Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal. Alo Lõhmus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ target="_blank" rel="nofollow" href="#n31" type="note">31 teest – see oli midagi nii iseäralikku – brr… Praegu sain päris paberossi. Millise õndsa tundmusega tõmmasin teda! Mitte korraga, osadekaupa… Pea käib ringi, küll on hea!

      2. jaanuar. Olen õnnetu, tubakat ikka ei ole… Käisin linnas; isegi kahelt punaväelaselt küsisin, kas mahorkat on. „Ise kaks päeva pole suitsetanud,” ning pistsid mõlemad ropult sõimama. Metsik tahtmine suitsetada… Ka paberossi otsad, nii omad kui võõrad, on läbi… Sõbrad, miks olete mind unustanud?!

      3. jaanuar. Frondil olevat neegrid32, Tapa olla langenud33… Käisime õega linnas, turul. Ostsime paar keedupotti – et ometi osta oleks midagi! Söögipoolist, tubakat mitte kusagil… Postkontoris kinkis mulle keegi tuttav näputäie „samagonni”; õrnalt keerasin ta taskurätikusse ning peitsin tasku põhja – minu linnaskäik ei olnud täiesti asjata. Õhtul tuli prl. M.; ta suitsetab ja, armas jumal, tõmbas ära kaks minu paberossi kingitud tubakast. Ja mina suitseta baldriani teed!

      Ei ole usku meie võidu sisse

      Eesti kiiresti kokku klopsitud üksused taganevad. Narvast lahkumise järel tundub, et sõdimisest ei tule üldse mitte midagi välja. Äpardumine järgneb äpardumisele ning iga tund toob uue kaotuse.

      „Vaenlasest oli saamas kohutav tont, kes oskab vaid võita ja purustada ja kelle eest peab taganema,” kirjeldab 5. polgu 7. roodu 1. rühma ülem Jakob Omer (Orasmäe)34.

      Ajutise Valitsuse poolt välja kuulutatud mobilisatsioon on detsembri keskpaigaks püssi alla toonud veidi üle 9000 mehe, neist 1200 vabatahtlikku. Kuid rindel deserteerub jalaväepolkude allüksustest lausa 30–70 % mobiliseerituist. Osa neist ühineb lähitagalas hiljem siiski taas oma väeosadega, mõni mees teeb niisuguse tsükli läbi koguni mitu korda.

      „Moraalselt olid meie väeosad löödud, meeskonna hingeelu oli täielikult purustatud,” kirjutab Orasmäe. „Ja niisuguse olukorra juures tuli taganeda läbi Virumaa, oma kodumaakonna. Vähe sellest. Taganemistee läks paljudel meestel läbi kodukohtade ning omaksed tuli jätta võimsana näiva vaenlase meelevalla alla. Isegi vanu, sõjameesteks kasvatatud ohvitsere leidus, kes ei suutnud väeosadega kaasa põgeneda, vaid oma kodudesse jäid omastele kaitseks; pole siis eriliselt imestada seda, kui lihtsad, igapäevased lihtsõdurid ei suutnud ise endile distsipliini sisendada ja oma kõrge kohustuse unustasid.”

      5. polgu 7. rood ehk „paljasjalgsete pataljon”, mille rühma Orasmäe juhib, koosnebki suures osas selle lootusetu taganemise ajal deserteerunud sõduritest, kellele on antud võimalus oma patud sunnitöö asemel rindel lunastada.

      Lõunarindelt deserteerijad imbuvad Tartusse või sõidavad sinna suisa rongiga. Kui Tartu kooliõppurid-kaitseliitlased neid linnas kinni püüavad, puhkevad sõdurid mõnikord peaaegu nutma: „Kuidas me vastu hakkame, neid nii palju ja lasevad kuulipildujatest mis hirmus, aga meil padruneid pole…”35

      Eesti vägede kehv moraal torkab silma ka vaenlasele. Läbi Virumaa pealetungiva 1. Tallinna Eesti Kommunistliku Kütipolgu rooduülem Karl Tikk36 iseloomustab oma päevaraamatus vastast: „Üldse on need mehed õige arad. /…/ Niipea, kui nad meie luurajaid silmasid, kes nende peale mõned paugud tegid, pistsid nad punuma. Kui elanikud neilt küsinud: „Kas nüüd laskma ka hakkate,” vastanud need, et „kes neid kuradisi lasta tahab” – ja metsa poole.”

      Mõni päev hiljem lisab Tikk päevikusse: „Viimastel päevadel tuli valgetel kiiresti punuda. Nii tuli pahatihti ette, et valged, kes omast väeosast eemale öösiks külasse öömajale olid läinud, oma vägede asmel meid eest leidsid. Minu juurde tuli ka paar niisugust meest. Meie eelvahid olid nad kinni napsanud ja tõid minu juurde. Ma küsin, kust polgust olete? Nemad vastavad: „Neljandast. Aga mitmes see siin on?” – „Siin on esimene Tallinna polk,” vastan mina, „aga mitte valge, vaid punane!” Mehed ehmatasid nii, et ei osanud enam kolmegi lugeda.”

      Vahel jätavad Eesti väed endast maha töökorras telefoniliine. Siis lõbustavad punased end telefonikõnedega Eesti staapidesse ja saadavad mahlakaid tervitusi 1. diviisi ülemale ja Viru rinde juhile kindral Aleksander Tõnissonile.

      Esimese öö Narvast taganemise järel magavad Narva gümnasistid-kaitseliitlased Jõhvi jaama kivist põrandal. Seejärel toimetakse noormehed rongiga Rakverre, kust nad mõne päeva pärast jälle Jõhvi tagasi tuuakse. Seal määratakse ka Mirbach koos kaaslastega 4. polgu koosseisu, igale mehele antakse üle saja padruni ning lipnik Tanel Uustalu37 juhitud kolmekümnemeheline üksus saab käsu minna hobuvankritel Vasknarva, sest Narva jõgi on ju endiselt kaitseta. Kohale jõudes seavad nad end sisse Vasknarvast pisut põhja pool asuvas Permiskülas.

      Esimene nädal möödub rahulikult külas ja jõekaldal patrullides ning põlenud puusilda valvates. Ka venelased teevad teisel pool Narva jõge sedasama. „Ну и зайцы!” karjuvad punased sealtpoolt, mille peale Eesti sõdurid vastu hõikavad: „Посмотрим, кто из нас заяч!”38

      Pühapäeval, 8. detsembril lubavad sõdurid kohalikel elanikel külast välja kirikusse minna, ühtlasi paluvad neil aga hoida silmad lahti vaenlase vägede liikumise kohta; Eesti vägede suuruse kohta antakse neile igaks juhuks siiski valeandmeid. Voldemar Mirbachil õnnestub küla pealt saada niit ja nõel oma riiete parandamiseks, et „reied enam käimisel ei välguks”.

      Kirikust tagasi tulles toob külarahvas teate, et punased on 4–5 kilomeetri kaugusel üle jõe tulnud ning veavad parvedega isegi suurtükke läänekaldale.39 Kohe kinnitab seda ka luure, seejärel selgub, et vaenlane on juba Jaama külas, see tähendab üksuse selja taga. Mirbach saab koos paari kaaslasega korralduse puusilla jäänused süüdata ning siis algab sõit küüdihobustel Iisaku suunas.

      „Jaama külast möödudes oli näha läbi hõreda metsa vaenlase supikatelt keemas ning punaväelasi selle ümber askeldamas.

      Luure, mis ettesaadetud, tõi teate, et vaenlasi on Jaama külas umbes 1–2 roodu ja et kohalikkude elanikkude seletuste järgi olla Jõhvi samal hommikul vaenlaste kätte langenud40 ja vaenlane tungib Sompa jaama suunas edasi,” meenutab Mirbach. „Seisukord oli tõesti täbar, sest meie salk oli pea igast küljest sisse piiratud.”

      Mõni kilomeeter pärast Jaama küla satub salk tulevahetusse vaenlase luurerühmaga ning jõuab siis 8. detsembri õhtul tervena Iisakusse.

      Vahepeal oli Iisakusse saabunud ka leitnant Leonhard Laast-Laas.41 Nikolai Reek, 5. polgu ülem, oli Laast-Laasi 3. detsembril määranud Pagari mõisast kuni Peipsi põhjakaldani ulatuva rajooni kaitse juhiks ja saatnud ta koos kümnekonna mehega Iisakusse vastupanu korraldama. Vasknarva ümbrust kaitsma pidanud Narva koolipoiste taganemine oma positsioonidelt on Laast-Laasile seega halvaks üllatuseks.

      „Lipnik Uustalu ettekandest sain aru, et sellega jäi meie lõunapoolne Narova piirkond vaendlasele täitsa tõkketa,” kirjutab Laats-Laas oma päevikusse pahaselt. „Minu küsimuse peale, missugune asjaolu sundis neid sealt taganema, vastas lip Uustalu kõrvalepõiklevalt, nii et mina seda teada ei saanudki.”

      Seeoliniigiolnuderakordselthalbpäev.Hommikupoolikul oli Laast-Laas koos mõne oma mehega ratsa Pagari mõisast Jõhvi luurele sõitnud, et kontrollida teateid СКАЧАТЬ