Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal. Alo Lõhmus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tuleks, sest ülevõim oli ikka veel nende käes. Meie sõjariistade ladu Tartus asus tol ajal Riia ja Filosoofi uulitsa nurgal endistes kaupmees Kokka lina aitades ja see on133 sammu sellest hoovist, kus kuulipilduja oli. Ladu juures oli vend ka juba tarvilised korraldused püsside ja ladumeistrile, samuti ka vahi peal olevale sõdurile teinud, öösel ladusse sisse laskmiseks (tema ise määras sõdurid oma kompaniist postidele).

      Nüüd olime siis juba niikaugele jõudnud, et temal oli kuus sõdurit püssidega kaasa võetud ja ootas nendega värava taga uulitsal minu korraldust. Ei läinud kaua aega, vahest umbes pool tundi, kui nägin jällegi paksu sakslast valges rüüs alla tulemas ja Fritzi hõikamas: „Snaps machen!” Kohe jooksin trepist alla hoovile, tegin hoovivärava lukust lahti ja silmapilk tormasivad minu märguandmisel vend ees ja sõdurid järel hoovi vankri kallale, millel asus kuulipilduja. Present vankril oli ära jäätanud, aga see ei takistanud meie ettevõtet, oli ainult presendi kärisemist ja murdumist kuulda ja minuti pärast oli jälle kõik vaikne, seega ühes ka kuulipilduja kadunud, ainult mina ühes vennaga kohendasime veel presenti vankri peale, et seega sakslastele tehtud paha nalja jälgi maskeerida. Varsti olime meie oma toiminguga vankri juures ka valmis ja läksime siis ladusse oma saaki vaatama.

      Nagu püssimeister tõendas, olevat see päris kena suutäis, täiesti korras ja uus Vene kuulipilduja „Maksim”, mis mõne päeva ladus puhkuse järele kohe ühes minu vennaga ühel pühapäeval Tartust sõduritega Torma enamlaste vastu tegutsema saadeti, kust Eesti väeosad kole suure enamlaste väehulga ülekaalu pärast pidid Jõgeva sihis Põltsamaa poole taganema. Nagu pärast vend rääkis, olevat see riistapuu Aidu lahingus väga korralikult ja kohusetruult enamlasi „на тот свет” 68 saatnud.

      Teisel hommikul, pääle kuulipilduja näppamist üles tõusnud, nägin läbi akna, kuidas saksapoisid vankri ümber askeldasid ja kui välja läksin, kuulsin, kui üks nendest ütles: „Es war kein Sticknadel, aber ist doch gestohlen worden.” 69

      Lõpuks muutus see nali siiski mulle hirmuks, sest sakslastele oli räägitud, et minu vend olevat Eesti ohvitser, et „küll Kiima teab sellest loost”. Muidugi olid sakslased siis kohe mind korteris taga otsimas (üks ohvitser ja kaks sõdurit), aga mind enam ei olnud kodus – olin redus. Minu naine oli neile „härrastele” seletanud, et mina olen oma sõbraga kuhugile maale sõitnud, siiski olid nad iga päev13.–19. detsembrini kella 8st 22ni mind iga paari tunni tagant otsimas käinud.

      Pärast sakslaste lahkumist sai veel mitu korda selle kuulipilduja näppamise üle lõbusalt naerda.

*

      Lõunas tungib vaenlane 18. detsembril Mooste mõisast Ahja peale. Esimesel päeval löövad kaitseliitlased vaenlase Rasina all tagasi, kuid järgmisel päeval on nad sunnitud taanduma Kastre– Peravalla sihis. 19. detsembril peavad kaitseliitlased vaenlast terve päeva kinni Tartu–Võru maanteel Liiva kõrtsi juures, kuid on laskemoona lõppemise tõttu sunnitud järgmisel päeval taganema Reola mõisani. Tartusse on sealt vaid tosinkond kilomeetrit.

      „Kaitseliidu üksused ei suutnud vaenlasele küllaldast vastupanu avaldada, kuna relvastatud üksuste koosseis oli väikene ja laskemoona äärmiselt piiratud arvul. Mehed olid aga vahetpidamatust valveteenistusest äärmiselt väsinud,” meenutab toonane Tartu maakonna Kaitseliidu staabiülem Jaan Unt, kes koos Kuperjanoviga esimest vastupanu korraldas.70

      SakslasedlahkuvadTartust18.detsembrivarahommikul.Tartut Võru suunast kaitsma pidanud Vene valgete Põhjakorpuse väesalk, mida juhib rittmeister Stanislav-Marian Bulak-Balahhovitš, tulistab vaid mõne suurtükipaugu ja laseb seejärel jalga, jättes tee linna avatuks. Taandudes rüüstavad venelased oma teele ette jäävaid talusid. Baltisakslastest koosnev Balti pataljoni rood, kes pidi 2. polgu formeerimise lõpetamiseni linna jääma ja aitama korratusi maha suruda, lahkub samuti 19. detsembril linnast Raadile ning 20. detsembri hommikul sealt Kursi mõisa.71.

      2. Eesti jalaväepolgus on 20. detsembriks nimekirjas 112 ohvitseri ning 1760 allohvitseri ja sõdurit, kuid kõiki mehi ei saa relvastuse ning iseäranis korralike jalatsite ja riidevarustuse puudumise tõttu rindele saata. Meestele pole jõutud ka piisavalt väljaõpet anda. Esialgu saadetakse põhjast ja lõunast Tartule lähenevale vaenlasele vastu polgu paremini varustatud roodud ning ratsa- ja jalamaakuulajate komando (13. detsembril saadeti rindele 3. ja 4. rood).

      19. detsembri õhtul saavad ka 5. ja 8. rood käsu Võru maanteed mööda Tartust välja liikuda, kuid vaid vähestel meestel on olemas korralikud saapad ja talveriided. 8. rood ja osa 5. roodu sõdureid jääbki linna maha ning suundub rindele järgmisel hommikul. Linna kasarmutesse jäetakse halvasti varustatud 6., 7. ja 9. rood. Just 6. ja 7. roodus hakkab järgnevatel tundidel ässitajate tegevusel arenema mässumeeleolu. Toonane 2. polgu lipnik, hilisem major Villem Jakobson72 kirjeldab oma mälestustes polgu demoraliseerumise põhjuseid. Polku oli astunud palju Tartu üliõpilasi ja haritlasi, sh. kooliõpetajaid, kes tegelikult olid mobilisatsioonist vabastatud. Polgu juhtkond lootis neist kasvavat sõjaväeosa vaimse selgroo. Õnnetuseks lubati üliõpilastel ja teistel haritlastel aga kasarmu asemel ööbida kodudes. See jättis enamlikele agitaatoritele roodudes vabaduse oma kihutustööd jätkata. Polgu formeerimise kiire tempo tõttu polnud ka võimalik väeossa astuvate meeste tausta kontrollida.

      „6. ja 7. roodul oli käsk: iga minut valmis olla väljaastumiseks oma alalistest asukohtadest, et 5. ja 8. roodule minna appi,” kirjeldab Villem Jakobson 19. detsembri õhtut.73 „Ohvitserid ja sõdurid ootasid väljaastumise korraldust. Ootasid, kuid see venis pikale. Asjata ootus sõi kui rooste sõdurite hinge, tegi nad kuidagi ükskõikseks ja rahutuiks. Ootamine võttis ilmselt meestelt julguse ja löögitahte.”

      Ootuspinge leevendamiseks hakkavad ohvitserid sõduritele kõnesid pidama, üritades selgitada hetkeolukorra tähtsust ja tõsta nende rahvuslikku iseteadvust. Kuid tundub, et kohati valab see vaid õli tulle. Kõnede mõju „olenes suurel määral isiklikust kõneosavusest, sest puudus veel täielikult sisemine liituvus ning ülemate autoriteet,” nendib Jakobson.

      „Igasuguseid küsimusi selguseta olukorra kohta esitati palju. Neist kõigist paistis välja täieline usu puudumine endasse ning lootusetus saada jagu suurest punasest Venemaast. Kõigega käis peale muu veel kaasas revolutsioonidest pärandatud moodne „vabaduse rahulolematu vaim”, väljendudes kõigist ülerääkida tahtmises. Räägiti ka absurdsusi, mis paralüseeris eriti neid, kel puudus iseseisev mõtlemis- ja otsustusvõime. Raske oli säärases olukorras ohvitseridel, aastatelt veel noortel ning vähese elu- ja poliitilise kogemusega inimestel, sõdureile anda tabavat vastust.

      Sõdurkonnas leidus igati ausaid ning isamaalikke mehi.

      Kuid nad olid enamikus kuidagi passiivsed: ei avaldanud poolehoidu otseselt massi meeleolule, aga ei tahtnud kartuses oma teadmata tuleviku pärast ka toetada avalikult ohvitseride püüdeid,” kirjeldab Jakobson.

      Haritlased, kellele polgu juhtkond loodab, hoiavad samuti suu kinni ega aita meeleolu parandada. Individuaalsetest kontaktidest ohvitseridega hoidutakse, sest nendega suhtlemine kompromiteerib sõdureid võitluskaaslaste silmis ning võib kaasa tuua salajase informaatori maine. Allohvitserid ja kapralid hakkavad esinema reameestena, et vältida ülendamist ja määramist vastutavatele ametikohtadele.

      Nende sõduritega, kellel on korralikumad rõivad, tehakse õues külma käes aeg-ajalt riviõppusi. Viletsalt riietatud mehed istuvad aga kasarmus, hauduvad musti mõtteid ning kuulavad Ülenurme ja Reola poolt kostvat suurtükimürinat. See muutub üha tugevemaks.

      Kui 6. rooduni jõuab 20. detsembri СКАЧАТЬ