Steve Jobs. Walter Isaacson

Чтение книги онлайн.

       Woz

      McCollumi tundides sõbrunes Jobs tudengiga, kes oli õpetaja lemmik ja koolis legendaarne oma oskuste poolest. Stephen Wozniak, kelle noorem vend oli Jobsiga samasse ujumismeeskonda kuulunud, oli Jobsist peaaegu viis aastat vanem ja tundis elektroonikat temast palju paremini. Kuid emotsionaalselt ja vaimselt oli ta ikka veel keskkoolinohik.

      Nagu Jobs, õppis ka Wozniak palju isalt. Nende õppetunnid olid siiski erinevad. Paul Jobs oli keskkooli pooleli jätnud ja oskas autojuppide hinda alla kaubeldes kena kasumit teenida. Francis Wozniak ehk Jerry oli California tehnikaülikooli lõpetanud geniaalne insener. Ta oli mänginud seal ka jalgpalli ja töötanud hiljem Lockheedis raketiteadlasena. Ta ülistas inseneriteadust ja suhtus üleolevalt äri-, reklaami- ja müügialal tegutsevatesse inimestesse. „Mäletan, kuidas ta rääkis mulle, et inseneriteadus on maailmas kõige tähtsam tase, kuhu on võimalik jõuda,” meenutas Steve Wozniak hiljem. „See viib ühiskonna uuele tasandile.”

      Üks Steve Wozniaki esimesi mälestusi oli see, kui ta läks nädalavahetusel isaga töö juurde, kus talle näidati elektroonikavidinaid, ning isa „pani need minuga koos lauale, et saaksin nendega mängida”. Ta vaatas võlutult, kuidas isa üritas monitoriekraanil helilaine joont sirgena hoida, näitamaks, et üks tema integraallülituse seade töötab korralikult. „Nägin, et see, mida isa teeb, on tähtis ja kasulik.” Woz, nagu teda juba siis kutsuti, päris majas kõikjal vedelevate transistoride ja takistite kohta ning ta isa võttis nende töö kirjeldamiseks abiks tahvli. „Ta selgitas, mis asi on takisti, rääkides aatomitest ja elektronidest. Ta seletas mulle, teise klassi poisile, kuidas takisti töötab, ja mitte võrrandite abil, vaid ta lasi mul seda ette kujutada.”

      Wozi isa õpetas pojale veel midagi, mis sai tema lapseliku, kohmetu olemuse lahutamatuks osaks – ära kunagi valeta. „Isa uskus aususesse. Täielikku aususesse. See on tähtsaim asi, mida ta mulle õpetas. Ma ei valeta kunagi, siiamaani.” (Ainsaks erandiks oli üks korralik temp.) Lisaks sisendas ta pojale vastumeelsust ambitsioonikuse suhtes, mis eristas Wozi ka Jobsist. 2010. aastal ühe Apple’i toote tutvustamisüritusel, nelikümmend aastat pärast nende esmakohtumist, mõtiskles Woz nende erinevuste üle. „Minu isa ütles, et keskel on kõige parem,” rääkis ta. „Ma ei tahtnud olla Steve’i-suguste edasipüüdlike inimeste kõrval. Minu isa oli insener ja mina tahtsin samuti inseneriks saada. Olin liiga häbelik, et iialgi saada Steve’i-suguseks äriliidriks.”

      Neljandas klassis oli Wozniak oma sõnul „elektroonikakutt”. Tal oli lihtsam saavutada silmsidet transistori kui tüdrukutega ning temast saigi jässakas ja kühmus nooruk, kes veetis suure osa ajast trükkplaatide kohal küürutades. Sama vanalt, kui Jobs maadles süsinikust mikrofoni küsimusega, millele tema isa ei osanud vastata, kasutas Wozniak transistore, et ehitada sisetelefoni süsteem – kus olid olemas võimendid, releed, tuled ja helinupud –, mis ühendas omavahel kuue naabruskonna poisi magamistoad. Ja kui Jobs tegeles Heathkitiga, pani Wozniak kokku tolle aja kõige keerulisemate raadiote Hallicraftersite saatja ja vastuvõtja süsteemi.

      Woz istus palju kodus ja luges isa elektroonikaajakirju ning teda võlusid artiklid uutest arvutitest, nagu võimas ENIAC. Kuna Booleani algebra sujus tema käes libedalt, imetles ta, kui lihtsad – mitte keerulised – arvutid on. Kaheksandas klassis ehitas ta kalkulaatori, milles oli sada transistori, kakssada dioodi ja kakssada takistit kümnel trükkplaadil. See võitis õhujõudude korraldatud kohalikul võistlusel esikoha, ehkki osalejad olid ka kaheteistkümnenda klassi õpilased.

      Woz muutus veelgi üksildasemaks, kui temavanused poisid hakkasid tüdrukutega mehkeldama ja pidutsema, mis temale tundus olevat palju keerulisem kui trükkplaatide kokkupanek. „Kui enne olin popp ja sõitsin jalgrattaga ringi, siis nüüd olin tõrjutu,” meenutas ta. „Keegi ei rääkinud minuga väga pikka aega.” Ta elas end välja lapsikute tempude korraldamisega. Kaheteistkümnendas klassis ehitas ta elektroonilise metronoomi – see asjandus aitab muusikatunnis tempos püsida – ja taipas siis, et selle tiksumine meenutab pommi. Ta võttis suurtel patareidel sildid küljest, kleepis need omavahel teibiga kokku ja pani koolis ühte kappi. Ta seadistas selle nii, et see hakkas kapiukse avanedes kiiremini tiksuma. Samal päeval kutsuti ta direktori kabinetti. Ta arvas, et on jälle võitnud kooli matemaatikaolümpiaadi. Selle asemel ootas teda ees politsei. Keegi oli seadme leidnud ja kutsunud kohale direktori, kes jooksis seadeldist vastu rinda surudes vapralt jalgpalliväljakule ja tõmbas sel traadid küljest. Woz üritas ebaõnnestunult naeru maha suruda. Ta saadeti üheks ööks alaealiste kurjategijate kinnipidamiskohta. See oli meeldejääv kogemus. Ta õpetas teistele vangidele, kuidas lae ventilaatorite juhtmed lahti võtta ja trellide külge ühendada, nii et inimesed said trelle katsudes elektrilöögi.

      See oli Wozile auasi. Ta tundis uhkust selle üle, et on tarkvarainsener, mis tähendas, et aeg-ajalt pidigi särtsu saama. Ta mõtles välja ka ruleti, kus neli inimest pidid panema pöidla avausse ning kui kuulike seisma jäi, sai üks neist suraka. „Riistvarakutid mängivad seda mängu, aga tarkvaravennad on selleks liiga arad,” tähendas ta.

      Viimases klassis sai ta teenistust Sylvanias ja pääses esimest korda arvutiga töötama. Ta õppis raamatust FORTRAN-i ja luges süsteemide juhendid läbi, alustades Digital Equipment PDP-8-st. Seejärel uuris ta viimaste mikrokiipide spetsifikatsioone ja üritas arvuteid uute osade abil ümber ehitada. Ta seadis endale eesmärgiks panna võimalikult väheseid osi kasutades kokku samasugune aparaat. Igal järgmisel õhtul üritas ta eelmise õhtu jooniseid parandada. „Ma panin arvuteid kokku – esialgu küll ainult teoorias – poole väiksema hulga kiipidega, võrreldes originaalarvutiga.” Sõpradele ta sellest ei rääkinud. Enamik seitsmeteistkümneaastasi poisse otsis teistsuguseid katsumusi.

      Viimases klassis käies külastas Wozniak tänupühanädalal Colorado ülikooli. See oli pühade ajaks suletud, kuid ta leidis ühe inseneriteaduste tudengi, kes viis ta laboritesse ekskursioonile. Woz palus oma isa, et ta võiks sinna õppima minna, ehkki teises osariigis õppimine oli tunduvalt kulukam. Nad jõudsid kokkuleppele – Woz võib sinna minna üheks aastaks, aga siis tuleb ta üle De Anza kolledžisse kodu lähedal. 1969. aasta sügisel Coloradosse saabudes kulutas Wozniak sedavõrd palju aega vingerpussi mängimisele (näiteks lasi printeril välja trükkida hunnikute viisi lendlehti kirjaga „Persse Nixon”), et kukkus paaris aines läbi ja talle määrati katseaeg. Lisaks mõtles ta välja Fibonacc’i numbreid arvutava programmi, mis kulutas sedavõrd palju arvuti kasutamise aega, et ülikool ähvardas talle arve esitada. Nii täitiski ta meelsasti oma osa kokkuleppest ja läks üle De Anzasse.

      Pärast meeldivat aastat De Anzas võttis Wozniak aja maha, et veidi raha teenida. Ta leidis tööd ettevõttes, mis valmistas arvuteid California autoregistrikeskusele, ja üks kolleeg tegi talle imetoreda ettepaneku: tema muretseb mõned kiibid, et Wozniak saaks ehitada arvuti, mille ta oli visandanud. Wozniak otsustas kasutada võimalikult väikest hulka kiipe − nii enese proovilepaneku pärast kui ka seetõttu, et ei tahtnud kolleegi heldekäelisust kurjasti kasutada.

      Suur osa tööst tehti ära Homesteadi keskkoolis õppiva sõbra Bill Fernandezi läheduses asuva kodu garaažis. Et töö libedamalt läheks, jõid nad suurtes kogustes Cragmonti Cream Soda nimelist limonaadi, sõitsid ratastega Sunnyvale’i Safewaysse pudeleid ära viima, et raha saada ja jooki juurde osta. „Siis hakkasimegi seda Cream Soda arvutiks kutsuma,” meenutas Wozniak. Põhimõtteliselt oli see kalkulaator, mis oskas nuppude abil sisestatud numbreid korrutada ja tulemusi väikeste tulukestega kahendkoodis näidata.

      Kui see valmis sai, ütles Fernandez Wozniakile, et ta peaks Homesteadi keskkoolist kellegagi kohtuma. „Tema nimi on Steve. Talle meeldivad lapsikud tembud nagu sullegi, ja ka tema armastab elektroonikavidinaid kokku panna.” See võis olla Silicon Valley garaažis toimunud kohtumistest tähtsuselt järgmine, alates Hewletti ja Packardi kokkusaamisest kolmkümmend СКАЧАТЬ