Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal. Alo Lõhmus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ varsti Eesti valitsus sisse kolib. Eila tõmmati lossi torni juba ülesse Eesti lipp.

      Aga ometi kord on juba inglased oma laevastikuga siia jõudnud 49 , kirjutan sulle ajalehest „Sotsiaaldemokraatist” tänasest numbrist telegrammide ärakirja.

      „Inglise laevastik eila kell3 p. l. Tallinna reidile tulnud.”

      „Eesti Ajut. Valit. saatkond inglise admiral Sinclairi jutul.”

      „Inglismaa rahvus ning valitsus on Eesti rahva ja riigi vastu heasoovlikud.”

      „Mingit Inglise okkupatsiooni (maad oma võimu alla võtta) ei ole tulemas.”

      „Täna tuleb Inglise valitsuse diplomaatilik esitaja laevalt maale.”

      Nii siis ajalehe sõnumid.

      Nendele ajalehe sõnumitele lisan siis omalt poolt veel juurde. Et ma parajaste Ajutise valitsuse ruumides vahi teenistuses olin, kui Baltiskist kella10 ajal hom. telegrafeeriti, et Inglise lipu all Tallinna poole suurem laevastik tuleb, millest siis kohe Ajutise valitsuse esitajatele teatati. Kell 2 ajal tõmmati juba raekoja peale peale Eesti lipu, mis seal juba enne oli, liitriikide lipud ülesse!

      Noh nüüd läks kihin ja kahin rahva seas lahti! Teadis muidugi iga üks, mis see tähendas. Varsti oli raekoja ja Ajutise Valitsuse ruumide ees murrul rahvast koos. Oodati ja oodati kuni hilja õhtuni, kuid näha ei olnud neil suuremat mitte kui midagi, peale mõne auto, millega Ajutise Valitsuse esitajad sadamasse vastu sõitsid. Peale nende ülemal tähendatud lippude tõmmati ka veel mõnel eramajal Eesti lipp ülesse. Üleüldine meele olu oli rahval hea, sest teadsivad, et abi kohale jõudnud on; kuigi leidus ka täis enamlasi, kes uulitsatel rahvast ülesse kutsusivad inglaste vastu töötama. Sellest teada saades saadeti õhtul ohvitseride lendsalk välja, kes nii mõnegi päris kommunisti, kes idast abi ootsivad, kinni võtsivad ja trellide taga toimendasivad. Ka rahva kokku kogumised aeti laiali. Õhtul liikus uulitsatel juba mõni inglise madrus.

      Diplomaatilised esitajad ja admiral ise tulivad laevadelt maale täna hommikul, milleks neid vastu võtma kella9 ajaks Eesti ohvitseride auu karaul Toompea lossi juurde saadeti. Iga mõistlik kodanik on küll rõõmus inglaste tuleku üle, kuid vastu võtmine läks õige rahulikult läbi, kuna sakslaste vastuvõtmine, nagu siit inimesed räägivad, täitsa marupööraselt toimetatud, pillutud lillesid jne. Ühes Inglise laevastikuga tuli ka välja maalt tagasi välissaatkonna liige M. Martna. Kui palju neid laevu siia tuli seda teada ei anta, on sõja saladus, kuna neid siiski õige tubliste on; reidile sõitnud on 8 laeva, kuna neid mere peal veel palju on. Ühes tõivad inglased ka palju sõja materjaali ja hulk kuulipildujaid ja soomus autosid. Varsti läheme inglaste juurde kuulipildujate kursusele.

      Toidu materjaali mul ikka ka veel mõneks päevaks jätkub, kodu tuleku kohta ei tea midagi ütelda, aga siiski igatahes küsin selleks luba. Palka saan15 marka päevas, mis 3–4 päeva järelt välja maksetakse. Palju tervisid kõigile.

Elmar.*

      13. detsembril otsustab Laast-Laas suunduda Tudulinna olukorda kontrollima, sest vahepeal on tema väesalk täienenud kahekümne mehega Väike-Maarjast. Kell kümme hommikul asutakse teele: kõige ees Laast-Laas üheksa ratsanikuga, seejärel väikest vahemaad hoides kümme Väike-Maarja kaitseliitlast, poole versta järel veel kümme Väike-Maarja kaitseliitlast ning siis omakorda pool versta hiljem kahehobuse plaanvanker kuulipilduja ja kümne mehega.

      Tudulinnani jõudes ei märka nad esialgu midagi kahtlast, kuid vallamaja juures näeb Laast-Laas jooksmas üht sõduririietes meest. Ratsanikud kihutavad talle järele, kuid mees lipsab alevimajja sisse.

      „Selle maja kohale saades, hakkasivad majast punaväelased, püssisid laskevalmis hoides, väljuma,” tähendas Laast-Laas hiljem oma päevikusse. Ratsanikud taanduvad kiiresti, kuid imelikul kombel neid ei tulistatagi: võib-olla peavad punased neid omadeks. Tee peal vägesid koondanud, liigutakse uuesti Tudulinna alevisse sisse, kuid nüüd on maja punastest juba tühi. „Sinna majja sisse minnes, salgas kohapeal olev kingsepp maha, et punased oleksivad seal olnud,” märgib Laast-Laas.

      Eesti sõdurid hõivavad Tudulinna vallamaja ning jäävad sinna peatuma. Poole tunni pärast aga märgatakse ahelikku „mägedest” alla tulemas.

      „Võimata oli teada: on need omad või võerad? Asusime vallamaja kivimüüride vahele, et hädakorral vastu panna. Ahelik aga ligines,” kirjeldab Laast-Laas. „Kui viimane juba üsna ligidal oli, siis tundsin musta mütsi järgi ühe Väike-Maarja kaitseliitlastest ära.”

      See ahelik on Laast-Laasi enda reserv, kes viimaks Tudulinna siseneb. Peagi jõuab kohale ka plaanvanker kuulipildujaga. Mehed teevad ettevalmistusi alevi täielikuks enda kätte võtmiseks, kui korraga hakkavad kuulid lendama: nüüd ründavad neid tõepoolest punased.

      „Mehed sattusivad paanikasse, sest olivad peaaegu kõik esmakordselt tuleproovil,” kirjutab Laast-Laas. „Tegin korralduse kiriku suunas taganemiseks. Videvikus olime uuesti mägestikus tagasi, kust liikusime Avinurme suunas. Kaotusi meil ei olnud.”

      Järgmisel päeval püüab Laast-Laas oma väeüksust kasvatada. Mehi kutsutakse Simunast, kuid sealt ei tule kedagi. Avinurmel proovitakse koguni „mobilisatsiooni toime panna”, kuid see ei anna tulemusi. Õhtupoolikul saabub teade, et Lohusuu on punaste kätte langenud. 15. detsembril jõuab kohale uudis, et Rakvere on langemas. „See sõnum oli kui ämbriga külma vett,” nendib Laast-Laas.

      16. detsembril hakatakse taanduma: salk liigub Veneveresse, sealt Luusikale ja Käru mõisa.

      17. detsembril sõidab Laast-Laas koos lipnik Altmanniga Vägeva jaama, et üldise olukorra kohta teateid hankida, kuid sealne jaamaülem peab neid esimese hooga juba enamlasteks. Keegi kohalik elanik on Kärul peatuvaid Eesti sõdureid enamlasteks arvanud ja jõudnud Vägevalt juba selle kohta telegrammigi Tallinnasse saata.

      Ümbruskonna mõisates leidub teisigi Eesti väesalku. Nendega koos otsustatakse, et Laast-Laas liigub osa meestega Laiuse tee peale punastele ette, osa läheb Simunasse ja osa jääb Salla mõisa.

      Kuid 19. detsembril Laiusele jõudes kuuleb Laast-Laas, et Eesti väed on taganenud Jõgevale. Laiuselgi oodatakse nüüd hirmunult punaste saabumist. „Kuulujuttude järele olla punaseid 2–3 sada meest, kuna Mustvee venelased olla punaste poolt kaasatõmmatud. Siis teadis keegi rääkida, et meie väed olla Jõgevast laiali läinud.50 Tallinn olla tööliste võimuses ja vabariigi valitsus arreteeritud. Meeleolu langes allapoole nulli,” kirjutab leitnant oma päevaraamatusse.

      Väesalk vahetab reed vankrite vastu ning sõidab Jõgevale, Laast-Laas ja veel üks mees liiguvad julgestuse mõttes ratsa veidi enne teisi. „Enne Jõgeva mõisa saatsin kaasasoleva mehe jalgsi mõisa poole ette, et teatavaks teha, et omad tulevad. Ootasin ½ tundi, kuid mees tagasi ei tulnud. Siis mõlemaid hobuseid järgi tõmmates, sammusin mõisa poole. Korraga:

      „Seis! Kes on?” Vastasin: „Omad. Viige mind ülemuse juure.” Viidi…

      Keskmises toas suure laua taga istusivad 3 ohvitseri ja nende taga ja kõrval umbes 20 meest.51 Nemad olla parajasti seisukorra üle nõu pidanud. Ohvitserid olla nõudnud kohapeale jäämist, mehed aga taganemist. Näitasin oma isikutunnistuse ette ning tegin meestele selgeks, et punased ei olegi veel Laiuse lossi juures, kuna ise sealt oma meestega tulen. Soovitasin meestele kuulujutte mitte uskuda, kuna ise praegust nende ohvriks langesin.”

      Kui СКАЧАТЬ