Steve Jobs. Walter Isaacson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Capten Crunchi suguste telefonihäkkerite eeskujul mõtlesid nad endale välja hüüdnimed. Wozniakist sai Berkeley Blue ja Jobsist Oaf Tobark. Nad viisid seadme ühikatesse ja demonstreerisid seda, ühendades selle telefoni ja kõlariga. Potentsiaalsed ostjad kuulsid, kuidas nad helistasid näiteks Londonisse Ritzi hotelli või Austraaliasse anekdootide kuulamise numbrile. „Me valmistasime sadakond Blue Boxi ja müüsime peaaegu kõik maha,” meenutas Jobs.

      Nali ja teenistus said otsa ühes Sunnyvale’i pitsabaaris. Jobs ja Wozniak kavatsesid äsja valmis saanud Blue Boxiga Berkeleysse sõita. Jobsil oli raha vaja ja ta tahtis selle maha müüa, pakkudes seadet kõrvallauas istuvale tüübile. Too oli asjast huvitatud ning Jobs läks telefoniputkasse ja helistas selle demonstreerimiseks Chicagosse. Ostja ütles, et peab autost raha tooma. „Läksime Woziga auto juurde, mul Blue Box käes. Tüüp istus autosse, pistis käe istme alla ja tõmbas välja relva,” jutustas Jobs. Ta polnud relvale kunagi nii lähedal olnud ja kartis kohutavalt. „Ta osutas relvaga mulle kõhtu ja ütles: „Anna siia, vennas.” Mu mõtted kihutasid peas ringi. Autouks oli lahti ning ma mõtlesin, et ehk õnnestub mul see talle vastu jalgu virutada ja me pääseksime põgenema, aga ta võis ka mind tulistada. Niisiis andsin seadme ettevaatlikult talle.” See oli kummaline rööv. Blue Boxi ära võtnud mees andis Jobsile oma telefoninumbri ja lubas maksta, kui seade töötab. Kui Jobs hiljem sel numbril helistas, ütles mees, et ei oska seadet kasutada. Jobs veenis meest tema ja Wozniakiga avalikus kohas kokku saama. Lõpuks otsustasid nad siiski, et ei taha püssimehega rohkem kokku puutuda, isegi kui see tähendaks, et nad saaksid oma sada viiskümmend dollarit kätte.

      See partnerlus sillutas teed nende suuremale ühisele seiklusele. „Ilma Blue Boxita ei oleks sündinud ka Apple’it,” meenutas Jobs hiljem. „Olen selles täiesti kindel. Õppisime Woziga koos töötama ja veendusime, et suudame lahendada tehnilisi probleeme ja midagi toota.” Nad olid kokku pannud väikse trükkplaadiga seadme, mis mõjutas miljoneid dollareid maksvat taristut. „See andis meile uskumatult palju enesekindlust.” Woz tuli samale järeldusele. „Nende müümine ei olnud ehk kõige parem mõte, aga nii saime teada, mida suudaksime korda saata minu insenerioskuste ja tema visiooniga.” Blue Box pani paika peatselt sündiva partnerluse mudeli. Wozniakist sai leebe geenius, kes mõtles välja lahedaid leiutisi, mille ta hea meelega ka niisama ära oleks andnud, ja Jobs nuputas, kuidas sellest saaks kasutajasõbraliku seadme, turustas seda ja teenis nii neile raha.

      KOLMAS PEATÜKK

      VÄLJAKUKKUMINE

      Keskendu, kuula…

       Chrisann Brennan

      Homesteadi viimases klassis, 1972. aasta kevadel, hakkas Jobs käima Chrisann Brennani nimelise tüdrukuga, kes oli temavanune, ent õppis üheteistkümnendas klassis. Helepruunide juuste, roheliste silmade, kõrgete põsesarnade ja hapra olekuga tüdruk oli väga ilus. Tema vanemad lahutasid parasjagu abielu ja see muutis ta haavatavaks. „Töötasime koos ühe animatsiooni kallal, hakkasime kohtamas käima ja temast sai mu esimene tüdruk,” meenutas Jobs. Brennan ütles hiljem: „Steve oli natuke napakas. Sellepärast ta mulle meeldiski.”

      Jobsi hullumeelsus oli teadlik. Ta oli alustanud elu lõpuni kestvat äärmuslike dieetidega eksperimenteerimist ning sõi ainult puuja juurvilju, nii et ta nägi välja kõhn ja lihaseline. Ta õppis silma pilgutamata inimesi põrnitsema ja oskas pikka aega vait olla, et siis järsku kiiresti kõnelema hakata. See kummaliselt tõsine, samas eemalolev suhtumine ning õlgadeni ulatuvate juuste ja hõreda habemega välimus jättis temast mulje kui hullust nõidarstist. Ta tundus karismaatiline, kuid samas tekitas kõhedust. „Ta kõndis lohiseval sammul ja mõjus pisut hullumeelsena,” meenutas Brennan.

      „Temas oli palju ängi. Teda ümbritses just nagu pimedus.”

      Selleks ajaks oli Jobs hakanud LSD-d tarvitama ja meelitas seda tegema ka Brennani, enamasti Sunnyvale’i lähistel ühel nisupõllul. „See oli lahe,” meenutas Jobs. „Olin kuulanud Bachi, ja järsku mängiski nisupõld Bachi. See oli mu senise elu imelisim tunne. Tundsin ennast nagu sümfooniaorkestri dirigent.”

      1972. aasta suvel pärast kooli lõpetamist kolisid nad Brennaniga Los Altose lähedale mägedesse ühte majakesse. „Ma hakkan Chrisanniga ühes majakeses elama,” teatas ta ühel päeval vanematele. Isa oli maruvihane. „Ei hakka sa midagi,” vastas Paul Jobs. „Üle minu laiba!” Nad olid äsja tülitsenud marihuaana pärast ja noorem Jobs ajas taas sõrad vastu. Ta ütles lihtsalt head aega ja läks minema.

      Sel suvel maalis Brennan palju. Ta oli andekas ja ta tegi Jobsile klouni pildi, mille too seinale riputas. Jobs kirjutas luuletusi ja mängis kitarri. Ta võis olla neiu vastu jõhker ja külm, aga samas ka hurmav, surudes oma tahtmise läbi. „Ta oli vaimselt valgustatud, ent julm olevus,” meenutas Brennan. „See on veider kooslus.”

      Südasuvel oleks Jobs äärepealt surma saanud, kui tema punane Fiat põlema süttis. Ta sõitis Santa Cruzi mägedes Skyline Boulevardil koos keskkooliaegse sõbra Tim Browniga, kes vaatas taha, nägi mootorist väljapaiskuvaid leeke ja ütles nagu muuseas Jobsile: „Jää seisma, su auto põleb.” Jobs jäi seisma. Tema isa sõitis nende tülidest hoolimata mägedesse ja vedas Fiati koju.

      Jobs vajas uue auto ostmiseks raha ning lasi Wozniakil end De Anza kolledžisse sõidutada, et sealselt teadetetahvlilt töökuulutusi lugeda. Nad avastasid, et Westgate’i ostukeskus San Joses otsib tudengeid, kes kostüümidesse riietunult lapsi lõbustaksid. Niisiis tõmbasid Jobs, Wozniak ja Brennan kolme dollari eest tunnis paksud kostüümid selga ning mängisid Alice’it Imedemaal, Hullu Kübarategijat ja Valget Jänest. Leebe ja siira Wozniaki arvates oli see lõbus. „Ütlesin, et tahan seda teha, sest armastan lapsi. Steve’i meelest oli see närune töö, aga minu jaoks lõbus seiklus.” Jobsile oli see tõepoolest piinarikas. „Kostüümid olid rasked, nende sees oli palav ja natukese aja pärast oleksin tahtnud mõnda last lüüa.” Kannatlikkus ei olnud tema voorus.

       Reedi kolledž

      Seitseteist aastat tagasi olid Jobsi vanemad poissi lapsendades tõotanud, et ta läheb ülikooli. Niisiis tegid nad kõvasti tööd ja kogusid kohusetundlikult raha, mida oli Jobsi keskkooli lõpetades tagasihoidlik, ent piisav summa. Aga Jobs, kes muutus aina tujukamaks, ei teinud seda nende jaoks kergeks. Algul kahtles ta, kas üldse edasi õppima minna. „Kui ma poleks edasi õppima läinud, oleksin läinud vist New Yorki,” ütles ta, mõtiskledes, kui teistsugune tema maailm – ja ehk ka meie oma – oleks olnud, kui ta tõepoolest oleks selle tee valinud. Kui vanemad teda siiski kolledžisse minema sundisid, reageeris ta sellele passiiv-agressiivselt. Ta ei kaalunud riigikoole, nagu Berkeley, kus õppis ka Woz, hoolimata asjaolust, et nendes õppimine oli soodsam. Ka ei meeldinud talle Stanford, mis asus sealsamas ja oleks talle tõenäoliselt stipendiumi pakkunud. „Stanfordi läinud noored teadsid, mida nad tahavad,” rääkis Jobs. „Nad ei olnud väga loomingulised. Mina tahtsin õppida midagi loomingulisemat ja huvitavamat.”

      Ta otsustas proovida ainult Reedi kolledžisse, mis oli väike ja vabameelne kunstikool Oregoni osariigis Portlandis. Samas oli see üks riigi kallimaid koole. Jobs läks Wozile Berkeleysse külla, kui tema isa helistas ja teatas, et ta on Reedi sisse saanud, ning üritas veenda poega sinna mitte minema. Ema proovis sama. Nad ütlesid, et ei jaksa seal õppimise eest maksta. Aga poeg vastas ultimaatumiga – kui ta Reedi ei saa, siis ei lähe ka mujale. Vanemad andsid järele – nagu alati.

      Reedis õppis tuhat tudengit – Homesteadi keskkoolis oli poole rohkem õpilasi. See oli tuntud oma vabameelse hipiliku ellusuhtumise poolest, mis ei sobinud tegelikult kuigi hästi samas valitsevate rangete akadeemiliste nõudmiste ja õppekavaga. Viis aastat varem oli psühhedeelse vaimse valgustatuse guru Timothy Leary oma „League for Spiritual Discovery” (LSD) kolledžituuril istunud rätsepaistes Reedi kolledži saali СКАЧАТЬ