Название: Steve Jobs
Автор: Walter Isaacson
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: О бизнесе популярно
isbn: 9789949391028
isbn:
Friedlandi meelest oli ka Jobs põnev inimene. „Ta käis alati ringi paljajalu,” rääkis ta hiljem ajakirjanikule. „Mind rabas tema pingsus. Kui ta millestki huvitus, siis läks ta selle huviga alati äärmustesse.” Jobs oli õppinud pilgu ja vaikimisega teisi kontrollima. „Üks tema leivanumbreid oli põrnitseda inimest, kellega ta räägib. Ta vaatas teisele silma sisse, esitas mingi küsimuse ja ootas vastust, ilma et teine pilku kõrvale pööraks.”
Kottke sõnul võttis Jobs mõned iseloomuomadused – ka mõned sellised, mis jäid temaga elu lõpuni – üle Friedlandilt. „Friedland õpetas Steve’ile reaalsuse paigaltlükkamise välja,” rääkis Kottke. „Robert oli karismaatiline ja natukene ka petis ning oskas olukordi oma väga tugeva tahte alla painutada. Ta oli ka tujukas, enesekindel, veidi diktaatorlik. Steve imetles seda ja muutus Robertiga koos olles samasuguseks.”
Jobs jälgis ka seda, kuidas Friedland oskas end tähelepanu keskpunkti seada. „Robert oli suhtlemisaldis karismaatiline tüüp, tõeline müügimees,” jutustas Kottke. „Kui ma Steve’iga kohtusin, oli ta häbelik ja tagasihoidlik, omaette hoidev. Robert õpetas talle müügioskusi, kestast väljatulemist, avameelsust ja olukorra kontrollimist.” Friedlandist kiirgas enesekindlust. „Ta astus ruumi ja sa märkasid teda kohe. Steve oli Reedi tulles selle vastand, aga kui ta oli mõnda aega Robertiga koos olnud, hakkas ka tema muutuma.”
Pühapäevaõhtuti käisid Jobs ja Friedland Hare Krishna templis Portlandi lääneservas. Kottke ja Holmes olid tihti kaasas. Nad tantsisid ja laulsid täiest kõrist. „Viisime end ekstaasi,” meenutas Holmes. „Robert läks päris hulluks ja tantsis nagu segane. Steve oli tagasihoidlikum, nagu oleks tal piinlik end lõdvaks lasta.” Seejärel sõid nad pabertaldrikutelt suure hunniku taimetoitu.
Friedland pidas Portlandist umbes kuuskümmend kilomeetrit edelas sajahektarilist õunakasvatustalu, mis kuulus tema ekstsentrilisele Šveitsis elavale miljonärist onule Marcel Müllerile. Pärast seda, kui Friedland hakkas huvituma idamaisest vaimsusest, muutis ta talu kommuuniks All One Farm. Seal veetis Jobs nädalavahetused koos Kottke, Holmesi ja teiste vaimse valgustatuse püüdlejatega. Talus oli elumaja, suur heinaküün ja kuur, kus magasid Kottke ja Holmes. Jobs hakkas „Gravensteini” õunapuid kärpima. „Steve korrastas õunaaeda,” rääkis Friedland. „Me tootsime naturaalset siidrit. Steve’i ülesandeks oli juhtida õunapuude pügamise rühma ja aed korda teha.”
Hare Krishna templi mungad ja jüngrid käisid valmistamas taimetoidust pidusööke, mis lõhnasid vürtsköömnete, koriandri ja kurkumi järele. „Nende saabudes oli Steve’il kõht kohutavalt tühi ja ta sõi palju,” meenutas Holmes. „Siis oksendas ta kõik välja. Ma arvasin aastaid, et ta on buliimik. See ärritas mind, sest me olime näinud vaeva ja valmistanud uhke söömaaja, aga tema ei suutnud seda sees hoida.”
Jobs ei suutnud enam hästi taluda ka Friedlandi sekti juhile omast käitumist. „Võib-olla nägi ta endas liiga palju Robertit,” mõtiskles Kottke. Ehkki kommuun pidi olema pelgupaik materialismi eest, hakkas Friedland seda juhtima pigem kui äriettevõtet. Tema jüngrid pidid lõhkuma ja müüma ahjupuid, valmistama õunamahlapresse ja puupliite ning tegema muid töid, mille eest nad raha ei saanud. Ühel ööl magas Jobs köögilaua all ja nägi, kuidas inimesed käisid külmkapist üksteise toitu varastamas. Kommuunielu ei olnud tema jaoks. „See muutus väga materialistlikuks,” meenutas Jobs. „Kõik hakkasid aru saama, et nad rabavad Roberti talus lihtsalt tööd teha, ja lahkusid vähehaaval. Mul sai sellest kõrini.”
Aastaid hiljem, kui Friedlandist oli saanud miljardär ning vaske ja kulda kaevandava ettevõtte juht – ta töötas Vancouveris, Singapuris ja Mongoolias –, kohtusin temaga New Yorgis, et teha üks naps. Kirjutasin samal õhtul Jobsile e-kirja ja rääkisin talle sellest kohtumisest. Jobs helistas mulle Californiast tund aega hiljem ja hoiatas, et ma ei kuulaks Friedlandi. Ta ütles, et kui Friedlandil tekkis keskkonnaseaduste rikkumise pärast kaevandustes probleeme, oli ta püüdnud Jobsiga ühendust võtta, et too räägiks Bill Clintoniga, aga Jobs ei olnud vastanud. „Robert kujutas end alati vaimse inimesena, kuid temast sai petis,” selgitas Jobs. „Kummaline, kui üks sinu nooruses vaimne olnud inimene muutub nii otseses kui kaudses mõttes kullakaevuriks.”
… väljakukkumine
Jobs tüdines kolledžist kiiresti. Talle meeldis Reedis, aga talle ei meeldinud kohustuslikes loengutes käia. Ta oli tõtt-öelda üsna üllatunud, kui selgus, et hipiaurast hoolimata olid koolis karmid reeglid. Kui Wozniak talle külla tuli, lehvitas Jobs tema nina ees oma tunniplaani ja hädaldas: „Nad sunnivad mind kõikides nendes loengutes käima.” Woz vastas: „Jah, kolledžis käivadki asjad nii.” Jobs keeldus minemast kohustuslikesse loengutesse ja käis neis, kus tahtis käia, näiteks tantsukursusel, kus tal oli võimalus kasutada loovust ja tutvuda tüdrukutega. „Mina poleks iialgi keeldunud kohustuslikes loengutes käimast. Selles mõttes olime erinevad,” imetles teda Wozniak.
Hiljem rääkis Jobs, et tal hakkasid vähehaaval tekkima süümepiinad, et ta kulutab vanemate raha haridusele, mis ei olnud seda väärt. „Kõik mu töölisklassi kuuluvate vanemate säästud kulusid minu õppemaksule,” meenutas ta Stanfordi lõpetajatele peetud kuulsas kõnes. „Mul polnud aimugi, mida ma teha tahan, ja ma ei teadnud, kuidas kolledž aitab mul seda välja selgitada. Ometi kulutasin oma vanemate elu jooksul kogutud sääste. Otsustasin kooli pooleli jätta ja lootsin, et kõik läheb hästi.”
Tegelikult ei tahtnud ta Reedist lahkuda, vaid lihtsalt pääseda õppemaksust ja käia loengutes, mis teda huvitasid. Imekombel kool nõustus sellega. „Ta oli väga uudishimulik ja see oli ülimalt põnev,” rääkis kooli dekaan Jack Dudman. „Ta keeldus nähtava tõega leppimast ja tahtis kõike ise uurida.” Dudman lubas Jobsil loengutes käia ja sõprade juures ühikas elada ka pärast seda, kui Jobs lõpetas õppemaksu tasumise.
„Kohe, kui välja kukkusin, võisin loobuda käimast kohustuslikes loengutes, mis mind nagunii ei huvitanud, ja hakata käima neis, mis tundusid põnevad,” rääkis Jobs. Nende hulgas oli ka kalligraafiakursus, mis hakkas Jobsile meeldima pärast seda, kui ta nägi ülikoolis ilusas kirjas plakatit. „Õppisin palju seriifidega ja seriifideta kirjatüüpide, erinevate tähekombinatsioonide vahele ruumi paigutamise ja tüpograafia kohta. See oli ilus, ajalooline ja kunstiliselt peen sellisel moel, mida teadus ei suuda kujutada, ning minu meelest oli see huvitav.”
See oli järjekordne näide sellest, kuidas Jobs seadis end teadlikult kunsti ja tehnoloogia ristteele. Kõikides tema toodetes käib tehnoloogia käsikäes ilusa vormi, elegantsuse, inimlike nüansside ja isegi romantikaga. Tema oli esimene, kes hakkas graafilisi kasutajaliideseid inimsõbralikumaks muutma. Selles mõttes on kalligraafiakursus legendaarne. „Kui ma poleks kolledžis sellel kursusel käinud, ei oleks Macil olnud erinevaid kirjatüüpe ega proportsionaalsete vahedega kirja. Ja kuna Windows lihtsalt kopeeris Maci, ei oleks seda tõenäoliselt olnud ühelgi personaalarvutil.”
Samal ajal jätkas Jobs Reedi äärealadel boheemlaslikku eluviisi. Ta kõndis enamasti paljajalu ja kui sadas lund, kandis sandaale. Elizabeth Holmes valmistas talle süüa ja püüdis järgida tema sundmõttelisi dieete. Jobs korjas raha saamiseks tühje pudeleid, käis pühapäeviti Hare Krishna templis tasuta toitu söömas ja kandis sulejopet kütteta garaaži peal asuvas toas, mida üüris kahekümne dollari eest kuus. Kui tal oli raha vaja, otsis ta tööd psühholoogiateaduskonnas, hooldades elektroonikaseadmeid, mida kasutati loomade käitumise uurimisel. Vahel käis ka Chrisann Brennan tal külas. Nende suhe oli konarlik. Enamasti hoolitses Jobs siiski iseenda hinge eest ja otsis vaimset valgustatust.
„Ma sain täisealiseks maagilisel ajal,” rääkis ta hiljem. „Meie teadvust mõjutas zen-budism ja ka LSD.” Isegi hilisemas elus oli ta arvamusel, et üks tema vaimse valgustatuse põhjusi oli psühhedeelsete ainete СКАЧАТЬ