Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal. Alo Lõhmus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ väli oli surnute ja haavatutega üle külvatud,” meenutab Mirbach. „Mõned laipadest olid päris puruks kistud lõhkevatest käsigranaatidest, mõnedel näod tundmatuseni moonutatud surmaeelsetest krampidest, paljudel puudusid saapad, mille aset täitsid kase tohust punutud viisud, pastlad. Olgugi et alguses olime pööraselt vihased vaenlase peale, kuid nende armetu väljanägemine ajas nii mõnelgi mehel südame haledaks. Näha oli, et nemad üle soo ja raba olivad tulnud, sellest andsid kindla pildi ära jäätanud nartsud jalgade ümber, mida kahetohust pastlate küljest tulevad nöörid kinni hoidsid.”

      Lahingu lõppedes tulevad vaatepilti uudistama ka läheduses asuvate Kreenholmi kasarmute elanikud. „Õppurid tattninad, tööliste vereimejad, mis olete teinud, vaadake oma ohvreid! Kas selleks on teid koolitatud, et töörahvast tappa, timukad niisugused!” sajatavad paljud neist, kuni kaitseliitlased rahva laiali ajavad. „Nii mõnigi pealtvaataja sai kauni müraku püssipäraga mööda konte, kes julges oma küüneviha õppurite külge pookida.”

      Lahingu järel jäävad aga paljud Eesti sõdurid oma positsioonidel infosulgu. Neil puudub ülevaade olukorrast rindel, isegi sakslaste taganemisest saadakse aimu seda lihtsalt silmaga tunnistades.

      Helmut Järv ja ta kaaslased hoiavad endiselt oma valveposti ida pool Jaanilinna. Kella 13–14 vahel alustavad sakslased taandumist, valveposti jäävad mehitama vaid kaks Eesti koolipoissi. Kui sakslased lahkudes viimaks teatavad, et kõik Narva jõe sillad lastakse õhku, otsustavad jõe vasakule kaldale tõmbuda ka koolipoisid. Mõned Eesti sõdurid aga ei jõuagi enne sildade õhkimist (kell 15.25) läänekaldale ning peavad jõe ületama paatides või sillavaremetel turnides.

      Kaitseliitlane Voldemar Mirbach jõuab kella kolme paiku pärastlõunal Narva raekojas asuvasse staapi. „Raekoda oli kaitseliitlasi täis, tolleaegne Kaitseliidu ülem kapten Laretei13 tegi igasuguseid korraldusi hobuste ja vooride kohta, askeldati, paberid näpus, edasi tagasi. Märkasin, et siin on millegi halva teatega või hirmuga tegemist, sest kõigil olid ärevad näod ees,” kirjeldab Mirbach oma mälestustes.

      Lõpuks teatab kapten Laretei, et kõik mehed võivad pooleks tunniks koju hädavajalike asjade järele minna, sest Narva-Jõesuus maabunud vaenlase dessandi (tegelikult vaid 300 punast eesti ja 200 soome madrust, kuid Narva–Jõesuud kaitsnud Saksa väeosad taandusid vastupanu osutamata, osa langes vangi)14 tõttu tuleb linnast taanduda. „Vaevalt suudaksime meie oma väikeste jõududega vaenlasele vastu panna ja pealegi on meil laskemoona niivõrd vähe, et suudaksime ainult enesele taganemise tee puhas hoida,” ütleb Laretei. „Kuna sakslased keelduvad meile kahurisi ja laskemoona üle andmast, siis ei jää meil muud üle kui taganeda.”

      Koju jõudes edastab Mirbach selle uudise emale, kes just oli evakueerumisele saatnud raudteelasest isa.

      „Pidin ka mina kodust lahkuma, sest olin ju viimane poeg, kes veel järele jäänud, kuna kahest vanemast vennast, kes ilmasõjast osa võtsid, polnud hulgal ajal mingeid teateid,” kirjeldab ta sünget hetke.

      Noore sõduri ema võtab ahjust hommikul isa õpetuse kohaselt sinna küpsema pandud hane ning pakib poisile kaasa.

      Inimtühja ja hämarduva Narva tänavail rutates kuuleb Mirbach põhjakaares suurtükilasku, sellele järgneb kahurimürsu lõhkemise hääl kusagil Narva südalinnas. Laevad, mis olid punaste dessandi maandanud Narva-Jõesuhu, tulistavad oma suurtükkidest nüüd linna. Mirbach jookseb Viru tänavale, et sealt Turu tänavat mööda raekotta minna, kuid järgmine mürsk langeb üsna tema lähedale võõrastemaja „Petrograd” nurga juurde ning lööb poisi pooluimaseks. Ta toibub põrutusest alles mõne aja pärast ning taarub siis raekotta.

      „Jõudes raekoja trepini, tuli üks juut raekojast välja, kirjutusmasin kaenlas. Nähes mind, viskas masina raekoja ukse ette trepile maha ja ise jooksis trepist alla Rüütli tänava poole, kuhu peagi ära kadus, „ kirjeldab Mirbach oma sõjameenutustes. „Masinat kaasa võttes sammusin raekotta, astusin ühe väikese lambiga varustatud ruumi, mis arsenaliks määratud oli. Kõik oli segamini paisatud, vanad mõõgad, jahipüssid, revolvrid, pasunad, paberid, raamatud, püssitäägid, pussid ja igasugu muu kraam lebas laudade peal ja nurkades hunnikus ning oli mööda põrandat laiali.”

      Mirbach asetab kirjutusmasina ühte nurka maha ning hakkab relvade seast endale mõnd korralikumat revolvrit otsima. Korraga taipab ta, et on hoones ihuüksi. „Iga minu samm kajas nii ähvardavalt ja õudselt nendes kõrgetes tubades. Ma lendasin kui kuul raekojast välja Rüütli tänavale, sealt Valgele tänavale ja üle Rahvavälja Tallinna maanteele.”

      Pimenev maantee on täis taanduvaid Eesti sõdureid ja kaitseliitlasi, Saksa sõdureid ühes vooridega ning kohalikke elanikke pampude ja kompsudega, „raugad, naised nutvate lastega käekõrval”. Meeleolu on ärev, näiteks kui üks sõdur paar kilomeetrit peale linnapiiri lombijääl kukub ja ta püss seejuures kogemata lahti läheb, viskuvad paljud võitlejad maanteekraavi ja hakkavad huupi paugutama.

      4. polgu sõdur Hugo Reinmann (hiljem Reinmets)15 kõnnib luurerühma koosseisus lahkujate kolonnist mõnisada sammu eespool. Luurajad peavad kinni paar vastutulevat hobusemeest ja kamandavad nad polgu voorile appi. Luurerühma sappa sigineb aga peagi vanker polku kuuluva kolme koolipoisiga. Vankrimüra segab luurajaid ning rühma ülem kapten Limberg16 käsib koolipoistel rühma lähedusest kaduda. Vastupidi kapteni ootustele ei suundu poisid oma vankriga aga sobivamale kohale kolonni lõpus, vaid kihutavad hoopis luurerühmast ette.

      Parajasti liginetakse Peeterristi külale. Kui vanker poistega jõuab Peeterristi kiriku juures oleva surnuaia müürini, visatakse nende pihta mõned granaadid ja avatakse tihe püssituli. Luurerühm ja nende järel terve polk viskub maanteekraavi ning avab vastutule. Hobune kihutab tühjalt minema ja vankris olnud poiste saatusest ei kuule Reinmann enam midagi. Luurajad tõmbuvad polguni tagasi ning hakkavad valmistuma pealetungiks külale.

      „Asi edenes visalt ja aeglaselt, paistis, et meestel ei olnud sugugi tahtmist pealetungile minna. Suure jagelemise ja sundimise peale saadi siiski moodustada kaks ahelikku, kummagis üks kuulipilduja,” meenutab Reinmann seda lahingut.

      Kui ahelikud külale lähenevad, lõpeb sealt tulistamine ja Eesti sõdurite külasse sisenedes on vaenlane lahkunud. Külaelanike seletuse kohaselt olid seal positsioonil umbes 40 dessandiga Narva-Jõesuusse maandunud punast madrust.

      Külatänaval lebab raskesti haavatud Saksa sõdur, kuid 4. polgul pole võimalik teda kaasa võtta. Pärast sõduri haavade sidumist jäetakse ta ühte teeäärsesse majja. Kuid Reinmann paneb tähele, et vähenenud on ka Eesti polgu read. Tõsi, keegi pole lahingus viga saanud, kuid osa mehi on lihtsalt ära jooksnud.

      Edasi liikudes äratab mõne aja pärast taandujate tähelepanu Narva poolt kiiresti lähenev hele valgus. Seda peetakse punaste soomusautoks, mis on kuidagi üle jõe toimetatud ja nüüd taganejaid jälitab, kuid tegelikult osutub sõiduk eestlaste sidemootorrattaks. Mootorratta remondist põhjustatud viivituse tõttu oli sidemees Narvast lahkunud juba linna tunginud vaenlase kuulide all. Nüüd saadetakse ta ette luuret tegema.

      Peatuskoht küla juures.

      Helmut Järv ja tema relvavennad lahkuvad Narvast raudteed mööda kõndides. Umbes kilomeetri pärast silmavad nad seisva rongi siluetti, see osutub Saksa sõdureid tuubil täis sõjaväeešeloniks. Rongi lähedal tulistab suurtükipatarei veel punaste arvatavaid positsioone.

      Poisid proovivad end rongile kaubelda, kuid see osutub ruumipuuduse tõttu keeruliseks ülesandeks. „Hommikul oli teil kange tahtmine sõdida, miks nüüd jalga lasete?” СКАЧАТЬ