Steve Jobs. Walter Isaacson

Чтение книги онлайн.

      ATARI JA INDIA

      Zen -budism ja videomängude väljatöötamine

       Atari

      1974. aasta veebruaris, kui Jobs oli kaheksateist kuud Reedis viibinud, otsustas ta kolida tagasi vanematekoju Los Altoses ja otsida tööd. See polnud keeruline. 1970-ndate kõrgajal oli ajalehe San Jose Mercury reklaamiosas kuni kuuskümmend lehekülge tehnoloogiaalale töötajaid otsivaid kuulutusi. Üks neist jäi Jobsile silma. „Lõbutse ja teeni,” seisis seal. Tol päeval astus Jobs videomängude tootja Atari fuajeesse ja ütles personalijuhile, keda tema korratud riided ja sassis juuksed jahmatasid, et ta ei lahku enne, kui nad talle tööd annavad.

      Atari rajaja oli jässakas ettevõtja Nolan Bushnell, karismaatiline visionäär ja samas ka esinejatüüp, teisisõnu – järjekordne eeskuju, keda jäljendada. Kui ta oli kuulsaks saanud, hakkas ta Rollsiga ringi sõitma, narkotsi tõmbama ja mullivannis koosolekuid korraldama. Nii nagu Friedland ja hiljem ka Jobs, oskas ka tema vajaduse korral olla ülimalt võluv, et meelitada ja hirmutada ning oma isiksuse jõuga reaalsust paigast lükata. Tema peainsener oli Al Alcorn, tüse ja rõõmsameelne ning veidi kainema mõtlemisega täiskasvanu, kes üritas visiooni ellu viia ja Bushnelli indu kärpida. Nende suurim hitt seni oli videomäng Pong, milles kaks mängijat üritasid ekraanil liikuvale täpile labadega pihta saada. (Alla kolmekümneaastased võivad oma vanematelt selle kohta küsida.)

      Kui Jobs sandaalides Atari fuajeesse tööd nõudma tuli, oli Alcorn see, kes kohale kutsuti. „Mulle öeldi, et meie fuajees on mingi hipinooruk, kes keeldub lahkumast enne, kui me ta tööle võtame. Kas kutsuda politsei või lasta ta sisse? Ma käskisin ta sisse lasta.”

      Nii sai Jobsist üks esimesi Atari viiekümnest töötajast, kes tegid viiedollarilise tunnipalgaga tehnikutööd. „Tagasi vaadates oli Reedi poolelijätnud inimese palkamine kummaline,” meenutas Alcorn. „Aga ma nägin temas midagi. Ta oli väga intelligentne, innukas, tehnikast huvitatud.” Alcorn määras Jobsi tööle kitsarinnalise inseneri Don Langi juurde. Järgmisel päeval kaebas Lang: „See kutt on mingi neetud higi järele haisev hipi. Miks sa mulle nii teed? Temaga on võimatu suhelda.” Jobs uskus ikka veel, et tema puuviljadieet hoiab ära lima ja ka higihaisu tekkimise, isegi kui ta ei kasuta deodoranti ega käi iga päev duši all. See teooria oli ekslik.

      Lang ja teised tahtsid Jobsist lahti saada, aga Bushnell pakkus muud lahendust. „Minule ei olnud hais ja käitumine probleemiks,” ütles ta. „Steve oli turtsakas, aga mulle ta isegi meeldis. Niisiis palusin tal minna üle õhtusesse vahetusse. Nii õnnestus mul ta tööle jätta.” Jobs tuli tööle pärast Langi ja teiste lahkumist ning töötas peaaegu terve öö. Aga üsna suurest eraldatusest hoolimata sai ta oma jultunud käitumisega kurikuulsaks. Ühel sellisel puhul, kui ta sattus teistega suhtlema, teatas ta neile, et nad on „lollid sitapead”. Seda meenutades jääb Jobs endale kindlaks. „Ainus põhjus, miks mina silma paistsin, oli see, et teised olid nii kehvad,” meenutas ta.

      Arrogantsusest hoolimata (või just sellepärast) suutis ta Atari bossi ära võluda. „Ta oli filosoofilisem kui teised, kellega ma koos töötasin,” meenutas Bushnell. „Me arutasime teemal vaba tahe versus ettemääratus. Mina kaldusin uskuma, et asjad on pigem ette määratud, et me oleme valmis programmeeritud. Kui meil oleks täiuslikku infot, suudaksime inimeste tegusid ette aimata. Steve arvas vastupidist.” See arvamus vastas tema veendumusele, et tahtejõud suudab reaalsust paigast lükata.

      Jobs aitas osa mänge parendada, muutes kiipe nii, et need tekitasid lõbusaid kujundeid, ja Bushnelli innustav valmisolek lasta tal oma tahtmist teha mõjus talle hästi. Lisaks meeldis talle ka Atari mängude lihtsus: neil polnud kasutusjuhendit ja need olid piisavalt lihtsad, et ka narkouimas nooruk oskaks neid kasutada. Atari Star Treki mänguga tuli kaasa vaid üks juhis: „1. Sisesta münt. 2. Väldi klingoneid.”

      Ent Jobsi ei vältinud sugugi mitte kõik kolleegid. Ta sõbrunes Ron Wayne’iga, kes oli Atari insener ja kes oli juba varem loonud firma, mis valmistas mänguautomaate. See läks küll pankrotti, kuid Jobsile hakkas meeldima mõte oma firma loomisest. „Ron oli lahe tüüp. Ta rajas firma. Ma polnud kedagi säärast varem kohanud.” Ta tegi Wayne’ile ettepaneku, et nad rajaksid koos firma. Jobs ütles, et nad võiksid laenata 50 000 dollarit ning hakata valmistama ja müüma mänguautomaate. Wayne oli juba kõrvetada saanud ja keeldus. „Ma ütlesin, et nii saab lihtsalt 50 000 dollarist kõige kiiremini lahti,” meenutas Wayne. „Aga ma imetlesin seda, et ta kibeles oma firmat looma.”

      Ühel nädalavahetusel käis Jobs Wayne’il tolle korteris külas ja nagu sageli, tekkis nende vahel filosoofiline arutelu. Järsku lausus Wayne, et peab midagi ütlema. „Jah, ma arvan, et tean, mis see on,” vastas Jobs. „Sulle meeldivad mehed.” Wayne vastas jaatavalt. „See oli mu esimene kokkupuude homodega,” meenutas Jobs. „Ta pani selle teema minu jaoks paika.” Jobs kiusas teda küsimustega: „Kui näed ilusat naist, mida sa tunned?”Wayne vastas: „See on sama, kui vaataks ilusat hobust. Sa hindad ilu, aga sa ei taha temaga magada. Ilu on ilu.” Wayne tunnistab, et see, et ta oli valmis Jobsi ees luukere kapist välja tooma, annab tunnistust viimase iseloomust. „Ataris ei teadnud seda keegi, oli vaid käputäis inimesi, kellele ma seda üldse öelnud olin. Aga Jobsile rääkimine tundus õige. Uskusin, et ta mõistab, ja see ei mõjutanud meie suhet.”

       India

      Üks põhjus, miks Jobs 1974. aasta alguses tahtis raha teenida, oli selles, et Robert Friedland oli eelmisel suvel Indias käinud ning ärgitas teda nüüd sinna vaimsele rännakule minema. Friedland oli õppinud Indias Neem Karoli Baba (Maharaj-ji) juures, kes oli kuuekümnendate aastate hipiliikumise guru. Jobs otsustas, et tema peaks sama tegema, ja meelitas Daniel Kottke endaga kaasa tulema. Jobsi ei motiveerinud pelgalt seiklus. „Minule oli see tõsine otsirännak,” ütles ta. „Olin huvitatud vaimsest valgustatusest ning tahtsin teada saada, kes ma olen ja milline on minu koht siinilmas.” Kottke sõnul ajendas Jobsi otsirännakuid osaliselt ka see, et ta ei tundnud oma bioloogilisi vanemaid. „Tema sees oli tühik ja ta püüdis seda täita.”

      Kui Jobs rääkis Atari kolleegidele, et ta lahkub töölt, et minna Indiasse guru otsima, tegi see rõõmsameelsele Alcornile nalja. „Ta astus sisse, põrnitses mind ja teatas: „Ma lähen oma guru otsima.” Mina vastu: „Ah sa raisk, lahe! Kirjuta mulle!”Ja tema ütles, et tahab, et aitaksin teda rahaliselt. Mina vastu: „Jäta jama!”” Siis tuli Alcornile mõte. Atari valmistas komplekte ja saatis neid Münchenisse, kus neist pandi kokku valmisseadmeid ja müüdi hulgimüüja kaudu Torinos. Aga kuna mängud olid kokku pandud Ameerika jaoks, kiirusega kuuskümmend kaadrit sekundis, tekkisid Euroopas probleemid, sest seal oli kiiruseks viiskümmend kaadrit sekundis. Alcorn oli nõus Jobsile maksma, kui too läheb Euroopasse ja ajab selle asja seal korda. „Indiasse on sealt kahtlemata odavam sõita,” nõustus Jobs. Niisiis saatis Alcorn ta teele sooviga: „Tervita oma guru minu poolt.”

      Jobs veetis mõned päevad Münchenis, kus lahendas probleemi, aga ajas segadusse ülikondades sakslastest firmajuhid. Nad kaebasid Alcornile, et Jobs riietub ja haiseb nagu paadialune ning käitub ebaviisakalt. „Mina vastu: „Kas ta lahendas probleemi?” Nemad vastasid: „Jah.” Teatasin, et kui neil on veel probleeme, siis helistagu, mul on veel sääraseid tüüpe. Nad ütlesid, et järgmine kord saavad ise hakkama.” Jobs oli üsna ärritunud, et sakslased üritasid teda toita kartulite ja lihaga. „Neil polegi säärast sõna nagu „taimetoitlane”, kaebas ta (ebaõiglaselt) Alcornile telefonis.

      Rongiga Torinosse jõudnud, läks tal paremini, sest itaalia pasta ja võõrustaja suhtumine olid talle sümpaatsemad. „Veetsin Torinos paar imelist nädalat. Torino on tööstuslinn,” meenutas Jobs. „Edasimüüja viis mind igal õhtul sööma kohta, kus oli vaid kaheksa lauda ja menüüd СКАЧАТЬ