Steve Jobs. Walter Isaacson

Чтение книги онлайн.

      „Ütlesin, et jah, iga kiibi pealt, mis jäi alla viiekümne, sai preemiat. Ta vangutas pead ja laksutas keelt.”

      Wozniak nentis hiljem, et olgu see tõde või vale, vana asja pole mõtet üles keerutada. Jobs olevat keeruline inimene ja manipuleerimine on lihtsalt üks negatiivne omadus, mis aitas tal edukas olla. Wozniak ei oleks iialgi sääraselt käitunud, aga ta mainib ka, et tema poleks suutnud Apple’it üles ehitada. „Jätaksin selle asja parem rahule,” ütles ta, kui ma peale käisin. „Ma ei taha Steve’i selle järgi hinnata.”

      Ataris töötamine aitas kujundada Jobsi suhtumist ärisse ja disaini. Ta hindas Atari mängude lihtsust. „See lihtsus hakkas talle meeldima ja temast sai väga keskendunud tooteinimene,” meenutas Ron Wayne. Jobs võttis üle ka Bushnelli otsustava suhtumise. „Nolan ei leppinud eitava vastusega,” rääkis Alcorn, „ja Steve sai sellest esmamulje, kuidas asju ajada. Nolan ei olnud kunagi üleliia pealetükkiv nagu Steve vahetevahel, aga ta oli sama tahtejõuline. Minul kiskus sisikond selle peale kokku, aga asjad said tehtud. Selles mõttes oli Nolan Jobsi mentor.”

      Bushnell nõustus selle arvamusega. „Ettevõtjas peab olema midagi määratlematut, ja mina nägin seda Steve’is,” rääkis ta. „Ta ei olnud huvitatud ainult inseneritööst, vaid ka ärilistest külgedest. Õpetasin talle, et kui sa käitud, nagu suudaksid midagi korda saata, siis nii ka läheb. Ütlesin talle: „Tee nägu, et sa kontrollid olukorda, ja inimesed jäävad seda uskuma.””

      VIIES PEATÜKK

      APPLE I

      Lülita sisse, buudi, ühenda…

       „Machines of Loving Grace” 2

      1960-ndatel jooksid San Franciscos ja Santa Clara orus kokku erinevad kultuurihoovused. Tehnoloogiarevolutsioon algas sõjaväetööstuse arenguga ja peagi kaasas see ka elektroonikafirmasid, mikrokiipide tootjaid, videomängude disainereid ja arvutifirmasid. Tekkis tehnikafännide subkultuur – raadiotehnika- ja telefonifännid, küberpungi esindajad, asjaarmastajad ja lihtsalt nohikud –, kuhu kuulusid ka insenerid, kellele ei istunud HP filosoofia, ja nende lapsed, kes ei kuulunud ühtegi eelpool mainitud rühma. Poolakadeemilised rühmitused uurisid LSD mõju. Nendes uuringutes osalesid ka Doug Engelbart Palo Alto Augmentation Reserach Centerist ning Ken Kesey. Esimene aitas hiljem välja töötada arvutihiire ja graafilise kasutajaliidese, teine nautis uimasteid koos muusika- ja valgusshow’dega, kus esines ka keldribänd, kellest hiljem sai Grateful Dead. Lisaks sellele olid siin vahva biitnikepõlvkonnast välja kasvanud hipiliikumine ja mässumeelsed poliitilised aktivistid, kelle eelkäijaks oli Berkeley Free Speech Movement. Peale nende olid veel mitmesugused liikumised, mis püüdlesid isikliku vaimse valgustatuse poole: zenbudism ja hinduism, meditatsioon ja jooga, karjumisteraapia ja sensoorne deprivatsioon, Esaleni ja est-psühholoogia.

      See lillelaste ja masinate, vaimse valgustatuse ja tehnoloogia ajastute segunemine kehastus Steve Jobsis, kes mediteeris hommikuti, käis Stanfordis füüsikaloengutes, töötas õhtuti Ataris ja unistas oma firmast. „Midagi oli teoksil,” meenutab ta seda aega ja kohta. „Parim muusika on pärit sellest ajastust – Grateful Dead, Jefferson Airplane, Joan Baez, Janis Joplin –, aga sellest ajast on meil ka integraallülitus ja säärased asjad nagu Whole Earth Catalog.”

      Alguses ei saanud tehnikasõbrad ja hipid hästi läbi. Paljud kontrakultuuri pooldajad pidasid arvuteid kurjakuulutavateks ja orwellilikeks, Pentagoni ja võimustruktuuride territooriumiks. Raamatus „The Myth of the Machine” hoiatas ajaloolane Lewis Mumford, et arvutid võtavad meilt vabaduse ja hävitavad „elulised väärtused”. Tolle perioodi ametikaartidele kirjutatud käsk „Ära murra, vääna ega kahjusta” muutus irooniliseks sõjavastaseks hüüdlauseks.

      1970-ndate alguses oli muutus juba alanud. „Arvuti kasutamine ei olnud enam bürokraatliku kontrolli vahend, vaid individuaalse väljenduse ja vabanemise sümbol,” kirjutas John Markoff oma uurimistöös „What the Dormouse Said” kontrakultuuri ja arvutitööstuse ühtesulamisest. Seda eetost väljendas lüürilisemalt Richard Brautigani 1967. aastal kirjutatud luuletus „All Watched Over by Machines of Loving Grace”. Küberdeelne segunemine oli toimunud, kui Timothy Leary kuulutas, et personaalarvuti on uus LSD, ja aastaid hiljem muutis oma kuulsat mantrat, öeldes nüüd: „Lülita sisse, buudi, ühenda.” Laulja Bono, kellest hiljem sai Jobsi sõber, arutles Jobsiga sageli selle üle, miks mässumeelsed rokkmuusika ja uimastite tarbijad aitasid panna aluse personaalarvutite tööstusele. „Kahekümne esimese sajandi leiutanud inimesed olid läänerannikult pärit narkotsi tõmbavad ja sandaale kandvad hipid, nagu Steve, sest nad nägid asju teistmoodi,” ütles ta. „Idaranniku, Saksamaa, Inglismaa ja Jaapani hierarhilised süsteemid ei julgusta teistmoodi mõtlema. Kuuekümnendad lõid anarhilise mõtteviisi, mis aitab ette kujutada maailma, mida veel pole olemas.”

      Üks inimene, kes julgustas kontrakultuuri liikmeid arvutifännidega ühte heitma, oli Stewart Brand. See üleannetu visionäär, kes hiljem mõtles aastakümnete jooksul välja terve rea lõbusaid ideid, osales ühes kuuekümnendate alguse LSD-uuringus Palo Altos. Koos kaastudengi Ken Keseyga pani ta aluse LSD-d ülistavale Trips Festivalile, esines Tom Wolfe’i „The Electric Kool-Aid Acid Testi” avastseenis ja töötas koos Doug Engelbartiga uusi tehnoloogiaid esitleva, teedrajava heli- ja valguspresentatsiooni „Mother of All Demos” kallal. „Suur osa meie põlvkonna inimestest põlgas arvuteid, pidades neid keskvõimu kehastuseks,” märkis Brand hiljem. „Aga väike osa – keda hiljem nimetati häkkeriteks – võttis arvutid rõõmuga vastu ja tegi neist vabastavad vahendid. See osutus tulevikku silmas pidades ainuõigeks.”

      Brand juhtis Whole Earth’i autokauplust, mis alustas ringisõitva autokauplusena, kus müüdi tööriistu ja laenutati raamatuid. Ent 1968. aastal otsustas ta tegevust laiendada Whole Earth Catalogiga. Esimese ajakirja kaanel oli kuulus foto kosmosest pildistatud Maast – selle allkiri oli „Juurdepääs vahenditele”. Varjatud vihje oli see, et tehnoloogia võib olla meie sõber. Brand kirjutas esimese väljaande esilehel: „Kujunemas on intiimse, personaalse võimu ajastu – inimesel on võim ise oma hariduse üle otsustada, leida ise inspiratsiooni, kujundada oma keskkonda ja jagada oma seiklusi kellega tahes. Sellele protsessile kaasa aitavaid vahendeid reklaamib ka Whole Earth Catalog.” Buckminster Fuller kirjutas hiljem luuletuse, mis algas sõnadega: „Ma näen jumalat seadmetes ja mehhanismides, mis töötavad korralikult.”

      Jobsist sai Whole Earth’i fänn. Eriti meeldis talle viimane number, mis ilmus 1971. aastal, kui ta õppis veel keskkoolis, ning ta võttis selle kolledžisse ja ka All One Farmi kaasa. „Nende viimase numbri tagalehel oli foto varasest hommikutunnist säärasel põlluvaheteel, kus rännumehed võiksid vabalt pöidlaküüti nõutada. Selle all olid sõnad: „Olge ahned. Olge hooletud.”” Brandi meelest on Jobs üks selle kultuurilise koosluse, mida nende ajakiri üritas rõhutada, puhtamaid kehastusi. „Steve asub täpselt kontrakultuuri ja tehnoloogia keskmes,” ütles ta. „Ta sai aru, milliseid vahendeid inimesed vajavad.”

      Brandi ajakirja aitas välja anda Portola instituut, mis oli pühendunud udusulis IT-hariduse jagamisele. Fond aitas panna aluse ka People’s Computer Companyle, mis polnud tegelikult firma, vaid infoleht ja organisatsioon motoga „Arvutivõim rahvale”. Aeg-ajalt korraldati kolmapäevaseid ühiseid õhtusööke ning kaks alatist osavõtjat, Gordon French ja Fred Moore, otsustasid rajada pisut formaalsema klubi, kus saaks jagada uudiseid personaalelektroonikast.

      Neid innustas Popular Mechanicsi 1975.aasta jaanuarikuu number, mille esikaanel oli esimene personaalarvutikomplekt Altair. Altair polnud õigupoolest mitte midagi erilist – kõigest 495 dollari eest juppe, mis tuli kokku panna emaplaadiks, mis tegelikult midagi eriti ei teinudki –, aga asjaarmastajad ja fännid nägid selles uue ajastu saabumist. Bill Gates ja Paul Allen lugesid seda ajakirja ning asusid СКАЧАТЬ