Steve Jobs. Walter Isaacson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mulle. Ta oli kõhn, sooniline ja energiline.” Ka Jobs oli vaimustuses. „Woz oli esimene inimene, kes teadis elektroonikast rohkem kui mina,” ütles ta kord oma teadmisi pisut alahinnates. „Ta hakkas mulle kohe meeldima. Ma olin oma vanuse kohta veidi täiskasvanulikum ja tema oma vanuse kohta lapsikum, nii et me olime tegelikult ühesugused. Woz oli väga tark, aga emotsionaalselt minuealine.”

      Lisaks arvutihuvile oli neil ühine ka nõrkus muusika vastu. „Muusika jaoks oli see uskumatu aeg,” meenutas Jobs. „Nagu oleks elanud Beethoveni ja Mozarti eluajal. Tõesõna. Inimesed näevad seda aega säärasena. Woz ja mina nautisime seda üliväga.” Wozniak tutvustas Jobsile Bob Dylani muusikat. „Me otsisime Santa Cruzis üles ühe kuti, kes oli andnud Dylani kohta välja infolehe,” jutustas Jobs. „Dylan salvestas oma kontserte, aga kõik inimesed tema lähikonnas ei olnud päris ausad ja peagi oli neid linte kõikjal saada. Piraatlindid kõige kohta. Ja sellel tüübil olid need kõik olemas.”

      Dylani lintide hankimisest sai peagi ühisettevõtmine. „Käisime San Joses ja Berkeleys ning küsisime Dylani piraatkassette ja kogusime neid,” rääkis Wozniak. „Ostsime voldikuid Dylani laulusõnadega ning olime pool ööd üleval, et neid tõlgendada. Dylani laulusõnad ärgitasid loomingulist mõtlemist.” Jobs lisas: „Mul oli tema muusikat üle saja tunni, sealhulgas kõik 1965.−1966.aasta tuuri salvestused, kus Dylan võttis kasutusele elektrikitarri.” Mõlemad noormehed ostsid kalli TEAC-i lintmaki. „Mina kasutasin enda oma aeglasel kiirusel, et salvestada ühele lindile mitu kontserti,” ütles Wozniak. Jobs oli sama innukas: „Suurte kõlarite asemel ostsin ma võimsad kõrvaklapid ning lesisin voodis ja kuulasin tundide kaupa muusikat.”

      Jobs oli Homesteadi keskkoolis moodustanud klubi, et korraldada muusika- ja valgusshow’sid ning visata vingerpusse. (Kord liimisid nad kuldseks värvitud prill-laua lillepoti peale.) Klubi nimi oli kooli direktori järgi Buck Fry Club. Ehkki Wozniak ja tema sõber Allen Baum olid kooli lõpetanud, ühendasid nad Jobsiga jõud, et valmistada viimase klassi õpilastele hüvastijätuplakat. Nelikümmend aastat hiljem Homesteadi maa-ala tutvustades seisatas Jobs tembu toimumiskohas ja osutas: „Näed seda rõdu? Seal korraldasime plakatinalja, mis pani aluse meie sõprusele.” Baum oli värvinud suure voodilina kooli värvides roheliseks ja valgeks ning selle peale joonistasid nad tohutu suure keskmist sõrme näitava käe. Baumi vastutulelik juudisoost ema aitas neil seda joonistada ning näitas, kuidas varjude ja toonitamisega sellele loomulikum ilme anda. „Ma tean, mis see on,” oli ta itsitanud. Poisid mõtlesid välja köite ja hammasrataste süsteemi, nii et plakati sai dramaatiliselt alla lasta, kui abituriendid rõdust mööda kõnnivad, ja sellele kirjutati allkirjaks „SWAB JOB”, mis koosnes Wozniaki ja Baumi eesnimetähtedest ja Jobsi poolikust perekonnanimest. Sellest naljast sai kooli legend ja Jobs kõrvaldati jällegi koolist.

      Teine temp oli seotud taskuseadmega, mille ehitas Wozniak ja mis saatis välja TV-signaale. Ta võttis selle kaasa tuppa, kus inimesed telerit vaatasid, näiteks ühikas, ja vajutas vargsi nupule, nii et ekraan muutus säbruliseks. Kui keegi telerile matsu andis, lasi Wozniak nupu lahti ja pilt läks selgeks. Kui pahaaimamatud ohvrid olid mõnda aega edasi-tagasi jooksnud, ajas ta asja keerulisemaks. Ta lasi ekraanil olla säbruline seni, kuni keegi antenni puudutas. Viimaks jäi inimestele mulje, et keegi peab antennist kinni hoidma ja samal ajal ühel jalal seisma või telerit puudutama. Aastaid hiljem ühel esitlusel, kui Jobsil oli probleeme videoseadme töölesaamisega, põikas ta etteantud käsikirjast kõrvale ja meenutas, kui palju nalja nad selle seadmega olid saanud. „See oli Wozil taskus ja me läksime ühikasse, kus inimesed vaatasid näiteks „Star Trekki”. Woz hakkas teleriga mässama. Keegi läks seda korda tegema ja just siis, kui see inimene oli jala maast lahti tõstnud, pani Woz teleri taas tööle. Kohe, kui jalg põrandat puudutas, läks pilt jälle eest ära.” Jobs lõpetas end laval publiku naeru saatel krõnksu tõmmates: „Ja viie minutiga oleks ta viinud inimesed sinnamaale, et nood oleksid ka säärase asendi sisse võtnud.”

       Blue Box

      Vingerpusside ja elektroonika kõige vingem kooslus – ja temp, mis aitas kaasa Apple’i loomisele – sai alguse ühel pühapäeval, kui Wozniak luges artiklit ajakirjast Esquire, mille ema oli talle lugemiseks köögilauale jätnud. Oli 1971. aasta septembrikuu ja ta pidi järgmisel päeval sõitma Berkeleysse, oma kolmandasse kolledžisse. Ron Rosenbaumi artikkel „Secrets of the Little Blue Box” kirjeldas, mil moel olid arvutite ja telefonide häkkijad avastanud, kuidas võtta tasuta kaugekõnesid kopeerides toone, mis saatsid signaale AT&T võrku. „Artikli lugemise poole peal ma lausa pidin helistama oma parimale sõbrale Steve Jobsile ja lugema talle selle pika loo mõned lõigud ette,” meenutas Wozniak. Ta teadis, et Jobs, kes alustas keskkooli viimast klassi, on üks väheseid, kes jagab tema entusiasmi.

      Selle artikli peategelane oli John Draper, häkkerinimega Capten Crunch, sest ta oli avastanud, et sellenimeliste hommikusöögihelveste karbis kingituseks kaasas olnud mänguvile tekitab samasugust 2600-hertsist heli, mida kasutavad telefonivõrkude kõnekeskused. See suutis süsteemi ära petta nii, et kaugekõnesid sai teha tasuta. Artiklist selgus, et teised toonisagedused, mille abil kõnesid suunati, on kirjas ühes Bell System Technical Journali numbris, mille AT&T palus raamatukogudel kohe riiulitelt ära koristada.

      Niipea kui Jobs Wozniakilt tol pühapäeval selle kõne sai, teadis ta, et nad peavad selle ajakirja endale saama. „Woz võttis mu mõni minut hiljem auto peale ja me sõitsime SLAC-i (Stanford Linear Accelerator Center) raamatukokku, lootuses sealt ajakirja leida,” meenutas Jobs. Oli pühapäev ja raamatukogu oli suletud, aga nad teadsid, kuidas pääseb sisse uksest, mida enamasti ei lukustatud. „Ma mäletan, et sobrasime hullunult ajakirjade hunnikus, kuni Woz viimaks leidiski ajakirja, kus olid kõik sagedused kirjas. Olime rabatud. Uurisime seda – seal need olidki. Kõik oli kirja pandud – toonid ja sagedused.”

      Wozniak käis enne sulgemist Sunnyvale Electronicsis ja ostis kõik analoogtooni generaatori jaoks vajalikud osad. Jobs oli HP Explorers Clubis sagedusloenduri kokku pannud ja nad kasutasid seda soovitud toonide kalibreerimiseks. Mõõdiku abil õnnestus neil artiklis kirjeldatud helisid dubleerida ja salvestada. Keskööks olid nad valmis katsetama. Kahjuks ei olnud nende kasutatud ostsillaatorid piisavalt stabiilsed, et dubleerida telefonifirma petmiseks vajalikke helisid. „Mõistsime, et Steve’i sagedusloendur on liiga ebastabiilne, ja me ei saanud seda seadet tööle,” meenutas Wozniak. „Pidin järgmisel hommikul Berkeleysse sõitma ja otsustasime, et üritan seal digitaalversiooni ehitada.”

      Keegi polnud Blue Boxi digitaalset versiooni välja mõelnud, aga Woz oli selleks sobiv. Radio Shacki dioode ja transistore kasutades ning abi saades ühelt ühikas elavalt muusikatudengilt, kel oli sobiv hääle kõrgus, sai seade valmis enne tänupüha. „Olin selle üle hirmus uhke,” rääkis Woz. „Arvan siiamaani, et see on vapustav.”

      Ühel õhtul sõitis Wozniak Berkeleyst Jobsi juurde seadet katsetama. Nad üritasid helistada Wozi onule Los Angelesi, kuid sattusid valele numbrile. Vahet polnud – nende seade töötas. „Tere! Me helistame teile tasuta! Me helistame teile tasuta!” karjus Wozniak.

      Teises otsas olev inimene oli pahane ja segaduses. Jobs lõi sekka: „Me helistame Californiast! Californiast! Blue Boxiga.” Selle peale jahmus mees vahest veelgi, sest ka tema elas Californias.

      Esialgu kasutati Blue Boxi naljategemiseks. Kõige julgem tegu oli ilmselt see, kui nad helistasid Vatikani ja Wozniak teeskles Henry Kissingeri, kes soovib rääkida paavstiga: „Me oleme Moskvas kohtumisel ja peame paavstiga rääkima.” Woz moonutas häält.

      Talle öeldi, et kell on pool kuus hommikul ja paavst magab. Kui ta tagasi helistas, vastas üks tõlgina tegutsev piiskop. Paavstiga ta siiski rääkida ei saanud. „Nad said aru, et Woz ei ole Henry Kissinger,” meenutas Jobs. „Me helistasime telefoniputkast.”

      Just siis saabus oluline pöördepunkt, mis pani paika nende partnerlussuhte – Jobs avastas, et Blue Box võiks olla midagi enamat kui lihtsalt hobi СКАЧАТЬ