Steve Jobs. Walter Isaacson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui erilist last ja ütles oma rahulikul, ent kindlal moel, et ka nemad koolis peaksid sama tegema. „Tema pole süüdi,” rääkis Paul Jobs poja meenutuste kohaselt õpetajatele. „Kui te ei suuda talle piisavalt huvitavaid ülesandeid pakkuda, olete süüdi teie.” Vanemad ei karistanud Jobsi koolis korraldatud tempude eest kunagi. „Isaisa oli alkohoolik ja peksis isa rihmaga, aga ma ei mäleta, et mina oleksin isegi laksu saanud.” Tema sõnul vanemad teadsid, et õpetajad eksisid,„püüdes sundida mind asju pähe õppima, kuid ei stimuleerinud mu aju”. Jobsis hakkasid juba siis kõrvuti avalduma tundlikkus ja tundetus, karmus ja eemalolev hoiak, mis jäid teda saatma terve elu.

      Kui algas neljas kooliaasta, otsustas kool määrata Jobsi ja Ferrentino eraldi klassidesse. Andekate laste klassi õpetaja oli tragi naine Imogene Hill ehk „Teddy” ja Jobsi sõnul sai temast „üks minu elu pühakuid”. Teddy jälgis Jobsi paar nädalat ja otsustas siis, et kõige paremini saab temaga hakkama altkäemaksu abil. „Ühel päeval andis ta mulle pärast kooli matemaatika ülesannetega töövihiku ja ütles: „Tahan, et sa need kodus ära lahendaksid.” Mina mõtlesin: „Hull peast!”Siis võttis ta välja tohutu pulgakommi ja jätkas: „Kui sa need ära lahendad ja enamik neist on õiged, saad selle ja viis dollarit.” Kahe päeva pärast viisin vihiku tagasi.” Mõni kuu hiljem polnud enam altkäemaksu vaja. „Ma tahtsin õppida ja talle meeldida.”

      Teddy vastas sellega, et muretses Jobsile fotoaparaadi kokkupanemise komplekti. „Õppisin temalt rohkem kui üheltki teiselt õpetajalt ja ilma temata oleksin arvatavasti vanglas lõpetanud.” See kinnistas veelgi Jobsi arusaama, et ta on eriline. „Meie klassi õpilastest hoolis ta vaid minust. Ta nägi minus midagi.”

      Teddy ei näinud pelgalt säravat mõistust. Veel mitu aastat hiljem armastas ta uhkustada sellesama klassi Hawaii päeval tehtud fotoga. Jobs oli tulnud kohale ilma soovitusliku havai särgita, aga fotol on ta kesksel kohal ja särgiga. Ta oli sõna otseses mõttes osanud veenda ühte poissi oma särki seljast ära andma.

      Neljanda klassi lõpus lasi proua Hill Jobsi teadmisi kontrollida. „Ma sain kümnenda klassi taseme punktid,” meenutas Jobs. Nüüd oli talle, vanematele ja ka õpetajatele selge, et ta on andekas, ning kool tegi erakorralise ettepaneku, et Jobs jätaks kaks klassi vahele ja läheks kohe seitsmendasse. Nii saaks ta kõige paremini oma võimed proovile panna. Vanemad otsustasid veidi kainemalt mõeldes, et ta jätab vahele ainult ühe klassi.

      See üleminek oli piinarikas. Jobs oli kui kohmetu üksik hunt, leides end aasta vanemate laste keskelt. Lisaks asus kuues klass teises koolis, Crittendenis. Ehkki Monta Loma algkoolist vaid kaheksa kvartali kaugusel, oli see mitmes mõttes nagu teine maailm piirkonnas, kus tegutsesid erinevad jõugud. „Kaklused olid igapäevased, samamoodi rahavargused WC-s,” kirjutas Silicon Valley ajakirjanik Michael S. Malone. „Uhkustamiseks toodi kooli tihti kaasa nuge.” Umbes samal ajal, kui Jobs sinna kooli sattus, oli rühm õpilasi grupiviisilise vägistamise eest vangi pandud ja naaberkooli, mille meeskond võitis maadlusvõistlustel Crittendeni, buss ära lõhutud.

      Jobsi kiusati tihti ja seitsmenda klassi poole peal esitas ta vanematele ultimaatumi. „Nõudsin, et nad saadaksid mu teise kooli.” Rahalises mõttes oli see keeruline nõudmine. Vanemad tulid vaevu ots otsaga kokku, kuid oli selge, et lõpuks annavad nad poja tahtmisele järele. „Kui nad mulle vastu vaidlesid, teatasin, et pigem jätan kooli pooleli, kui lähen Crittendeni tagasi. Nad uurisid, kus asuvad parimad koolid, kraapisid kokku viimased sendid ja ostsid kahekümne ühe tuhande dollari eest maja paremas piirkonnas.”

      Jobsid kolisid vaid viis kilomeetrit lõuna poole endisesse aprikoosiaeda Los Altosesse, kuhu oli ehitatud terve hulk ühesuguseid maju. Nende maja, Crist Drive 2006, oli ühekordne, kolme magamistoaga ja tuleviku seisukohalt ülimalt tähtsa garaažiga, millel oli tänava poole avanev ülestõstetav uks. Seal sai Paul Jobs autosid putitada ja tema poeg elektroonikaga tegelda. Vähemalt sama tähtis oli see, et maja asus napilt tollases Cupertino-Sunnyvale’i kooli piirkonnas, mis oli üks oru paremaid ja turvalisemaid koole.

      „Kui siia kolisin, kasvasid siin endiselt viljapuud,” tähendas Jobs, kui tema kunagise kodumaja ette jõudsime. „Tolles majas elanud kutt õpetas mulle, kuidas aia eest looduslikult hoolitseda ja maad kompostida. Ta kasvatas kõike täiuslikult. Ma pole elu sees paremat toitu saanud. Siis hakkasingi hindama mahetoodetud puu- ja juurvilju.”

      Ehkki Jobsi vanemad ei olnud paduusklikud, tahtsid nad pojale religioosset kasvatust ning viisid teda pühapäeviti luteri kirikusse. Sellele tuli lõpp siis, kui Jobs oli kolmeteistkümneaastane.1968.aasta juulis avaldas ajakiri Life esikaanel šokeeriva foto kahest Biafra nälginud lapsest. Jobs võttis selle pühapäevakooli kaasa ja päris vaimulikult aru: „Kui ma näpu püsti tõstan, kas jumal teab enne seda, millise näpu ma tõstan?”

      Vaimulik vastas: „Jah, jumal teab kõike.”

      Seepeale näitas Jobs Life’i esikaant ja küsis: „Kas jumal teab sellest, ja mis neist lastest saab?”

      „Steve, ma tean, et sa ei mõista seda, aga jah, jumal teab sellest.”

      Jobs teatas seepeale, et tema ei kavatse säärast jumalat kummardada, ega läinudki enam kirikusse. Hiljem uuris ta aastaid zen-budismi õpetusi ja üritas neid ka järgida. Kunagi hiljem sellele tagasi vaadates nentis Jobs, et religioonist on kõige rohkem kasu siis, kui see rõhutab vaimseid kogemusi, mitte mingit dogmat. „Kristlusest pigistatakse elumahl välja, kui see tugineb liialt usule ja vähem säärase elu rõhutamisele, mida elas Jeesus, või Jeesuse maailmanägemisele,” rääkis ta mulle. „Arvan, et eri usundid on nagu sama maja erinevad uksed. Vahel tundub, et selline maja on olemas, ja vahel jällegi, et ei ole. See on suur müsteerium.”

      Paul Jobs töötas tol ajal Santa Clara lähedal Spectra-Physicsis, mis valmistas elektroonika- ja meditsiinitööstusele lasereid. Mehaanikuna pani ta kokku inseneride väljatöötatud prototüübid. Tema poega paelus nende täiuslikkus. „Laserid peavad täpsed olema,” ütles Jobs. „Eriti peentel laseritel, mis olid mõeldud õhus või meditsiinis kasutamiseks, olid iseäranis täpsed funktsioonid. Mu isale öeldi umbes nii: „Meie tahame seda, ja see peab olema valmistatud ühest metallitükist, et paisumise koefitsient oleks sama.” Ja tema pidi välja mõtlema, kuidas seda teha.” Suur osa asju tuli algusest peale ise valmis teha, mis tähendas, et Paul pidi ehitama spetsiaalseid tööriistu ja stantse. See avaldas tema pojale muljet, aga Steve käis töökojas harva. „Oleks olnud vahva, kui ta oleks õpetanud mulle treipingi ja lihvija kasutamist. Kahjuks ei läinud ma kunagi töötuppa, sest mind huvitas hoopis elektroonika.”

      Ühel suvel viis Paul Steve’i Wisconsinisse perekonna piimatallu. Maaelu Steve’ile ei meeldinud, aga talle jäi meelde üks asi. Ta nägi vasika sündimist ja oli rabatud, kui väike loomake end mõne minuti pärast püsti ajas ja kõndima hakkas. „Ta ei olnud seda õppinud, see oli talle kaasa sündinud,” meenutas Jobs. „Inimlaps seda ei suuda. Minu meelest oli see tähelepanuväärne, kuigi teised nii ei arvanud.” Ta kirjeldas seda ka tarkvara-riistvara keeles: „Nagu oleks looma keha ja aju erinevad osad seadistatud ilma õppimata koos töötama.”

      Üheksandasse klassi läks Jobs Homesteadi keskkooli, mille suurel territooriumil oli hulk kahekordseid tuhaplokkidest roosaks värvitud hooneid, kus õppis kokku kaks tuhat õpilast. „Selle kavandas üks kuulus vanglaarhitekt,” rääkis Jobs. „Nad tahtsid, et see oleks purunemiskindel.” Talle oli hakanud meeldima jalutamine ja ta kõndis iga päev üksinda kooli viisteist kvartalit.

      Omavanuseid sõpru oli Jobsil vähe, aga ta oli tutvunud mõne vanema õpilasega, kes elasid 1960-ndate lõpu protestivaimus. Tol ajal hakkasid nohikute ja hipide maailmad vähehaaval kattuma. „Mu sõbrad olid väga nutikad noored,” rääkis Jobs. „Mind huvitasid matemaatika, füüsika ja elektroonika. Neid samuti, aga lisaks tõmbasid neid ka LSD ja kontrakultuur.”

      Jobsi tolleaegsed vembud olid alati seotud СКАЧАТЬ