Steve Jobs. Walter Isaacson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õppis tundma oru ajalugu ja temas tekkis soov selles oma rolli etendada. Hiljem rääkis Edwin Land Polaroidist talle, et Eisenhower palus neil aidata ehitada U-2 luurelennukite kaameraid, selgitamaks välja, kui reaalne Nõukogude Liidust tulenev oht ikkagi on. Film pandi kapslitesse ja viidi Sunnyvale’i NASA Amesi uurimiskeskusesse, mis asus Jobsi kodu lähedal. „Esimest raali nägin ma Ames Centeris, kuhu isa mu viis,” rääkis Jobs. „Ma armusin sellesse.”

      1950-ndatel tekkis sealkandis teisigi sõjaväetööstuse tehaseid. Lockheed Missiles and Space Division, kus ehitati allveelaevadele ballistilisi rakette, rajati 1956. aastal NASA keskuse kõrvale. Kui Jobs neli aastat hiljem sinnakanti kolis, andis tehas tööd juba kahekümnele tuhandele inimesele. Mõnisada meetrit edasi rajas Westinghouse oma tehased, kus toodeti raketisüsteemidele torusid ja elektrilisi konvertereid. „Kõik need sõjaväetööstuse tehased olid kõrgtehnoloogilised,” meenutas Jobs. „See oli salapärane ja muutis elu seal väga põnevaks.”

      Nende tehaste rajamise järel kujunes edukas tehnoloogiale tuginev majandus. Selle juured on 1938. aastas, kui David Packard kolis koos värske abikaasaga Palo Altosse. Nende krundil oli kuur, kus peagi seadis end sisse Davidi sõber Bill Hewlett. Majal oli ka garaaž – kõrvalhoone, mis selles orus osutus ühtlasi nii kasulikuks kui ka legendaarseks –, kus nad toimetasid seni, kuni said valmis oma esimese toote, audio-ostsillaatori. 1950-ndate lõpus oli Hewlett-Packard juba kiiresti arenev ettevõte, mis tootis tehnilisi seadmeid.

      Õnneks oli läheduses olemas koht ka neile ettevõtjatele, kellele garaaž juba kitsaks jäi. Stanfordi ülikooli inseneriteaduskonna dekaan Frederick Terman astus sammu, mis aitas muuta piirkonna tehnikarevolutsiooni hälliks – ta rajas ülikoolilinnakusse kolmesajahektarilise tööstuspargi erafirmadele, mis võiksid tema tudengite ideed toodeteks muuta. Esimene sealne asukas oli Varian Associates, kus töötas ka Clara Jobs. „Terman käis välja suurepärase mõtte, mis eelkõige aitas kaasa tehnikarevolutsiooni algatamisele,” ütles Jobs. Kui Jobs sai kümneaastaseks, oli HP-l üheksa tuhat töötajat ja see oli tunnustatud ettevõte, kus iga rahalist stabiilsust igatsev insener soovis töötada.

      Piirkonna arengu seisukohalt oli kõige tähtsam mõistagi pooljuht. William Shockley oli olnud üks transistori väljamõtlejaid Bell Labsis New Jerseys. Kui ta Mountain View’sse kolis, rajas ta 1956. aastal firma, mis valmistas transistore ränist, mitte kallist germaaniumist, mida seni oli kasutatud. Shockley ei olnud siiski kuigi järjekindel ja hülgas ränitransistori projekti, mille tagajärjel lahkus firmast kaheksa tema inseneri – ennekõike Robert Noyce ja Gordon Moore –, kes asutasid Fairchild Semiconductori. Sel ettevõttel oli lõpuks kaksteist tuhat töötajat, ent 1968. aastal see killustus, kui Noyce kaotas võimuvõitluse tegevjuhiks saamisel. Ta võttis kaasa Gordon Moore’i ja nad rajasid firma, mille nimetasid Integrated Electronics Corporationiks, mille peagi lühendasid nutikalt Inteliks. Nende kolmas töötaja oli Andrew Grove, kes hiljem laiendas ettevõtet sellega, et hakkas mälukiipide asemel tootma mikroprotsessoreid. Mõne aastaga oli piirkonnas tekkinud üle viiekümne pooljuhte tootva firma.

      Selle tööstusharu järjest kiirenev kasv oli seotud nähtusega, mille avastas Moore 1965. aastal, joonistades ühele kiibile paigaldatavate transistoride arvule tuginedes integraallülituste kiiruse diagrammi, ja näitas, et kiirus kahekordistus umbkaudu iga kahe aasta tagant. See suund jätkub arvatavasti ka edaspidi. Tõik sai kinnitust 1971. aastal, kui Intelil õnnestus söövitada ühele kiibile, Intel 4004-le, terve keskseade, mis nimetatigi mikroprotsessoriks. Moore’i seadus kehtib üldiselt tänapäevani ja selle usaldusväärsus võimaldas kahel noorte ettevõtjate põlvkonnal, sealhulgas Steve Jobsil ja Bill Gatesil, oma uuenduslikele toodetele hinnakalkulatsioone teha.

      Kiibitööstusest sai piirkond ka uue nime, kui iga nädal ilmuva erialaajakirja Electronic News kolumnist Don Hoefler hakkas 1971. aasta jaanuaris kirjutama sarja „Silicon Valley USA”. Kuuekümne kilomeetri pikkuse Santa Clara oru – ulatub San Francisco lõunaosast läbi Palo Alto San Joseni – kaubanduslik selgroog on El Camino Reali maantee, mis kunagi ühendas California kahtekümmend ühte misjonikirikut ja on nüüd rahvast tulvil avenüü, ühendades ettevõtteid ja idufirmasid, mis annavad igal aastal kolmandiku USA riskikapitali investeeringutest. „Sain kasvades inspiratsiooni selle piirkonna ajaloost,” rääkis Jobs. „Minus tekkis soov sellest osa saada.”

      Nagu lapsi sageli, nii mõjutasid ka teda täiskasvanute eelistused. „Paljud meie piirkonna isad tegelesid väga lahedate asjadega, näiteks fotogalvaanikaga, ning ehitasid akusid ja radareid,” meenutas Jobs. Kõige olulisem neist naabritest, Larry Lang, elas seitse maja edasi. „Tema oli minu silmis HP inseneri kehastus – lihaseline raadiooperaator, karm elektroonikakutt. Ta tõi mulle mängimiseks igasuguseid asju.” Langi kunagise maja juurde jõudes näitas Jobs sissesõiduteele. „Ta võttis süsinikust mikrofoni, aku ja kõlari ning pani need oma maja ette maha. Ta lasi mul süsinikust mikrofoni rääkida ja võimendas seda läbi kõlari.” Isa oli Jobsile õpetanud, et mikrofonil peab alati olema elektriline võimendi. „Niisiis kihutasin koju ja teatasin isale, et ta eksis. „Ei,” ütles isa, „sel peab olema võimendi.” Kui Steve vastupidist väitis, pidas isa teda hulluks. „See ei saa võimendita töötada. Seal peab olema mingi nõks.”

      Korrutasin isale, et see ei ole nii, ta peab seda ise nägema. Lõpuks ta tuligi minuga kaasa ja nägi seda. Ja ütles: „Tuhat ja tuline!””Jobs mäletas seda vahejuhtumit eredalt, kuna siis taipas ta esimest korda, et tema isa ei tea kõike. Seejärel hakkas ta aru saama millestki, mis teda segadusse ajas – ta oli targem kui tema vanemad. Ta oli isa teadmisi ja nutikust alati imetlenud. „Isa ei olnud haritud mees, aga ma olin alati arvanud, et ta on paganama tark. Ta ei lugenud palju, kuid oskas palju. Ta leidis peaaegu kõikidele mehaanilistele probleemidele lahenduse.” Süsinikust mikrofoni lugu pani Jobsi sõnul aluse konarlikule protsessile, mille jooksul ta mõistis, et on targem ja nutikam kui tema vanemad. „See tähtis hetk on mulle mällu sööbinud. Kui sain aru, et olen oma vanematest targem, tundsin selle mõtte pärast hirmsat häbi. Ma ei unusta seda hetke kunagi.” Jobs rääkis hiljem sõpradele, et see avastus koos asjaoluga, et ta oli lapsendatud, tekitas temas tunde, nagu oleks ta oma perekonnast ja maailmast eraldatud.

      Varsti pärast seda taipas Jobs veel midagi. Ta oli avastanud, et on targem kui tema vanemad, aga siis avastas ta ka, et vanemad teavad seda. Paul ja Clara Jobs armastasid oma poega ning olid valmis seadma elu väga nutika – aga samas ka jonnaka – poja järgi. Nad püüdsid talle kõike võimaldada, ja Steve sai sellest peagi aru. „Mu vanemad mõistsid mind. Nad tundsid suurt vastutusekoormat, kui olid näinud, et olen eriline. Nad leidsid võimalusi mind arendada ja parematesse koolidesse saata. Nad olid valmis mu vajadustele reageerima.”

      Nii kasvaski Jobs teadmisega, et ta on hüljatud ja samas eriline. Tema enda arvates oli viimane tema kujunemisel esimesest olulisem.

       Kool

      Ema õpetas Jobsi lugema enne esimesse klassi astumist. See tekitas koolis probleeme. „Mul oli esimestel aastatel nii igav, et otsisin endale tegevust ja sattusin loomulikult pahandustesse.” Peagi sai ka selgeks, et Jobsile ei meeldi alluda – see omadus oli talle kaasa sündinud –, aga allumist oli talle kasvatusega sisendatud. „Mul tuli tegemist teha hoopis uut laadi autoriteetidega ja see ei meeldinud mulle. Ja neil õnnestus see omadus minus peaaegu hävitada. Palju ei puudunud, et minust oleks igasugune uudishimu välja pekstud.”

      Tema kool, Monta Loma algkool, koosnes mitmest 1950-ndatel ehitatud madalast hoonest ja asus kodust nelja kvartali kaugusel. Jobs üritas igavusest jagu saada tempe tehes. „Mul oli hea sõber Rick Ferrentino ja koos korraldasime parasjagu pahandusi,” meenutas Jobs. „Tegime väikseid plakateid, kus oli kirjas „Lemmiklooma päev – too oma lemmik kooli”. See oli täiesti hullumeelne olukord – koerad ajasid kasse taga ja õpetajad olid endast väljas.”

      Teinekord veensid nad lapsi neile oma rattaluku koode avaldama. „Siis läksime välja ja vahetasime kõik lukud ära, nii et keegi ei saanud oma ratast kätte. Alles hilja СКАЧАТЬ