Steve Jobs. Walter Isaacson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Jobs pidi 1972.aasta sügisel kooli astuma, sõidutasid vanemad ta Portlandi, aga oma mässumeelsuses ei lubanud ta neil ülikoolilinnakusse siseneda. Ta ei öelnud isegi head aega või aitäh. Seda hetke meenutas Jobs hiljem tema puhul ebahariliku kahetsusega:

      See on üks asi, mida ma tõepoolest häbenen. Ma ei olnud väga viisakas ja tegin neile haiget. Poleks pidanud. Nad olid teinud kõik, et ma sinna pääseksin, aga mina ei tahtnud neid sinna. Ma ei tahtnud, et keegi teaks, et mul on vanemad. Tahtsin olla nagu orb, kes on riigis rongiga ringi reisinud ja saabunud eikusagilt, ilma juurteta, ilma sidemeteta, ilma minevikuta.

      1972. aasta lõpus toimus Ameerika ülikoolides oluline muutus. Vietnami sõda hakkas läbi saama, mistõttu sõdureid enam ei värvatud. Kolledžites seni kasvanud poliitiline aktiivsus kahanes ja asendus paljudes hilisõhtustes ühikavestlustes huviga isikliku õnne otsingute vastu. Jobsile avaldasid suurt mõju vaimsuse ja valgustatuse teemal kirjutatud raamatud, kõige enam „Be Here Now”, mille oli kirjutanud Baba Ram Dass ehk Richard Alpert meditatsiooni ja psühhedeelsete uimastite tekitatud imede kohta. „See oli sügavamõtteline,” ütles Jobs. „See muutis mind ja mu paljusid sõpru.”

      Lähim neist sõpradest oli hõreda habemega esmakursuslane Daniel Kottke, kellega Jobs kohtus nädal pärast Reedi saabumist ja kes samuti tundis huvi zen-budismi, Dylani ja LSD tarvitamise vastu. Kottke oli pärit jõukast New Yorgi eeslinnast ning ta oli tark, ent leebe ja sõbraliku lillelapse käitumisega, mida muutis veelgi leebemaks tema huvi budismi vastu. See vaimne teekond oli sundinud teda loobuma maistest asjadest, aga Jobsi lintmakk avaldas talle siiski muljet. „Steve’il oli TEAC-i lintmakk ja tohutu hulk Dylani piraatsalvestusi,” meenutas Kottke. „Ta oli tõeliselt lahe ja tehnikas väga kaugele jõudnud.”

      Jobs veetis palju aega koos Kottke ja tema sõbratari Elizabeth Holmesiga, ehkki oli neidu nende esimesel kohtumisel solvanud, piinates teda küsimusega, kui suure summa eest too oleks valmis teise mehega seksima. Nad reisisid koos pöidlaküüdiga mööda rannikut, arutlesid ühikas elu mõtte üle, käisid kohalikus Hare Krishna templis armastuspidustustel ja zen-keskuses tasuta sooja sööki söömas. „See oli väga lõbus,” rääkis Kottke, „aga samas ka filosoofiline, ja me suhtusime zen-budismi väga tõsiselt.”

      Jobs hakkas Kottkega jagama teisigi raamatuid, nagu Shunryu Suzuki „Zen Mind” ja „Beginner’s Mind”, Paramahansa Yogananda „Autobioghraphy of a Yogi” ja Chögyam Trungpa „Cutting Through Spiritual Materialism”. Nad sättisid endale Elizabeth Holmesi toa kohale madalale pööningule meditatsioonitoa ja viisid sinna indiapäraseid pilte, dhurrie-vaiba, küünlaid, viirukeid ja meditatsioonipatju. „Laes oli pööningule viiv luuk ja seal oli palju ruumi,” selgitas Jobs. „Vahel viisime sinna ka psühhedeelseid uimasteid, aga enamasti lihtsalt mediteerisime.”

      Jobsi huvi idamaise spiritualismi ja eriti zen-budismi vastu ei olnud mööduv nooruse kapriis. Ta suhtus sellesse talle omase sügava huviga ja sellest sai osa tema loomusest. „Steve on väga zen,” ütles Kottke. „See mõjutas teda sügavalt. Seda on näha tema ranges minimalistlikus esteetikas, pingsas keskendumises.” Budism asetab olulise rõhu intuitsioonile, ja see avaldas Jobsile sügavat muljet. „Hakkasin aru saama, et vaistlik mõistmine ja teadvus on olulisemad kui abstraktne mõtlemine ja intellektuaalne loogiline analüüs,” rääkis ta hiljem. Tema loomus aga ei lasknud tal kergesti sisemist rahu saavutada. Ta tundis zen-budismi küll hästi, kuid sellega ei kaasnenud meelerahu ega leebe olek.

      Talle ja Kottkele meeldis mängida üheksateistkümnendast sajandist pärit saksa malet Kriegspiel, milles mängijad istuvad seljad vastamisi, kummalgi on oma malelaud ja malendid ning vastase lauda pole näha. Vahemees teavitab neid, kas soovitud käik on võimalik või mitte, ja nad peavad üritama nuputada, kus asuvad vastase malendid. „Kõige pöörasem mäng oli kord paduvihma ajal kamina ees istudes,” jutustas Holmes, kes oli vahemeheks. „Nad olid LSD-st pilves. Nad liigutasid malendeid nii kiiresti, et ma vaevu suutsin järge pidada.”

      Jobsi mõjutas esimesel kursusel veel üks raamat – Frances Moore Lappé’„Diet for a Small Planet”, mis ülistas taimetoitluse isiklikke ja planetaarseid eeliseid. „Siis jätsingi ma liha peaaegu lõplikult oma menüüst välja,” meenutas Jobs. Aga see raamat kinnistas ka tema kalduvust proovida äärmuslikke dieete, mille hulka kuulusid oksendamine, paastumine ja ainult ühe või kahe toiduaine – näiteks porgandid või õunad – tarvitamine mitme nädala jooksul.

      Jobsist ja Kottkest said esimesel kursusel tõsimeelsed taimetoitlased. „Steve oli sellest veelgi rohkem huvitatud kui mina,” ütles Kottke. „Ta toitus Roman Meali helvestest.” Nad käisid taluturgudel, kust Jobs ostis karbitäie helbeid, mida jätkus terveks nädalaks, ja muid igapäevaseid tervislikke toiduaineid. „Ta ostis datleid, mandleid ja porgandeid ning hankis mahlapressi, nii et me valmistasime porgandimahla ja porgandisalatit. Räägitakse, et Steve muutus porgandite söömisest lausa kollakaks, ja ega see päris vale olegi.” Sõbrad mäletavad, et vahel oli tema nahk tõepoolest oranžika jumega.

      Jobsi söömisharjumused muutusid veelgi sundmõttelisemaks, kui ta luges Arnold Ehreti raamatut „Mucusless Diet Healing System”. Ehret oli kahekümnenda sajandi alguse saksa päritolu toitumisfanaatik. Tema pidas õigeks süüa vaid puuvilju ja tärkliseta juurvilju, mis ei laskvat organismil tekitada kahjulikku lima, ja pooldas organismi regulaarset puhastamist pikkade paastudega. See tähendas, et isegi Roman Meali helbed jäid kõrvale, samuti igasugused leiva- ja teraviljatooted ning piim. Jobs hakkas hoiatama sõpru saias peituvate limaohtude eest. „Muutusin mulle omaselt napakaks,” rääkis ta hiljem. Vahepeal sõid nad Kottkega terve nädala ainult õunu ja Jobs hakkas katsetama veelgi puhtamate paastudega. Ta alustas kahepäevase paastuga ja viimaks üritas paastuda nädal aega või kauem, jõi sel ajal vaid ohtralt vett ja sõi lehtköögivilju. „Nädala pärast tunned end imehästi,” meenutas ta. „Sul on palju jõudu, sest organism ei pea toidu seedimise peale energiat raiskama. Olin suurepärases vormis. Tundsin, et võin iga kell püsti tõusta ja San Franciscosse kõndida.”

      Taimetoitlus ja zen-budism, meditatsioon ja vaimsus, LSD ja rokkmuusika – Jobs ühendas endas võimendatult selle ajastu ülikoolides valitsenud vaimset valgustatust otsiva subkultuuri kõik väljundid. Ja ehkki ta Reedis elektroonikaga peaaegu üldse ei tegelnud, oli tema hinges varjatud kujul siiski alles elektroonikanohik, mis ühel päeval pidi ülejäänuga üllatavalt hea koosluse moodustama.

       Robert Friedland

      Selleks et raha hankida, otsustas Jobs müüa maha oma IBM-i Selectric trükimasina. Üks tudeng oli avaldanud soovi see temalt ära osta. Ta astus tudengi tuppa, kuid sattus sinna ajal, kui too oma sõbratariga seksis. Jobs kavatses lahkuda, kuid tudeng palus tal istet võtta ja oodata, kuni nad on lõpetanud. „Minu meelest oli see täiesti hullumeelne,” meenutas Jobs hiljem. Nii sai alguse tema sõprus Robert Friedlandiga, kes ühena vähestest suutis Jobsi võluda. Jobs võttis üle mõned Friedlandi karismaatilised iseloomuomadused ja suhtus temasse mõned aastad kui gurusse, kuni ühel hetkel hakkas temas šarlatani nägema.

      Friedland oli Jobsist neli aastat vanem, aga ikka veel tudeng. Tema isa oli pääsenud Auschwitzi koonduslaagrist ja saanud edukaks Chicago arhitektiks. Friedland oli algul astunud vabameelsesse kunstikooli Bowdoini Maine’is. Ent esimesel kursusel vahistati ta 24 000 LSD-tableti omamise eest, mille väärtus oli 125 000 dollarit. Kohalikus ajalehes ilmus tema foto, millel ta oli õlgadeni ulatuvate heledate laineliste juustega ja naeratas politseiautosse istudes fotograafile. Talle määrati kaks aastat Virginia föderaalvanglas, kust ta pääses tingimisi 1972. aastal. Sügisel suundus ta Reedi, kus kandideeris otsekohe üliõpilaskonna presidendiks, öeldes, et peab „eksliku kohtuotsuse” järel oma maine puhastama. Ta võitis.

      Friedland oli kuulnud „Be Here Now” autori Baba Ram Dassi kõnet Bostonis ning huvitunud Jobsi ja Kottke kombel idamaisest vaimsusest. СКАЧАТЬ