Steve Jobs. Walter Isaacson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli see insener, kes elas tema endise kodu lähedal. Lang andis Jobsile viimaks süsinikust mikrofoni, mis poissi kunagi oli väga paelunud, ja tutvustas talle Heathkitte – erinevate elektroonikavidinate kokkupanemiseks mõeldud komplekte. „Heathkittidel oli kaasas üksikasjalik juhend ning kõik osad tuli kokku panna kindlal viisil ja värvi järgi. Juhend selgitas ka selle töötamise põhimõtet. Nii said aru, et võid kõike ehitada ja mõista. Kui sa olid paar raadiot kokku pannud, vaatasid kataloogis telerit ja tundsid, et oskad ka seda ehitada, isegi kui tegelikult ei osanud. Mul vedas, sest nii isa kui ka Heathkit panid mind uskuma, et suudan ehitada ükskõik mida.”

      Lang viis Jobsi ka Hewlett-Packardi Explorers Clubi. See oli umbes viieteistkümnest õpilasest koosnev rühm, mis kogunes teisipäevaõhtuti firma kohvikus. „Nad kutsusid mõne inseneri meile rääkima sellest, mille kallal nad parasjagu töötavad,” meenutas Jobs. „Isa sõidutas mu kohale. Olin seitsmendas taevas. HP oli valgusdioodide alal teerajaja, me rääkisime sellest, mida nendega teha saab.” Kuna Jobsi isa töötas nüüd lasereid valmistavas ettevõttes, huvitas see teema teda eriti. Ühel õhtul võttis Jobs HP laseriinseneril pärast esinemist nööbist kinni ja pääses holograafia laborisse ekskursioonile. Kõige sügavamat muljet avaldasid talle väiksed arvutid, mida ettevõte välja töötas. „Nägin seal oma elu esimest lauaarvutit. Selle nimi oli 9100A ja see oli peen kalkulaator, kuid tegelikult ikkagi esimene lauaarvuti. See oli tohutult raske, kaalus oma viisteist-kakskümmend kilo, aga ilus. Ma armusin sellesse.”

      Explorers Clubi lastel soovitati tegelda teadusprojektidega ja Jobs otsustas ehitada sagedusloenduri, mis mõõdaks elektroonilise signaali impulsse ühes sekundis. Kuna selleks oli tal vaja mõnda HP-s valmistatavat juppi, võttis ta telefonitoru ning helistas firma tegevjuhile. „Tol ajal ei olnud salastatud numbreid. Otsisin telefoniraamatust välja Bill Hewletti nime Palo Altos ja helistasin talle koju. Ta vastas ja lobises minuga kakskümmend minutit. Sain vajalikud jupid, aga ka töökoha tehase selles osakonnas, kus valmistatakse sagedusloendureid.” Jobs töötas seal suvel pärast Homesteadi keskkooli esimest aastat. „Isa viis mu hommikul kohale ja tõi õhtul koju.”

      Tema töö seisnes peamiselt koosteliinil „asjadele mutrite ja poltide külgekruvimises”. Kolleegid suhtusid kerge põlgusega pealetükkivasse nolki, kes oli tegevjuhile helistades end tööle sokutanud. „Mäletan, et korrutasin töödejuhatajale: „Mulle meeldib see värk, mulle meeldib see värk,” ja küsisin, mida temale kõige rohkem teha meeldib. Ta vastas: „Keppida, keppida.”” Lihtsamini võitis Jobs üks korrus kõrgemal töötanud inseneride poolehoiu. „Nad pakkusid igal hommikul kell kümme sõõrikuid ja kohvi. Läksin teisele korrusele ja veetsin seal mõnusasti aega.”

      Jobsile meeldis tööd teha. Ta kandis ka ajalehti laiali – sajuse ilma korral sõidutas teda isa – ja kümnendas klassis veetis nädalavahetused ja suve Halteki-nimelises elektroonikapoes müüjana. See koht oli elektroonika jaoks sama mis romulad autoosade hankimiseks. Terve kvartali suurusel maa-alal laiutas lausa paradiis: uued, kasutatud, remonditud ja üleliigsed arvutiosad olid topitud riiulitele, visatud ilma sorteerimata kastidesse ja kuhjatud välja hoovi. „Maja taga lahe ääres oli võrkaiaga piiratud ala, kus olid taaskasutusse müüdud näiteks juppideks lammutatud allveelaeva Polaris osad. Kõik kangid ja nupud olid olemas, rohelistes ja hallides kaitsevärvi toonides, lülitid ja elektripirnikatted olid kollakad ja punased. Samuti leidus seal sääraseid vanu suuri lahedaid kanglüliteid, mida vajutades tundub, nagu laseksid Chicago õhku.”

      Eesruumis puidust leti taga, mis oli täis räbaldunud kiirköitjates katalooge, tingisid ostjad lülitite, takistite, kondensaatorite ja vahel ka viimaste mälukiipide üle. Jobsi isa oli samamoodi kaubelnud autoosade üle ja ta oli seda hästi teinud, sest teadis juppide väärtust paremini kui müüjad. Jobs järgis tema eeskuju. Ta õppis elektroonikajuppe tundma ning sellele aitas kaasa armastus tingimise ja kasumi saamise vastu. Ta käis elektroonikatäikadel, nagu San Jose turg, kauples kasutatud trükkplaatide üle, milles oli väärtuslikke kiipe või muid osasid, ning müüs need oma ülemusele Haltekis.

      Viieteistkümneaastasena sai Jobs isa abiga osta esimese auto. See oli kahevärviline Nash Metropolitan, millele isa oli pannud peale MG mootori. See ei meeldinud Jobsile eriti, kuid ta ei tahtnud seda isale öelda ega jääda ilma võimalusest saada oma auto. „Tagasi vaadates tundub Nash Metropolitan eriti vinge,” ütles Jobs hiljem. „Tol ajal oli see maailma kõige nõmedam auto. Aga ikkagi auto, nii et kokkuvõttes oli kõik hästi.” Aastaga sai ta erinevaid töid tehes kokku piisava summa, et osta punane Fiat 850 kupee, millel oli Abarth’i mootor. „Isa aitas mul seda osta ja kontrollida. Väga põnev oli saada palka ja koguda raha millegi ostmiseks.”

      Samal suvel enne viimast klassi Homesteadis hakkas Jobs marihuaanat tõmbama. „Sel suvel olin esimest korda pilves. Olin viieteistkümneaastane ja hakkasin regulaarselt marit pruukima.” Kord leidis isa oma poja Fiatist narkotsi. „Mis see on?”päris ta. Jobs vastas rahulikult: „Marihuaana.” See oli üks väheseid kordi elus, kui isa vihastas. „See oli tegelikult ainuke tõsine tüli, mis mul isaga oli,” rääkis Jobs hiljem. „Ta tahtis, et ma lubaksin talle mitte kunagi enam marihuaanat tõmmata, aga ma keeldusin.” Viimases klassis katsetas ta juba ka LSD ja hašišiga ning proovis, kuidas mõjub mõistusele magamatus. „Hakkasin rohkem narkotsi panema. Vahetevahel tegime seda kusagil põllu peal või autos.”

      Viimastel keskkooliaastatel lõi Jobs intellektuaalselt särama ja avastas end oma sõnul ristteelt, mille ühte suunda jäid elektroonikasse süvenenud nohikud ning teise kirjanduslike ja loominguliste püüdlustega lillelapsed. „Hakkasin palju rohkem muusikat kuulama ning lugema muudki kui teadus- ja tehnoloogiaalaseid teoseid – Shakespeare’i, Platonit. Ma jumaldasin „Kuningas Leari”.” Tema lemmikute hulka kuulusid ka „Moby Dick” ja Dylan Thomase luuletused. Küsisin temalt, miks ta seostab end kuningas Leari ja kapten Ahabiga, kes on kirjanduses kaks kõige jonnakamat ja tahtejõulisemat tegelast, kuid Jobs vist seda seost ei näinud, nii et jätsin asja sinnapaika. „Keskkooli viimases klassis käisin ühel vapustaval emakeelekursusel. Õpetaja meenutas väga Ernest Hemingwayd. Ta viis meid Yosemite’isse lumeräätsadega kõndima.”

      Ühest kursusest, kus Jobs kaasa lõi, sai edaspidi osa Silicon Valley legendist. Seda elektroonikakursust õpetas John McCollum, endine mereväelendur, kes oskas oma õpilasi innustada kõikvõimalike trikkidega – näiteks pani põlema teslamuunduri. Tema väike laoruum, mille võtit ta laenas ka lemmikõpilastele, oli täis transistore ja muid juppe.

      McCollumi klass asus kooli territooriumi servas parkla kõrval ja meenutas pigem kuuri. „Siin see oli,” meenutas Jobs aknast välja vaadates, „ja seal, kõrvalhoones, oli automehaanikute klass.” Kahe hoone säärane lähedus rõhutas huvide muutumist, võrreldes tema isa põlvkonnaga. „Härra McCollum uskus, et elektroonikakursus ongi uus automehaanika.”

      McCollum oli sõjaväelise korra ja autoriteedi austamise pooldaja. Jobs mitte. Ta ei püüdnudki oma vastumeelsust autoriteedi suhtes enam varjata ning tema hoiak oli segu veidrast visast tõsidusest ja eemalolevast mässumeelsusest. McCollum rääkis hiljem: „Ta nokitses tavaliselt nurgas omaette ega tahtnud mitte midagi teada ei minust ega klassikaaslastest.” Jobsile ta oma laoruumi võtit ei andnud. Kord oli Jobsil vaja mingit juppi, mida polnud parasjagu saada, ning ta helistas vastuvõtja kulul selle tootjale Burroughsile Detroiti, teatades, et töötab välja uut toodet ja tahab seda juppi katsetada. Jupp saabus lennupostiga mõni päev hiljem. Kui McCollum küsis, kuidas ta selle sai, kirjeldas Jobs trotslikult ja uhkusega vastuvõtja kulul tehtud kõnet ja räägitud luiskelugu. „Ma olin maruvihane,” rääkis McCollum. „Ma ei tahtnud, et minu õpilased nii käituvad.” Jobs vastas: „Mul pole helistamiseks raha. Neil on piisavalt.”

      Jobs õppis McCollumi juures vaid aasta, mitte soovituslikku kolme. Ühe projekti raames meisterdas ta fotoelemendiga seadme, mis lülitas valguse käes sisse vooluahela. Seda oleks võinud teha iga keskkooliõpilane. Jobsi huvitas tunduvalt rohkem laseriga mängimine, mida ta oli õppinud isalt. Ta korraldas sõpradega pidudel lasershow’sid, põrgatades СКАЧАТЬ