Steve Jobs. Walter Isaacson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ehkki oli alles aprillikuu. Talle oli öeldud ühe hotelli nimi, kuid seal polnud kohti, nii et ta läks sellesse, mida tema taksojuht kirjeldas kui head hotelli. „Olen kindel, et talle maksti selle eest, sest see koht oli täielik urgas.” Jobs küsis omanikult, kas vesi on filtreeritud, ja rumalast peast uskus vastust. „Sain kiiresti düsenteeria. Olin päriselt haige, kõrge palavikuga. Nädalaga võtsin viisteist kilo alla.”

      Kui Jobs oli piisavalt terve, otsustas ta Delhist lahkuda. Ta sõitis Haridwari linna India lääneosas Gangese alguspunkti lähedal, kus parasjagu toimus Kumbh Mela festival. Tavaliselt umbes saja tuhande elanikuga linna saabus üle kümne miljoni inimese. „Kõikjal olid pühad mehed, selle ja tolle vaimse õpetaja telgid. Inimesed sõitsid elevantidega. Olin seal mõne päeva, aga otsustasin, et pean ka sealt jalga laskma.”

      Ta sõitis rongi ja bussiga Himaalaja jalamil asuva Nainitali lähedale ühte külla. Seal elas Neem Karoli Baba, õigemini oli elanud. Sel ajal, kui Jobs sinna jõudis, ei olnud teda enam elus, vähemalt mitte samal kujul. Jobs üüris madratsiga toa perekonnalt, kes aitas tal taimetoitude abil haigusest taastuda. „Seal oli eelmisest rändurist jäänud ingliskeelne „Autobiography of a Yogi” ja ma lugesin seda mitu korda, sest teha polnud eriti midagi. Jalutasin naaberkülades ja toibusin düsenteeriast.” Sealses kogukonnas elas ka epidemioloog Larry Brilliant, kes üritas võidelda rõugetega ning kes hiljem juhtis Google’i heategevuslikku haru ja Skolli fondi. Temast sai Jobsi eluaegne sõber.

      Kord räägiti Jobsile noorest hindu pühamehest, kes korraldas oma jüngritele ühe rikka ärimehe Himaalaja villas kokkusaamise. „See oli hea võimalus kohtuda vaimse olevusega ja suhelda tema jüngritega, aga see oli ka võimalus korralikku toitu saada. Lähemale jõudes tundsin toidulõhna ja mul oli kõht väga tühi.” Kuni Jobs sõi, otsis pühamees – kes oli Jobsiga enam-vähem ühevanune – ta rahva seast üles, näitas tema peale näpuga ja hakkas hullumeelselt naerma. „Ta tuli jooksuga, haaras minust kinni, tõi kuuldavale tuututava häälitsuse ja ütles: „Sa oled nagu titt,”” meenutas Jobs. „Säärane tähelepanu mulle ei meeldinud.” Pühamees võttis tal käest kinni, juhatas ta vaimustunud rahvahulga keskelt minema ning viis mäeküljele, kus oli kaev ja väike tiik. „Me istusime ja ta võttis välja žileti. Hakkasin teda hulluks ja ohtlikuks pidama. Siis võttis ta välja seebitüki – mul olid tol ajal pikad juuksed –, hõõrus mu juuksed vahule ja ajas pea paljaks. Ta ütles, et päästab mu tervise.”

      Daniel Kottke saabus Indiasse suve alguses ja Jobs läks New Delhisse temaga kokku saama. Nad rändasid peamiselt bussiga sihitult ringi. Sel ajal ei otsinud Jobs enam guru, kes jagaks talle tarkuseteri, vaid vaimset valgustatust askeetlike kogemuste, lihtsuse ja deprivatsiooni abil. Ta ei suutnud leida sisemist rahu. Kottke meenutas, et Jobs sattus lärmakasse sõnavahetusse hindu naisega, kes Jobsi väitel oli küla turuplatsil neile müüdud piima veega lahjendanud.

      Ometi võis Jobs olla ka heldekäeline. Kui nad jõudsid Manali linna, varastati Kottkelt magamiskott ja koos sellega reisitšekid. „Steve ostis mulle süüa ja pileti tagasi Delhisse,” meenutas Kottke. Ta andis Kottkele ka oma allesjäänud raha, sada dollarit.

      Seitsme Indias veedetud kuu jooksul oli Jobs oma vanematele kirjutanud juhuslikult ja saanud temale tulnud kirjad kätte American Expressi New Delhi kontorist, nii et vanemad olid üsna üllatunud, kui Jobs neile Oaklandi lennujaamast helistas ja endale vastu tulla palus. Paul ja Carla sõitsid kohe Los Altosest Oaklandi. „Mu pea oli kiilas, kandsin India puuvillast rüüd ja mu nahk oli päikesest tumepruuniks päevitunud,” meenutas Jobs. „Ma istusin pingil ja vanemad kõndisid minust viis korda mööda. Lõpuks tuli ema minu juurde ja küsis: „Steve?” Mina vastasin: „Tere.””

      Nad viisid ta koju, kus ta püüdis jätkuvalt end leida. Vaimsevalgustatuse poole viis mitmeid radu. Hommikuti ja õhtuti Jobs mediteeris ning uuris zen-budismi, vahepeal käis Stanfordis füüsika- või tehnikaloenguid kuulamas.

       Otsing

      Jobsi huvi idamaise spiritualismi, hinduismi, zen-budismi ja vaimse valgustatuse otsimise vastu ei olnud üheksateistkümneaastase nooruki mööduv tuju. Ta püüdis kogu elu järgida paljusid idamaiste usundite põhimõtteid, nagu kogemusliku prajñā, tarkuse või kognitiivse arusaamise rõhutamine, mida on võimalik vaistlikult kogeda keskendumise abil. Aastaid hiljem oma Palo Alto aias istudes mõtiskles Jobs India-reisi püsiva mõju üle:

      Ameerikasse tagasitulek oli mulle samasugune kultuurišokk nagu Indiasse minek. India maainimesed ei kasuta mõistust nii nagu meie, nad kasutavad vaistu, ja nende vaist on kaugelt enam arenenud kui ülejäänud maailmal. Vaist on võimas asi, minu arvates võimsam kui mõistus. See on mu tööd palju mõjutanud.

      Läänelik ratsionaalne mõtlemine ei ole kaasasündinud omadus, seda õpitakse ja see on Lääne tsivilisatsiooni suursaavutus. India külades seda ei õpita. Nad õpivad midagi muud, mis on mõnes mõttes sama väärtuslik, aga teisalt jällegi mitte. See on vaistu ja kogemusliku tarkuse jõud.

      Pärast seitset kuud India külades elamist nägin läänemaailma hullust, aga ka selle võimet ratsionaalselt mõelda. Kui sa istud ja jälgid, siis näed, kui rahutu su meel on. Kui püüad seda rahustada, läheb asi ainult hullemaks, aga aja jooksul sa tõepoolest rahuned ja siis kuuled ka tähelepandamatuid asju – sinu vaist puhkeb õide ja sa näed asju selgemini ning tajud ümbritsevat rohkem. Mõttetegevus aeglustub ja sa näed hetke tohutut ulatust. Näed palju rohkem kui varem. See on teadus, sa pead seda harjutama.

      Zen on mu elu palju mõjutanud. Mõtlesin kunagi Jaapanisse sõita ja püüda pääseda Eihei-ji mungakloostrisse, kuid mu vaimne nõustaja soovitas mul siia jääda. Ta ütles, et seal pole midagi sellist, mida siin pole, ja tal oli õigus. Sain tõe teada zen-kõnekäänust: kui sa oled valmis rändama läbi terve maailma, kohtumaks oma õpetajaga, siis ilmub ta ise sinu juurde.

      Jobs leidiski õpetaja oma naabrusest. Raamatute „Zen Mind” ja „Beginner’s Mind” autor ning San Francisco zen-keskuse juht Shunryu Suzuki käis Los Altoses igal kolmapäeval loengut pidamas ja väikse rühmaga mediteerimas. Mõni aeg hiljem palus ta oma assistendil Kobun Chino Otogawal avada seal pidevalt tegutseva keskuse. Jobsist sai ustav jünger koos oma sõbratari Chrisann Brennani, Daniel Kottke ja Elizabeth Holmesiga. Lisaks hakkas ta üksinda käima Tassajara zen-keskuse väljasõitudel Carmeli lähedal, kus Kobun samuti õpetas.

      Kottke meelest oli Kobun naljakas. „Tema inglise keel oli õudne,” meenutas ta. „Ta rääkis, nagu loeks haikut, kõneldes luuleliste, sugestiivsete lausetega. Istusime ja kuulasime ning ei saanud vahepeal üldse aru, millest ta räägib. Minu jaoks oli see pigem säärane kerge vahepala.” Holmes oli rohkem asjast huvitatud. „Käisime Kobuni meditatsioonidel, istusime zafu-patjadel ja tema istus poodiumi peal. Õppisime segavaid tegureid eirama. See oli maagiline. Ühel õhtul mediteerisime Kobuniga vihmasaju ajal ja ta õpetas meile, kuidas kasutada looduse helisid uuesti mediteerimisele keskendumiseks.”

      Jobs oli ülimalt pühendunud. „Ta muutus väga tõsiseks, läks ennast täis ja oli ka muidu talumatu,” rääkis Kottke. Jobs kohtus Kobuniga peaaegu iga päev ja paari kuu tagant käisid nad koos väljasõitudel mediteerimas. „Olin temaga koos võimalikult palju,” meenutas Jobs. „Tal oli naine, kes töötas Stanfordis medõena, ja kaks last. Naine töötas öises vahetuses, nii et ma käisin õhtuti Kobuni juures. Naine tuli kesköö paiku koju ja ajas mu minema.” Vahel rääkisid nad ka sellest, kas Jobs peaks täielikult vaimsetele otsingutele pühenduma, kuid Kobun seda ei soovitanud. Ta kinnitas Jobsile, et too peaks ettevõtlusega tegeldes lihtsalt oma vaimse poolega ühenduses olema. See suhe kujunes sügavaks ja kestvaks. Seitseteist aastat hiljem laulatas Kobun Jobsi abielu.

      Jobsi kompulsiivsed eneseotsingud viisid ta ka karjumisteraapia juurde, mille oli hiljaaegu võtnud kasutusele üks Los Angelese psühhoterapeut, Arthur Janov. See põhines Freudi СКАЧАТЬ