaamas seisab mitu rongi: reisirong ja paar kaubarongi, neist üks kahuriplatvormidega sõjaväe-ešelon. Umbes 100–150 Saksa sõdurit soojendab end jaama kõrval platsile tehtud lõkete ümber. Jõhvi jaamast ida pool passib kahevaguniline soomusrong ilma tegevuseta ja, nagu eestlastele tundub, nähtavasti ei mõtlegi „Narva poole liikuda, et takistada vaenlase edasitungi.”

      Külmetavad eestlased ronivad sooja otsides reisirongi, kuid lüüakse sealt sakslaste poolt peagi välja. „Teufel’id, geh weg ja heraus17 aina lendasid. Noh, „heraus” siis „heraus” – ei ole midagi teha, pole muud kui anna sakstele ruumi,” kirjeldab Mirbach. „Korjasime oma kodinad kokku ja ronisime kui tigud saksa fritsusi oma keeles siunates vagunist välja. Oleks nad põrgulised tuledki maha põlema jätnud, mille ümber nad varemalt soendasid, viimastele oli vett peale kallatud ja ära kustutatud. Läks hulga aega, enne kui saime suure vaevaga süüdata lõkke.”

      Jõhvi alevisse jõuab ka Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumi 6. klassi õpilane Roman Müllerstein, kes on kaitseliitlasena samuti Narva rindele saadetud. Koos kaaslastega oli ta Narva lahingu ajal pidanud valvet Narva jõe Eesti-poolsel kaldal asuva Kulgu sadama ümbruses, kus paiknesid Saksa vägede positsioonid. Taandumise segaduses jääb Müllerstein kaaslastest maha ning leiab alles Jõhvis üles Tallinna kooliõpilaste kuulipildurite komando, kelle juurde ta jääbki.

      Kuna kõik näivad Tallinna suunas põgenevat, hakkavad kiiret kojujõudmist nõudma ka kuulipildurid. Milleks just meie peame siia jääma, nurisevad koolipoisid. Seda satub kuulma 4. polgu lipnik Adolf Johannes, kes käsutab poisid rivvi ning küsib neilt, endal käsi nagaanipäral, kas tal on tegu väejooksikute või kaitseliitlastega.

      „Oleme vabatahtlikud kaitseliitlased!” vastavad poisid. „Hästi!” kuulutab Johannes. „Praegusest momendist peale kuulute 4. polgu koosseisu. On kellelgi midagi öelda?”

      Nii saab Müllersteinist 4. polgu kuulipildurite komando liige. Tallinna taandumise asemel suundub komando taas Narva poole, vastu pealetungivale vaenlasele.

      Viimase edu aga jätkub. 29. novembril kuulutatakse Narvas välja uus sotsialistlik nõukogude marionettvabariik, Eesti Töörahva Kommuun.

*

      NARVA KOMMERTSKOOLI ÕPETAJA V. NEUMANNI PÄEVARAAMAT ELUST NARVAS ENAMLASTE AJAL 18

      29. november. Kõik nagu unes… Vabriku väravatel kaks punast lippu; igal pool vene sõdurid, töölised; igal pool see võõraks jäänud sõna „tovaristsh”. Kiirelt sõidab mööda sõjaväe moonavoor; kaks lõbusat sõdurit kõrval pooljoostes: üks närib leiba, teine lõikab suure noaga juustu. Rahvahulk liigub raudsilla suunas – sild on õhku lastud, lasub Narva jões, must, kole, õudne; väike sild on terve, kuid üle ma ei saa: vene sõdur püssiga ees. Veel eile seisis siin sakslane; nii mõnigi kord ajasime temaga juttu, ta kõneles omast kodust, vanematest ja kaebas, et tal siin igav, et igatseb kodu järele…

      30. november. Hommikul vabriku vile – tööle! Töölised on palju kainemad, kui neid endale ette kujutasin. Pääsesin üle silla linna; imelikuna tundub see lõhutud sild, imelikuna see sõdur, kes jaotab kõigile maksuta „Krasnaja Gazetat”. Linn on kui muutunud, lõhnab Venemaa järele: vene näod, vene keel, palju madruseid, sõdureid ja töölisi. Palju punast värvi – punased lindid, märgid, lipud. Seintel Narva sõjanõukogu päevakäsk nr.1 Daumanni allkirjaga (Daumann oli kevadel Narva Täidesaatva komitee esimehees19). Kõrvuti kuulutus: Eesti Ajutise Valitsuse komissari Schulbachi20 teadaanne, et hädaoht on möödunud. Hädaoht on möödunud?! Instinktiivselt otsustasin midagi tagavaraks osta, läksin poodi. „Pole enam midagi, juba eile kõik müüdud.” „Algab,” mõtlesin. Seesama teises, kolmandas poes. Turg tühi, ainult ühe vankri juures peetakse lahingut sealiha pärast; sõim, kõiki valdab metsik soov midagi osta, sest homme pole enam midagi saada… Sõdurid tormavad suhkru ja maiustuste peale – Peterburis pole neid saada: viskavad kompvekite eest sajad „kerenskid” välja. Nende palk on ju 250 rubla kuus koos söögi ja muu varustusega. /…/ Läksin raekotta revolutsiooni komitee sillaloa järele. Raekoja tornis punane lipp. Eesruumis palju rahvast; võre taga üliõpilane, see on ju minu tuttav, seltsimees Oskar. Ta on väga rõõmus, veidi uhke, kuid äärmiselt lahke. „Jaa, tööd olevat palju, väga palju… Sillaluba? Kahjuks luba anda ei saa, load antakse komandatuuris; komandatuur asub „Peterburi” võõrastemajas. Surub kätt, naeratab – ta on ikka endine Oskar… Komandatuuris keegi mitte midagi ei tea. „Sild? Missugune sild?” Korrapidaja sõdur pilgutab abitult silmi, sillast ta küll midagi ei tea… Tükk aega rabelen sõdurite keskel, viimaks saan siiski teada, et luba nõutakse ainult kella 6 õhtul kuni kella 6 hommikul. Tänuks ostsin sõdurilt „Pravda”

      40 kopika eest. Tänaval kohtasin sõjaväe arsti G. Tartust – kõneles palju Peterburi elust, ta oleks ammu punasest armeest põgenenud, kuid naine on Peterburis ning enamlased arreteeriks ta siis tingimata.

      Nägin tuttavat diakonit erariides, lühikeseks lõigatud juustega: silmad rahutud, hirmunud… /…/

      1. detsember. Hommik. Valge, puhas lumi. Hea ja rahulik… Kojanaine Natalja (venelane) jutustas, et kõik „pühalik seisus” olla arreteeritud („sa nemetskuju slushbu” – Saksa teenistuse pärast). Hiljem otsustatakse, keda vabastada või keda maha lasta. „Täna juba jumalateenistust polnud,” lisas ta juurde. Natalja on venelane ja rõõmustas, et „naschi prischli” (meie omad tulid); ta on muidugi enamlane – kuid kuidas saab läbi ilma kirikuta, preestrita?! Ja Natalja on mures…

      2. detsember. Sõdurite pidu vabriku koolis. „Homme läheme liinile, täna tahame veel tantsida…” Ja nad tantsivad. Kaugelt kostavad suurtüki paugud, need on rasked suurtükid. „Korraga aga lasevad seal inglased?” mõtlen. Leiva nael maksab juba 5 rubla.

      3. detsember. Maetakse Narva valdamise juures langenuid. Sula. Muda ja lörts. Taevas on tume, hall. Sõjaväe muusika. Punased puusärgid – üks, teine, kolmas… lõpmatult. Sõdurite read. Punased lipud. Töölised, jälle punased lipud. Seisan kino „Illusioon” ees ja kaua liigub minust СКАЧАТЬ