Steve Jobs. Walter Isaacson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ See oli asi, mida teha – paned silmad kinni, hoiad hinge kinni, hüppad sisse ja tuled teises otsas targemana välja.”

      Rühm Janovi pooldajaid oli loonud Oregon Feeling Centeri, mis tegutses Eugene’is vanas hotellis ja mille juhatajaks oli Jobsi Reedi kolledži aegne guru Robert Friedland, kelle All One Farm kommuun asus sealsamas. 1974. aasta lõpus osales Jobs kaheteistkümnenädalasel teraapiakursusel, mis maksis tuhat dollarit. „Steve ja mina pooldasime sisemist arengut ja ma tahtsin temaga kaasa minna,” meenutas Kottke, „aga mul polnud sellist raha.”

      Jobs tunnistas lähimatele sõpradele, et teda ajendas valu, mis tulenes lapsendamisest ja sellest, et ta ei tundnud oma bioloogilisi vanemaid. „Steve soovis väga oma bioloogilisi vanemaid tundma õppida, et ka ennast paremini tunda,” ütles Friedland hiljem. Jobs oli Paul ja Clara Jobsilt teada saanud, et tema vanemad olid mõlemad ülikooli lõpetanud ja et ta isa võib olla süürlane. Jobs oli kaalunud koguni eradetektiivi palkamist, kuid otsustas sellega oodata. „Ma ei tahtnud oma vanematele haiget teha,” meenutas ta Pauli ja Clarat silmas pidades.

      „Tal oli raske leppida asjaoluga, et on lapsendatud,” rääkis Elizabeth Holmes. „Talle tundus, et ta peab selle teema emotsionaalselt lahendama.” Jobs tunnistas seda talle ise. „See häirib mind ja ma pean sellele keskenduma,” ütles ta. Greg Calhouniga oli ta veelgi avameelsem. „Ta tahtis endas lapsendamise asjus selgusele jõuda ja rääkis sellest minuga päris palju,” meenutas Calhoun. „Karjumisteraapia ja limavabad dieedid olid mõeldud enda puhastamiseks ning lapsendamisega seotud masenduse leevendamiseks. Ta rääkis mulle, et on väga vihane, et vanemad ta ära andsid.”

      1970. aastal oli John Lennon käinud sellessamas karjumisteraapias ja detsembris andis ta koos Plastic Ono Bandiga välja loo „Mother”. Selles kirjeldas Lennon oma tundeid isa vastu, kes oli ta hüljanud, ja ema vastu, kes sai surma, kui poeg oli alles teismeline. Laulu refräänis on painavad korduvad sõnad: „Ema, ära mine, isa, tule koju!” Jobs kuulas seda lugu tihti.

      Ta mainis hiljem, et Janovi õpetusest ei olnud eriti kasu. „Ta pakkus valmis vastuseid, mis osutusid liiga lihtsustatuks. Mulle sai selgeks, et see ei anna erilist kasu.” Holmes arvas siiski, et Jobs sai sellest enesekindlust juurde. „Pärast teraapia läbitegemist muutus ta teistsuguseks. Muidu oli ta kergesti ärrituv, aga nüüd mõnda aega kuidagi rahulikum. Tema enesekindlus kasvas ja ta ei tundnud end nii saamatuna.”

      Jobs hakkas uskuma, et suudab ka teistesse enesekindlust sisendada ja seeläbi sundida neid tegema asju, mida nad ei pidanud võimalikuks. Holmes oli Kottkest lahku läinud ja liitunud San Franciscos ususektiga, kes soovis, et ta katkestaks kõik sidemed oma sõpradega. Jobs ei olnud säärase asjade korraldusega nõus. Ta saabus oma Ford Rancheroga ühel päeval sekti maja ette ja teatas, et sõidab Friedlandi õunatallu ning Holmes peab kaasa tulema. Siis lisas ta veelgi jultunumalt, et neiu peab pool maad ise sõitma, ehkki Holmes ei osanud manuaalkasti kasutada. „Kui maanteele jõudsime, sundis ta mind rooli taha istuma ja vahetas ise käike, kuni me sõitsime kiirusega kaheksakümmend kilomeetrit tunnis,” meenutas Holmes. „Siis pani ta mängima Dylani „Blood on the Tracks” kasseti, toetas pea minu sülle ja jäi magama. Ta arvas, et tema suudab kõike ja seega suudavad ka teised.

      Ta andis oma elu minu kätesse. Seega pidin tegema midagi, mida ei arvanud suutvat.”

      See oli reaalsuse paigaltlükkamise välja positiivsem pool. „Kui sa teda usaldasid, suutsid ka midagi korda saata,” rääkis Holmes.

      „Kui ta oli otsustanud, et midagi peab juhtuma, siis ta hoolitses selle eest, et see nii ka läheks.”

       Lahkhelid

      Ühel 1975. aasta alguse päeval istus Al Alcorn Ataris oma kabinetis, kui Ron Wayne sisse tormas. „Kuule, Stevie on tagasi!” hüüdis ta.

      „Too ta siia,” vastas Alcorn.

      Jobs loivas paljajalu sisse, seljas kollane rüü ja kaenlas raamat „Be Here Now”, mille ta ulatas Alcornile, et too seda lugema hakkaks. „Kas ma saan oma töökoha tagasi?” küsis Jobs.

      „Ta nägi välja nagu mõni Hare Krishna tüüp, aga siiski oli tore teda näha,” meenutas Alcorn. „Ja ma vastasin jaatavalt.”

      Jobs töötas taas suhete säilitamise nimel õhtuti. Wozniak, kes elas lähedal ja töötas HP-s, käis pärast õhtusööki tema juures videomänge mängimas. Ta oli Sunnyvale’i keeglisaalis sattunud Pongist sõltuvusse ja mõelnud välja versiooni, mida sai kodus teleriga ühendada.

      Ühel 1975. aasta hilissuve päeval otsustas Nolan Bushnell, trotsides valdavat veendumust, et pallimängude aeg on läbi, et nad peavad välja töötama Pongi ühe mängija versiooni – vastasega mängimise asemel taob mängija palli vastu seina, millest kukub iga tabamuse korral välja telliskivi. Ta kutsus Jobsi oma kabinetti, joonistas mängu väiksele tahvlile ja palus Jobsil selle välja töötada. Bushnell ütles, et iga kiibi pealt, mis jääb alla viiekümne, saab ta preemiat. Bushnell teadis, et Jobs ei ole suurem asi insener, aga ta eeldas õigesti, et Jobs kutsub appi Wozniaki, kes nagunii pidevalt Ataris tolgendas. „Minu jaoks oli see nagu kaks ühe hinnaga,” meenutas Bushnell. „Woz oli parem insener.”

      Wozniak oli elevil, kui Jobs tema abi palus, ja pakkus, et nad jagavad tasu pooleks. „See oli mu elu kõige imelisem pakkumine – luua mäng, mida inimesed hakkavad kasutama,” meenutas Woz. Jobs ütles, et see peab saama tehtud nelja päevaga ja võimalikult vähese hulga kiipidega. Ta varjas Wozniaki eest asjaolu, et tähtaeg oli tema enda määratud, kuna ta pidi minema All One Farmi õunakorjamist korraldama. Ta ei maininud ka, et mida vähem kiipe kasutatakse, seda suurem on preemia.

      „Säärane mäng nõuab enamikult inseneridelt mitu kuud tööd,” meenutas Wozniak. „Ma ei uskunud, et suudan seda, kuid Steve kinnitas, et suudan.” Niisiis oli Woz neli ööpäeva järjest ärkvel ja tegi mängu valmis. Päeval HP-s töötades pani Wozniak oma ideed paberile. Pärast kiirtoidu söömist läks ta otse Atarisse ja jäi sinna kogu ööks. Kuni Wozniak mängu vorpis, istus Jobs temast vasakul pingil ja sättis kiipe omavahel traatidega ühendades makettplaadile. „Steve tegeles maketiga ja mina mängisin oma lemmikmängu, autovõidusõitu Gran Trak 10,” rääkis Wozniak.

      Hämmastaval kombel said nad prototüübi nelja päevaga valmis ja Wozniak kasutas ainult neljakümmend viit kiipi. Mälestused on erinevad, aga üldiselt jäi mulje, et Jobs andis Wozniakile poole põhitasust, mitte preemiast, mida Bushnell kiipide arvu pealt maksis. Wozniak sai alles kümme aastat hiljem teada (kui talle näidati seda lugu Atari ajaloost kirjutatud raamatus „Zap”), et Jobs selle preemia sai. „Arvan, et Steve vajas raha ja ta ei tulnud selle peale, et mulle tõtt rääkida,” ütles Wozniak hiljem. Kui ta sellest praegu räägib, on tema jutus pikad pausid ja ta tunnistab, et see teeb talle haiget. „Soovin, et ta oleks aus olnud. Kui ta oleks öelnud, et vajab raha, oleksin ju talle andnud. Ta oli sõber.

      Sõpru aidatakse.” Wozniaki meelest näitas see eriti selgelt nende iseloomude sügavat erinevust. „Minu jaoks oli eetika alati tähtis ja ma ei saa siiani aru, miks ta tegi nii, et sai tasuks ühe summa, aga mulle ütles teise,” rääkis Wozniak. „Aga inimesed on erinevad.” Kui Jobs sai teada, et see lugu on avaldatud, helistas ta Wozniakile, et seda väidet eitada. „Ta ütles, et ei mäleta, et oleks seda teinud, ja kui ta oleks teinud, siis ta ka mäletaks seda, nii et arvatavasti ta seda ei teinud,” meenutas Wozniak. Kui mina Jobsilt selle kohta otsesõnu küsisin, muutus ta ebatavaliselt vaikseks ja kõhklevaks. „Ma ei tea, kust säärane väide tuli,” ütles ta. „Ma andsin talle poole saadud rahast. Woziga olen ma alati õiglaselt käitunud. Woz lõpetas töötegemise 1978. aastal. Ta ei teinud pärast seda mitte midagi. Ja ometi sai ta Apple’ist sama palju aktsiaid kui mina.”

      Kas on võimalik, et mälestused on hägustunud ja Jobs СКАЧАТЬ